Olen üsna paikne ning ülimalt koduarmastav inimene. Kuigi mulle meeldib mu ümbritsevat ikka veidi muuta, paremaks teha – ja sellega tegelen ma igapäevaselt kui teatud liiki teraapia või meditatsiooniga, et leida käidud radades uut – olen asukoha mõttes tõesti paigatundlik. Mulle pole ühest kohast teise kolimine lihtne otsus. Aga kui elu seab nii, et seda peab tegema, siis peab… Selles loos saab olema palju loetelusid asjadest! See on vajalik, et anda edasi mu põhilist kolimisega seotud äratundmist: inimesel on liiga palju kogunenud asju. Igas mõttes. Aga võimalused puhastuseks on olemas…
Kui nüüd mõelda, siis olen elus küllalt kolinud: väikelinnast Tõrvast 12-aastasena ema juurde Lasnamäele; sealt peale kooli lõpetamist iseseisvat elu alustavana Mustamäe ühetoalisesse; sealt Tondile, siis Pelgulinna… Korteris elades ei saanud ma õieti rahu ja otsisin ikka paremat, inimlikumat kohta…
30-aastaselt, last oodates, kolisin tagasi Tõrva; mõne aasta pärast juba kahe lapse ja elukaaslasega Karksi valda, maamajja; sealt kooli pärast Viljandisse, korterisse… ja siis korteri ja maamaja vahet…
Kõik on muutumises. See on üks kindlatest elutõdedest. Teisisõnu – kindel on see, et miski pole kindel. Ning ainsa võimalusena selles välistingimustest tingitud tasakaalutuses mitte pikali kukkuda, on keskenduda oma teljele. Või siis kukkudes ajada ennast taas püsti, otsida uuesti tasakaalu.
Mulle meeldiks mõelda, et elus on eluaegsed sõbrad, üks kooselu, üks kodu, üks kodumaa, ühe pere lapsed, keda kasvatavad ema-isa, vanaemad-vanaisad… et ei ole kasuisasid ja poolvendi, -õdesid – kõige tähtsam, et ei oleks pooltõdesid!
Et meil on elus üks lugu, narratiiv, mida me elu edenedes järjest peenemalt, süvenenumalt, teadlikumalt, tundlikumalt oskame jutustada. Mulle sümpatiseerib truudus. Mulle on raske mõista, kui inimesed on pidetud, nad rapsivad ringi, neil ei ole kodu, nad on sõltuvuses vaheldusest, nad vahetavad inimesi enda ümber ja olusid, et end leida… nad otsivad uusi lugusid.
Ma tahaksin nii väga uskuda, et on võimalik elada ja luua lõhkumata. Või, tahtmatult lõhkudes, püüda parandada.
Ühesõnaga, ma olen idealist. Aga ometi, elu pole harmooniline, pastelsetes toonides maal, siin on palju valulisusi ja keerulisusi, seoses inimsuhetega. Võiks öelda, et elu sätib seda pilti rohkem nagu kirjut kollaaži, mis tundub vahel lausa jaburalt kokku pandud.
Mina ikka otsin harmoonilist tasakaalu. Aga kes teab, äkki tõesti on kusagil kellelgi meiega suurem plaan ning me lihtsalt ei suuda hetkes seda suurt ja lõplikku elupilti näha. Enne kui ehk lõpupoole…
Veel eelmise aasta suvel püüdsin ma uuendada vana. Tegin oma jõududega väikest remonti maamajas, kindla plaaniga seda hoida.
Ma teadsin, et looduses ja vaikuses elamine tasakaalustab meie kapitalistlikust tarbimis- ja majanduseduühiskonnast räsitud meeli ning on ainus tee ka laste psüühika hoidmiseks. Arvasin, et mina ja mu kaks poega saame seal hakkama, vaatamata pereisa lahkumisele ning torkivale tundele, mis meist ikka läbi käis, tühja stuudiomaja poole vaadates…
Aga loodus oli toetav. Ja lootus oli, et ajaga haavad paranevad. Kuni saabus öö, mida me eal ei unusta, mille tagajärgi tunneme siiani… Veel mõned kuud peale meie maamaja süütamist keset ööd, agressiivse alkohoolikust külamehe poolt, püüdsin oma lastega maal olla, ent mu noorem poeg pani mind teisiti otsustama… Ta sai seal majas õhtuti ärevushäire ja nii ei saanud me ühtki ööd seal enam koos viibida. See otsus ei tulnud kergelt. Maamaja oli olnud mulle rahupaik. Mõtiskluseks, puhkuseks… Olin teinud seal 10 aastat tööd, aias õitsesid mu lemmiklilled, olime just istutanud igale pereliikmele ühe viljapuu…Ühe õunapuu, ühe mureli, ühe pirni- ja ühe ploomipuu…
Mu kodu oli täpselt minu nägu. Talvine ahjukütmine, kodune soojus ja kosutav vaikus… Arvasin, et ma ei suuda sest loobuda.
