Vana ladina mõttetera ütleb, et raamatutel on oma saatus – habent sua fata libelli. Aga saatus võib olla ka käsikirjadel, enne kui nad on raamatuks saanud. Ühest niisugusest, eesti kirjanduskultuuri tähtteosest teengi järgnevalt juttu.
Tänapäeval, mil enamus kirjavahetusest on kolinud virtuaalsesse ruumi ja üksnes jõulude eel täituvad postkastid pilgeni ümbrikutesse suletud kaartidest, ilmub elektronkirja algusesse automaatselt nii saatja kui ka saaja aadress. Paberümbrikule peab selle ise kirjutama. Nõukogude ajal oli aadresside koht koguni ette trükitud punktiirjoonega. Saatja aadressi võis muidugi jätta kirjutamata. Aga kui kiri mingil põhjusel adressaadini ei jõudnud, siis ei jõudnud see ka tagasi saatjani. Saatja aadressita kirjad äratasid iseäranis tähelepanu “organites”. Aga see oli ka toimiv viis anonüümkirjade läkitamiseks. Nii et saatja aadress kirjal oli väga tähtis. See oli nagu tänapäeval isikutunnistus.
Ligi kolmkümmend aastat tagasi, augustis 1989 ilmus Paul-Eerik Rummolt Eesti Kirjanike Liidu kooperatiivi Kupar kirjastamisel pehmekaaneline raamat “Saatja aadress ja teised luuletused 1968–1972” (Kupar, asutatud 1987, oli toona Nõukogude Liidu esimene kirjastuskooperatiiv, ühtlasi siis esimene erakirjastus). Luuleraamatu tiraaž oli tänapäevases mõistes kosmiline – kuusteist tuhat kakssada, millest kakssada eksemplari olid tasuta levitamiseks. “Saatja aadress” oli Rummo neljas luulekogu (eelmised kolm: “Ankruhiivaja”, 1962; “Tule ikka mu rõõmude juurde”, 1964; “Lumevalgus… lumepimedus”, 1966), mis oli algusest lõpuni kirjutatud n-ö antud kogu jaoks. Hiljem on Rummo avaldanud kompositsioone ja valikkogusid, kuhu on lisatud ka uusi luuletusi – kuni “Kogutud luuleni” (2005).
“Saatja aadress” kujutas endast täielikku pööret Rummo luuletamise viisis.
Varasema, valdavalt riimilis-rütmilise, paljude tekstide puhul lausa lauldavate luuletuste asemele astus sisekõneline ja pihtimuslik vabavärss. Ja siis järgnes aastateks vaikimine, millel oli kaks põhjust. Esiteks oli luuletaja seesmiselt ära tundnud, et ilmutuslikku seisundit, “mis iseenesest ei ole sõnaline ega keeleline”, on võimatu sõnadega edasi anda nii, et lugejagi seda ilmutusena kogeb. Ja nõnda tulevat juhinduda Wittgensteini “Loogilis-filosoofilise traktaadi” seitsmendast, traktaati lõpetavast mõttest:
“Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida.”
Aga oli ka teine põhjus, mis annabki võimaluse rääkida “Saatja aadressist” kujundlikult kui pudelpostist.
Selleks oli mitmekordne (kirjastamiseelne, n-ö toimetuslik, partei- ning julgeolekuorganite, Tsaari-Venemaa ajal veel ka religioosne) tsensuur, mis oli ju saatnud eesti kultuuriloomingut 19. sajandist 20. sajandi kolmekümnendate aastateni ja sealt edasi aastail 1940–1989, Glavliti kui tsensuuriorgani ametliku likvideerimiseni. Selle rataste vahele sattus ka Rummo luulekogu käsikiri pärast seda, kui ta oli selle 1972. aastal esitanud kirjastamiseks kirjastuses Eesti Raamat. Veendunud luulekogu ilmumise võimatuses tervikkujul, võttis autor selle tagasi, misjärel hakkas käsikiri levima “omakirjastuslikult”, nagu võime lugeda Rummost kirjutatud Vikipeedia artiklis. On minugi kirjutuslaua alumise sahtli põhjas suurest kasutamisest kulunud pappkaante vahele klammerdatud luulekogu käsikiri, õhukesele riispaberile “toksitud”, kohati uduselt loetav ja nõnda siis jumal teab millist kihti esindav masinakirjakoopia.
