Eks jätsime ka muru igaltpoolt niitmata, sest elurikkus ongi ilus asi. Maja ümber ja hoovi peal on meeletult linde, värsked kitsepabulad karjamaal meelitavad kõikvõimalikke sulelisi kohale. Kui kitsed hommikul lauda juures välja marsivad, siis puude pealt langevad nende vahele kuldnokkade parved. Aga niitmata heinal on ka oma varjukülg: kohale saabuvad ka rebased ja kullid. Hooldamata loodus annab neile varju ja pakub põgenemisvõimalusi.

Paari nädalaga kadus meil paar kana ja siis eelmise nädala pühapäeva õhtul oli kukk kadunud. Ta mõnikord võtab aega iseendale, seega ei teinud sellest veel lugu, kui ta minu hüüetele “Kukeee!” ei vastanud. Aga kui pärast lüpsi ja talitust härrasmeest ikka veel kuskil ei olnud, siis hakkasin tähelepanelikumalt ringi vaatama ning märkasin kuke peanuppu karjamaal pika heina sees ca 200 meetrit kodust. Mul oli kohe selge, et midagi on juhtunud. Jooksin kuke juurde ja võtsin ta sülle, selja pealt avastasin suure haava, aga esmasel vaatlusel sai selgeks, et vigastus ei ole eluohtlik. Viisin kuke lauta ning ta on viis päeva elanud kanakuudis, liigub, sööb ja joob, aga välja ei tule. Samas iga päevaga kosub.

Kuke väärikus

Aga ma tahan rääkida kuke väärikusest. Nädal aega olen käinud teda laudas vaatamas ning ammu pole ma sellist energiat tundnud. Kukel on alates esimesest hetkest peale rünnakut väga piinlik olla. Tal on piinlik, et ta on vigastatud ning ei saa kireda ja oma kanu karjatada. Eneseväärikus on kukel nii kõrgel tasemel, et see on uskumatu. Kukke lohutavad kanad ning räägin minagi talle päevast päeva, et sa paraned ja asud töökohale tagasi. Aga, kui hinge sees on enesekontroll ja -valitsus nõnda kõrgel tasemel, siis kõrvalised lohutused on küll tähtsad, aga need ei mõjuta midagi. Astun ma siis igal hommikul lauta ja minul on piinlik, et kukel on piinlik.

Aga juba paar päeva kostub laudast kiremist ning heina niitsin vähemalt lauda lähedalt ära, rohkem kulli või rebase rünnakuid pole olnud. Iseenesest kogenenumad linnukasvatajad panevad imeks, et kukk pääses kulli käest, ning nad ei usu, et see oli rebane, sest kukk ei pidavat teda metsa poole lohistava rebase käest pääsema. Aga mina arvan, et see oli rebane ja meie kukel on kohustus olla ilus ja oma tööd teha lihtsalt nii suur, et ta virutas rebasele surmahirmus nokaga ja rebane ehmus ja pani jooksu. Oli see, kes oli, igatahes selle kuke hing õhkab kõike head, mida saab üks juht pakkuda.

Kui küsida, kas ja kes on Eesti poliitilistest juhtidest minu kuke vääriline, siis mitte keegi, see standard on teie jaoks liiga kõrge, kallid poliitikud. Sa pead olema 100% igal hetkel, igas oma sõnas, igas oma teos, igas oma lubaduses väärikas ja kohusetundlik. Nii lihtne see juhtimise ja inspireerimise valem ongi.

Anname jootraha

Ilus on üleskutse, et tuleb jätta Eesti teenindajatele jootraha. Käisin ükspäev Valgas ja siis hüppasin ka söögikohta Carl päevapakkumist haukama ja mind üllatas päevasupi valik, pakuti riisipiimasuppi kiluvõileivaga. Väga äge, kui päevapakkumised pole alati à la talupojasupp või šnitsel. Kasutasin loomulikult oma piimasupi kõrvale ka kaneeli ning panin sisse nii suhkrut kui soola, sest need mõlemad käivad piimasupi sisse. Loomulikult oleks võinud ka munaviil võileiva peal olla, aga see selleks, igatahes sõin pärast ikka ühe šnitsli ja rabarberikoogi ka ning jätsin püüdlikule noorele neiule jootraha rohkem, kui maksis see piimasupp. Vähesed eestlased jätavad kodumaistes söögikohtades teenindajatele jootraha, aga tehke seda. See on oluline üleskutse selleks suveks.