Aga valu sai rõõmust suuremaks. Liiga palju suuremaks. Nii ma paningi sügisel kuulutuse üles ning leidsin üsna ruttu armsa inimese, kellele kerge südamega oma kodu müüa. Tõsi, ma veel venitasin müügiga, mõtlesin, et olen veel jõulud ja siis uue aasta…
See oli mu pikk hüvastijätt koduga, mis oli olnud päris minu, mu pere kodu.
Kuna mu lapsed käivad Viljandis koolis, siis elasime sügistalve korteris ja mina sõitsin maa vahet, et veel kütta, aega võtta.
Aega võtsid ka panga nõusolekud, laenulepped ning väsitavad bürokraatilised ning notariaalsed toimingud. Mul ei olnud vaid vaja müüa üht maja, vaid ka korter, mis pooleldi pangale kuulus… kalgid protsentuaalsed arvutused, korduvad hindamisaktid ning boonusena veel “seltsingu lõpetamised” ja külmad kokkulepped kaasomanikuga, laste isaga…
Säästan teid nende tehingute kirjeldusest, sest see oli tõesti kurnav etapp, aga mina kirjutan kolimise puhastavast toimest. Teisalt, eks kurnatus ongi ka osa puhastuse protsessist. Just kurnatus, väsimus, kokkujooksmine, läbipõlemine ju sunnivad meid miskit muutma. Mis ei tapa, teeb tugevamaks?
Ometi, see päev saabus, esimesel kevadpäeval, kui müüsin oma maja. Ja ostsin uue.
Arvasin, et ma ei suuda linnamajas elada – igal pool inimesed, naabritelt kostub nädalalõppudel, pühadel tümakat, murutraktorid põrisevad, või putitab keegi kohe su kõrval aias autot või mootorratast… koerad hauguvad, liiklusmüra…
Võite ju arvata, et küll on kapriisne naine, eks muusikukõrvadega elamine pole miski õnnistus. Ainult meeldivas helikeskkonnas.
Aga leidsin maja linnaservas, mis paelus mind ka hallis veebruaris – vaatamata sellele, et maja oli uus ja euro ning talumajalikust õdususest polnud seal valgete seintega steriilsuses juttugi, olid sel valikul suured plussid. Maja oli eraldatuses, naabrid olid parajal kaugusel ja maja oli ümbritsetud kaskedest! Kask on mu hingepuu. Majas oli palju avarust, keegi oma energiatega polnud seal elanud, mu poistel oleks eraldi toad, mul majapidamisruum, millest olen igas elamises puudust tundnud, ning meil oleks terrass, saun majas ning maaküte… Tegelikult olin just sellist maja soovinud. Ma tahtsin uskuda uut algust.
Kuigi ma tean, et kõik on üks elu. Aga jah, meil oli vaja muutust. Oli imeline, kuidas mul vedas ka uue maja müüjaga. Ta oli nõus leppega, et saan sisse kolida maamaja müügi järel ning ta ootab ülejäänud raha, mis tuleb korterimüügist, järele… Majal oli ka teisi tahtjaid, kuid ju siis oli see mulle mõeldud…
Suurem kolimine algas niisiis juba aasta alguses, kui sorteerisin asju – mida anda, mida visata, mida müüa, mida viia uude koju, mida tagasi lapsepõlvekoju…
Kolimine on ühtlasi suur kolamine. Selgi on nii väsitav kui ka teraapiline mõju – saad oma asjad paremasse süsteemi.
