Olen üsna paikne ning ülimalt koduarmastav inimene. Kuigi mulle meeldib mu ümbritsevat ikka veidi muuta, paremaks teha – ja sellega tegelen ma igapäevaselt kui teatud liiki teraapia või meditatsiooniga, et leida käidud radades uut – olen asukoha mõttes tõesti paigatundlik. Mulle pole ühest kohast teise kolimine lihtne otsus. Aga kui elu seab nii, et seda peab tegema, siis peab… Selles loos saab olema palju loetelusid asjadest! See on vajalik, et anda edasi mu põhilist kolimisega seotud äratundmist: inimesel on liiga palju kogunenud asju. Igas mõttes. Aga võimalused puhastuseks on olemas…
Kui nüüd mõelda, siis olen elus küllalt kolinud: väikelinnast Tõrvast 12-aastasena ema juurde Lasnamäele; sealt peale kooli lõpetamist iseseisvat elu alustavana Mustamäe ühetoalisesse; sealt Tondile, siis Pelgulinna… Korteris elades ei saanud ma õieti rahu ja otsisin ikka paremat, inimlikumat kohta…