Avatud kommunikatsiooni tähtsusest

Uudis Reidi tee võimalikust sulgemisest Hollywoodi filmi jaoks immitses välja väga imelikku kommunikatsioonirada. Filmi jaoks otsiti massistseenidesse Eesti elanikke juba õige mitu kuud tagasi ja võib oletada, et plaan Lasnamäe kanalis filmida oli ka juba mõnda aega tagasi teada, aga miks hakatakse seda avalikkusele kommunikeerima kuu aega varem ning nii, et umbmääraselt räägitakse suurest rahast, mis see kõik linnale ja piirkonnale sisse toob? See lugu on kommunikatsiooni ebaprofessionaalsus Eesti filmiproduktsiooni ettevõtjate poolt. Palju varem ja palju täpsemalt tuleb inimestele kommunikeerida, mida tehakse, mis see täpselt kaasa toob ning milles väljendub konkreetne kasu, mida projekt Eestile, Tallinnale ja Lasnamäele toob. Isegi siis, kui poliitikud venitavad oma otsustamisega, tuleb ise kommunikatsiooni juhtida ning inimesed enda poolele võita. Seega pole mitte midagi kummalisemat, kui lugeda Facebookist järjekordse filmiinimese traktaati, et kuidas Tallinna linnavõim on paha ja poliitiline kräpp, et ei võta once in lifetime võimalust avasüli vastu. Alati tuleb elus mõelda, mida ise saab paremini teha.

Täpselt sama saab soovida ka Eesti teadlastele, olukord on poliitikute poolt loomulikult kahepalgeline ja sõnamurdev, aga pärgade ja matuste asemel tuleks kommunikeerida, kui vahvad karakterid on Eesti teadlased ja mis ägedaid asju avastatakse ning luuakse. Positiivse näitena meenub Mart Noorma ja kosmosekuubik ning loomulikult on kosmos alati äge, aga Noorma on karakter, kes kirg silmis suudab teadust inimesteni viia. Loomulikult on Eesti teadlastel õigus olla introvertsed, aga me elame ajal, kus oma eriala kommunikatsiooniga peavad tegelema kõik. Mina usun Eesti teadusesse ja tahaksin, et mu lapsed unistaksid teadlaseks saamisest. Mis oleks vägevam, kui avastada midagi suurt, mis muudab seda maailma kõvasti paremaks?

Sõnnikuhunnik – “Mu maifitness ja maindfulness”

Kitsetalledel on aeg emadest eraldi aedikusse kolida ja nii olen ma paar päeva meisterdanud karjamaale aedikut ning selle laudaümbrusel olevat söödasulu ala vanast sõnnikust puhtaks tõstnud. Sõnnikuhunnik sai suur ja ilus ning lisasin foto sotsiaalmeediasse kommentaariga “Mu maifitness ja maindfulness”. Aga nii ongi, mindfulness’ist rääkis mulle psühholoogiaõpingute käigus Mare Pork juba ca 15 aastat tagasi ja võib-olla olen ma jõudnud selle rakendamisele väga lähedale. Minu vaimu ja keha kohalolu ning rahulolu olid seda sõnnikuhunnikut meisterdades täielikud. Samuti on see hea jõutrenn – see viglaga mässamine. Päris talunikud ütleksid, et ma raiskan oma aega ajuvabadusele, aga mis see inimese ja kuke elu muud peavad olema kui omamoodi fun.

Algas juuni, pärnaõied lähevad sel aastal juba vast enne jaanipäeva lahti. Ilus on.

Mart Kase

Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mart kirjutab Edasile, kuidas paistab Eesti elu väljaspool Tallinnat. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Loe artikleid (157)