Kõige kola keskel on heldimusehetki, kui leiad midagi liigutavat minevikust – laste kirjad päkapikule või oma vanaema õmmeldud lapiteki, laste isa kingitud raamatu “Kuidas peletada mutte” või muusikalise perefirma noodivõtmetega templid…
Tänukirju, oh, neid jätkub; pühendustega kodukandiraamatuid; naiste huviringides savist meisterdatud esemeid, mis esinemistelt kingiks saadud; auhindu, mis kuuri riiulil tolmavad ja sa ei tea, millisesse sortimisse need läheksid – igatahes ei taha sa neid uude koju, eks siis jälle lapsepõlvekodu pööningule – kunagi tore mu lastel, lastelastel seal kolada, mamma Hedvigi asju leida…
Kolimine kestis kuid. Kõigepealt kolisin ära maamajast. Sinna jäi tegelikult suur osa mööblist, võtsin kaasa vaid kõige tähenduslikumad ja armsad asjad. Pianiino, mis oli reisinud mu lapsepõlvekodust 32 aastat tagasi Tallinnasse, siis maale minu juurde, jõudis nüüd tagasi mu koju, emale. Sest mul oli korteris teine pianiino, mis pidi jõudma mu uude majja. Peale mu armsaima eseme väljaviimist maamajast oligi mul juba kergem lahti lasta… Võtsin sealt ühe antiikse riidekapi, ühe raamaturiiuli, ühe kummuti. Mõned toolid. Diivanid ja voodid jäid uuele omanikule, kellele kõik mu sisustuses meeldis. Ta ikka küsis: “Kas see armas väike taburet jääb? Aga kuidas on selle nikerdustega esikupeegliga? Aga need heegeldatud kardinad? Vitraažlamp?…”
Maalt sai kolitud kümneid kordi autoga ja üks kord suure autokärutäiega asju ning mind abistas selles mu külamehest sõber, kes tollelgi saatuslikult ööl meile appi tuli. On kummaline, et kuigi mul on palju häid tuttavaid, intelligentseid meesterahvaid, söandan ma appi paluda ikka üht lihtsat meest, kel oli sel hetkel pealegi jalg kukkumisest kipsis! Need teised, peenemad mehed… elavad linnas ja filosofeerivad. Nad ei tõsta raskeid asju ega kruvi alla lampe ja üles kardinapuid.
Mul on mitu head sõbrannat, aga ka neid ei kutsunud ma appi kolima. Kujutasin ette, kuidas ma teen kõik uues kodus korda ja kutsun nad siis terrassile teed jooma… Mul on miskit sellega, et ma ei soovi, et teised mu asju peaksid korda seadma. Isegi hotellis ei lase ma koristajat oma tuppa, koristan ise. Suures osas ka kolisin üksi. Niipalju kui tõsta jaksasin ja autosse mahtus.
Mu esimesed asjad saabusid uude, valgesse kodusse märtsis. Alul tundus, et nad ei sobi sinna mitte kuidagi. See vana kapp ja kummut, millel veel ämblikuvõrgud all… Mu noorem poeg ütles, et ärgu ma neid vanasid asju küll kaasa vedagu.
Sobima pidid omavahel hakkama kipsseinad ja fotod vanaemadest, sile parkett ja kaltsuvaibad, integreeritav pliit ja ravimtaimed, plastaknad ja käsitöökardinad. Nende äärmuste lepitajaks sai muusika. Kui panin plaadimasina mängima, tundus, et kõik see kokkuseadmine on võimalik ja isegi suure arengupotentsiaaliga. Tänapäeva mugavus ja ajatud väärtused. Hingestatud muusika nende vahel voolamas.
Mu eurokodu oli juba natuke rohkem minu nägu. Saatsin lapsed hommikuti korterist kooli ning läksin uue majaga harjuma, muusika taas vahendajaks. Toad olid tühjad ja kõlavad, avastasin plaatide seas “The Bodyguardi” soundtrack’i, mida ma ei mäletanudki endal olevat, panin selle peale ja lõugasin koos Whitney Houstoniga laulda “Run To You”, nii nagu oma lemmikuga koos teismelisena laulsin. 30 aastat tagasi… Need olid mu esimesed hetked tühjas majas. Ma istusin saunalaval, kui kerisekivegi veel polnud ja ei uskunud, et selles mugavuses hakkamegi poistega elama… “Nagu spaas!” ütlesid nad duširuumi ja sauna nähes.