Esimene kokkupuude “Saatja aadressiga” oli kummatigi juba 1968. aasta jõulude aegu. Olin just naasnud kolme-aastasest sõjaväeteenistusest, näinud lähedalt Nõukogude armee tankide sekkumist “sotsialismileeri vennasrahva”, tšehhide-slovakkide “päästmisse” inimnäolisest sotsialismist ja vabaks riigiks olemise tahtmisest. Koju jõudnud, lugesingi Loomingu detsembrinumbrist Rummo luuletusi – teadmata, mõistagi, et need kuuluvad kirjutatavasse uude kogusse – lugesin nii ilmutuslikult mõjuvat “Palvet” (Nüüd anna jumal jaksu joosta juhuste sajus / armastada saatust / vältida vägivalda / ja ära tunda paratamatus paljude hulgas / kes teevad jõuga ette tema näo) kui ka hiljem kogule nime andnud luuletust “Saatja aadress”. Ja seal, leheküljel 1831 on ära trükitud üks tulevase luulekogu võtmekohti, eestlaste ja Eesti seisundi sugestiivne kirjeldus:
kahel pool head ja kurja
kalevipoja sängides ja linnades
jõekäärudes ja majades mida ma pole ehitand
laantes ja korterites kuhu ma pole sisse kirjutatud
lagendikel ja tubades kus mulle ei kuulu mitte kui midagi
mere ääres õhu liikumises
passirežiimita paljas pilves
ikka
sisekosmose sitke terekäe ulatuses
—- —- —-
—- —- —-
—- —- —-
maal kus üht kui teist usku jutlustatakse üht kui teist tõde tutvustatakse
üht kui teist pead noogutatakse käsi hõõrutakse vaadatakse ringi
ja sedagi vähe
õige väikesel maal millel muuseas on oma seadused
õige suures maas mille võimsused on meile kohustuslikud
Kui võrrelda ajakirjas ilmunut käsikirjalise ja kakskümmend üks (!) aastat hiljem kogus endas ilmunud tekstiga, siis mitmete väiksemate sõnamuutuste kõrval märkame tsensuuri jälgi kolme puuduva värsi punktiiris. Taastagem siinkohal need mitte ainult ilmumisajal üliolulist tähendust, vaid ka üle aegade ulatuvat sõnumit kandvad read:
maal kus kohalikku keelt halvasti valdav kristus pole ainsatki hinge lunastanud ära
maal kus bronetransportööridega toetatud marx pole ühtki pärisküsimust lahendanud ära
maal kus isetekkinud eksistentsialism on aastakümneid aidanud paljudel oma eksistentsi säilitada ja elada ära
Nagu öeldud, ülikooli päevil sain juba lugeda “Saatja aadressi” käsikirjalisel kujul ning mul avanes võimalus võrrelda, mida autor tahtis lisaks trükis ilmunule veel ja tegelikult öelda. Olin Rummo luulest juba varem sisse võetud. Ja kes meist polnud. Rummo, Kaplinski, Luik, Runnel – neis kehastus tol ajal kogu põlvkonna hääl. Aga “Saatja aadress” vapustas oma pihtimusliku diamonoloogiga. Sest kes võtab seda nüüdki (üle) lugeda, näeb, et see on ühtaegu kiri, pöördumine (ei usu et maailm mind suuremat jagab / ma räägin eestist), aga samas ka fragmentideks katkev mõttelõng – kuni selleni välja, et mõnel leheküljel on ainult üks sõna. See võib olla sosin, mis järsku paiskub karjatuseks, aga ka moodsas keeles väljendatult “osalusvaatlus” (alaosa “Kodaniku tunne”), absurdiolukorra kirjeldus, nii et viimasel leheküljel trükitud lõbusalt – see ainus sõna mõjub lepitava finaalina, aga samavõrd grimassina, naeratusena läbi pisarate.