Oma vanale kummutile tõmbasin peale uue kriidivärvi kihi, vooderdasin sahtlid tapeediga ja nüüd sobis ta juba oluliselt rohkem sellesse majja… pealegi, vintage on ju uus mood! Ostsin kokku tapeete ja värve, sest teadsin, et need seinad ei jää valgeks, kuigi poistele need eurovalged ruumid väga meeldisid, nii nagu need moodsad kohtvalgustidki laes, mille valgus tundus mulle liiga külm. Õnneks on neil kolm režiimi, teisel klõpsatusel tuleb soojem valgus…
Alustasin “kodu õdustamist” ikkagi oma magamistoast ja kui kolm valget seina said roosakaspruuniks ning üks sein lillelise tapeedi, lakke lühter, sobis ka mu antiikne lilleliste puulõigetega kapp tuppa väga hästi.
Tapeeti panin ma elus esimest korda ja see oli õppetund! Kuigi mõõtsin üheksa korda ja sättisin mustri põrandal kokku, kiskus iga paan ülalt servast ikka jälle rohkem viltu, seda parandasin hiljem liistuga. Mind aitas tapetseerimisel mu vanem poeg ja me ei läinudki tülli! (Mu sõbranna arvas, et koos tapetseerimine on ikka võimalus tülli minna.) Teinekord, kui tahtsin tapetseerida WC üht seina, läksime juba rohkem tülli. Sest tema ütles, et ei näe põhjust, miks seda sinna panna. Aga kaks ja pool paani sai ikka seina.
Ja hiljem ta tunnistas, et on kena. Kaks tapeeti veel ootavad seinu ja liimijaid.
Teine suur osa kolimisest – korterist majja – toimus kolimisfirma kaudu. Kaks voodit, üks diivan, köögilaud ja toolid, riidenagi, kummut, kaks peeglit, kaks riiulit, üks riidekapp, kaks kirjutuslauda! Mis seal ikka, 3 tundi kolimist, 70 euri! Arvega, koos käibemaksuga.
Aga kaks keskealist meest keeldusid ometi viisakalt pianiino tõstmisest. Öeldi, et neil seljad haiged ja… ei! Ning et siin veel trepi käsipuu, kust välja ei keera, üle käsipuu on võimatu vinnata ja vaja laenutada tõstuk, et rõdu kaudu tõsta….
Pianiino kolimiseks tuli hiljem kutsuda neli noort meest, kes maaltki klaveri ära tassisid ja tõstsid selle üsna kerge vaevaga teiselt korruselt ilma tõstukita alla. Pianiino saabumine oli mu päris koduks saamise hetk. Või oli see siiski pesumasina saabumine?
Või ehk hoopis hetk, kui mu kass esimest korda uut maja uudistas ja siis end mu voodisse nurruma sättis… ühesõnaga, esimesi “koduhetki” oli mitmeid, aga nüüdseks oleme juba kuu aega majas elanud ja suur kolimine on kolitud. Huh!
Tõsi, ma kolisin veel peale “põhikolimist” oma autoga sadu kaste, rattaid, lilli, ja ikka veel on korteri köögisahtlis seda pudi-padi, mille puhul ei teagi, mis selle kõigega teha – elektripirne, patareisid, nööre, liimi, kruvisid, teipi, küünlaid, kilekotte, ühekordseid söögiriistu matkale, jõuluehteid, postkaarte, lepinguid, instruktsioone…
Noh, täpselt nagu Ilmar Trulli lasteluuletuses “Sodisahtel”:
Sodisahtel saigi täis,
sest et tihti lahti käis.
Siin on nööpe, nõelu, naelu,
niite, nööre, kingapaelu,
seibe, kruvisid ja polte,
klassipilte, nimesilte,
teritajaid, kustukumme,
pintsleid, pliiatseid ja kamme,
võtmeid, vildikaid ja marke,
klambreid, kleepekaid ja märke,
laserplaate terve hulk,
nätsupakk ja mälupulk.
“Havi käsul, minu tahtel –
Tee end korda, sodisahtel!”
Kolimise käigus vedasin taaskasutusse sadu kilosid riideid, jalatseid, asju! Ja mu selgeim õppetund, nagu öeldud, oli see, et inimesel on liiga palju asju! Liiatigi kui sul on kasvavad lapsed. Kolimine on suurepärane võimalus teha suurpuhastus nii füüsilises kui ka vaimses plaanis. Kõik ebavajalik maha jätta, ära anda, ära müüa. Jah, ma müüsin ka ühe pianiino. Riiulitäis legosid ootab veel, kel huvi!?
Vedades tundsin rõõmu oma mahukast nelivedavast autost. “Mul on vedanud” asemel võiksin öelda: “Ma olen vedanud”…
Kuigi nähtavasti on mul ikka vedanud ka. Esimesel päeval, kui uues majas toimetasime, kuulsin sookurgede huikamist – elan oru serval ja seal all, soisel alal nad hõikavad oma dramaatilise igatsusliku häälega… ma kuulen neid nüüd iga päev! Tihedamini kui maal elades.
Teistmoodi tore oli kuulda linna servas kukke kiremas – ühel naabritest on kanad-kuked! Teisel mägiveised. Saan oma kodust kohe loodusesse astuda ja üsna metsikusse, radadeta heinamaadele, avastamata metsateedele…Metsatuka taga on aga metsakalmistu, kus saan käia oma isaema haua eest hoolitsemas. See on müstiline. Vanaema, keda ma pole elus näinud, sest ta lahkus 2 aastat enne mu sündi, kelle haual käidi harva, sest sugulased on Tallinnas… ja nüüd on lapselaps siinsamas. Istutan sinna lilli, käin neid kastmas…
Hommikuti saadan lapsed bussi peale, nagu elaksime maal! Kasski tuleb neid saatma… Ma tunnen rõõmu oma poegade üle, kes ei ela keset linna, liiklusmüra sees ja kaubanduskeskuste lähedal, vaid saavad osa loodusest. Koolitee on veidi pikem, aga samas eriline. Niisamuti tunnen ma rõõmu oma kassi üle, kes on pääsenud korteris istumisest. Kiirelt harjus ta uue keskkonnaga ning läks uusi maid avastama. Terrassiukse kaudu saab ta ise sisse-välja käia… Terrassist rääkides. See oli üks mu unistusi. Esimesed ostud uude majja olid kiiged. Ja lilled terrassile. Jälle saan ma vedada. Jälle mul veab! Nüüdseks vean ma puid ja põõsaid, istutusmulda, et tühermaa saaks ühel päeval õitsevaks viljakandvaks aiaks… Uus algus. Uus valgus.
Soojus tuleb maast ja saun saab kuumaks tunniga, mitte nagu maal – seda saunamaja tuli terve päev kütta! Nüüd aga – lõputu mugavus! Poeg sõidab rattaga ja helistab: “Emps, pane saun sooja! Tulen tunni pärast.”
Või teinekord teeb hoopis mulle sauna soojaks.
Üks meie uusi mugavusi on nõudepesumasin! Esimest korda elus on mul selline asi. Alguses pesin ikka vanast harjumusest käsitsi edasi. Aga kui on ikka potte-panne, külalisi… tasub ära. Arvan, et täna õhtul, kui Tallinnast proovist koju jõuan, on poisid ise esimest korda nõud masinas ära pesnud.
Jah, uut elu pole, on üks elu, aga siiski on vahel vaja uut peatükki.
Välised muutused ei pruugi meid õnnelikeks teha, kõige olulisemad on ikkagi inimsuhted ja need on pidevas arengus – ka siis, kui nad on halvad, ka siis, kui on raske, on ses ometi olemas arenguvõimalus. (Nii nagu pudi-padi sahtlid on võimalik korda teha!)
Kasvavate teismeliste poistega juba neid muutujaid on. Iga päev tunnen, et laste kasvatamine on kõige vastutusrikkam, kõige rohkem õppimist vajav tegevus. Ja vahel on ka uues alguses, uues kodus tunne, et tegelikult on kõik vana meiega kaasas ning eks see mingis mõttes nii ongi. Me ei saa kustutada mälu ja ehk polegi vaja. Ometi, milline võimas pagas on meil, et luua paremat, targemat tulevikku!
Ja need valged seinad, nagu valged paberilehed, mis ootavad kirjutajat, joonistajat, kel uued mõtted, uued suunad, mis sündinud kogemusest, tänulikkusest läbielatu ees… Ka minu maja valged seinad ei jää tühjaks ja valgeks. Maalt tulid kaasa fotod raamides.
Nad ootavad seinale riputamist. Meie elu maal. Meie pere, kui lapsed olid väikesed. Meie kogemus.
Kogemus, millel on loodetavasti puhastav mõju ning edasiviiv energia nagu kolimiselgi.
Hedvig Hanson
Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid tegelenud ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa ja Eesti Naine. Hedvig on kirjutanud ka kaks raamatut - dokumentaalne traagiline lugu näitlejannast vanaemast, "Jutustamata lugu. Ellen Kaarma." (2012) ning isiklik, maa- ning artistielu päevik, "Kirju mandrilt" (2016). Loe artikleid (147)