Kümmekond aastat pärast “Saatja aadressi” valmimist, juba Loomingu peatoimetaja asetäitjana ja arvatavasti parteiorganite silmis usaldusväärse maine ära teeninuna – võin öelda seda ka eneseirooniliselt! – tegin omalt poolt meeleheitliku, tagantjärele ehk naeruväärseltki mõjuva katse tuua Paul-Eerik Rummo eesti toonasesse kirjandusavalikkusesse tagasi. Kirjastusest oli nõusolek. See sai olla “kooskõlastatud” Valge Maja (praegune välisministeeriumi hoone) ehk EKP Keskkomitee kultuuriosakonna ning ideoloogiasekretäriga, sest
parteilist võimukorrust tegi rahutuks võimalus Rummo muutumisest rahva seas eesti kirjanduslikuks dissidendiks ja märtriks.
Minuga sõlmiti lausa kaaskoostaja ning toimetaja leping. Oli 1984. aasta hilissügis, kui hakkasime Rummode Nõmme-kodu suure toa ümmarguse söögilaua ümber kokku seadma kompositsiooni uuest luulekogust, mille keskmeks pidi saama “Saatja aadress”. Algul saigi see tsüklina lülitatud luulekogusse “Ajapinde ajab”, aga seejärel, juba käsikirja jõudnult, hakkas tsükkel kokku tõmbuma, rebenema – nende “kooskõlastamiste” käigus, mida toimetaja kirjastuse, parteikomitee ning autori vahel piltlikult öeldes joostes pidi tegema.
1985. aastal ilmunud kogu “Ajapinde ajab” toimetamise – õieti selle nurjumise – saagat olen pikemalt kirjeldanud artiklis “Tsensuur kui kontekst. Sissejuhatus tsensuuri semiootikasse” (kogumik “Muutuste mehhanismid”, 2000). Järelsõnas “Saatja aadressile” on ka autor ise seda visandanud. Võib-olla ongi kohasem tsiteerida siinkohal hoopis Paul-Eerik Rummot ennast: “1985. aastal nõustusin, küll üsna pika hambaga, [“Saatja aadressi”] käsikirja ositise ja kohati moonutatud avaldamisega oma luuletuskogude “Ajapinde ajab” ja “Oo, et sädemeid kiljuks mu hing” koosseisus. Kahvatuks ja veidi väljakistud lepituseks sai siin asjaolu, et tegemist on niikuinii valikkogudega, milles ka suurem jagu mu teisi varasemaid raamatuid pole esitatud terviklikult. / – – – / Liiatigi õnnestus – tänu kirjastuse toimetajate riskijulgusele muutuvas õhkkonnas – kursiivi ja kärpemärkide abil lugejale vihjata, kus midagi juhtunud. / – – – / Niisugune märguandmine oli peaaegu pretsedenditu, Vene impeeriumis nähti sellist liberaalsust viimati minu teada eelmise (19. sajandi) sajandi julmemate tsaaride ajal.”
Tõesti, luulekogude ilmudes oligi Mihhail Gorbatšov juba võimule saanud ja ees terendasid esimesed märgid võimalikust uuest “sula-ajast”. (Eelmine seostus Hruštšovi valitsemisega.) Siiski ei teadnud meist toona keegi, et see “sula-aeg” kasvab üle laulvaks revolutsiooniks, mille lõpus saadakse tagasi ka Eesti riiklus. “Saatja aadress” pidi veel neli järgnevat aastat pudelpostina hõljuma ookeani pinnal, kuni see lõpuks randus 1989. aastal, mil Eesti vabanemine oli juba käeulatuses. See pihtimuslik luulekogu ei ole aga kaotanud kübetki oma aktuaalsust. Paljud selle luuletuste read kõlavad maksiimidena, millest üks, pärit alaosast “Süit ja finaal näidendist “Pseudopus”” jäägugi siinset esseed lõpetama:
Üheksakümmend üheksa protsenti tõest on vale
kõik sada või mitte midagi
***
Rubriigis “Loodimisi eesti kultuuriloos” portreteerib Rein Veidemann tähthetki, teoseid ja inimesi eesti kultuuris, keskendudes peamiselt sõjajärgsetele aastakümnetele, millega teda seob isiklik kogemus, mälestus või uurimistöö.
