Adam Grant: mentorid on head. Coachid on paremad

Kui Bill Campbell otsustas siirduda ärimaailma, avasid talle selleks ukse tema vanad jalgpallimeeskonna kaaslased. Nad olid veendunud, et tema nõrkus spordis, kus võita saab ainult üks, võiks olla paljudes ettevõtetes hoopis tugevus. Foto: Unsplash.com

Umbes kümme aastat tagasi lugesin ajakirjast Fortune üht lugu, mis rääkis Silicon Valley kõige paremini hoitud saladusest. See polnud riistvaratükk ega tarkvarajupp. See polnudki tegelikult toode. See oli inimene. Tema nimi oli Bill Campbell, ja ta polnud häkker. Ta oli jalgpallitreener, kes oli hakanud müügimeheks. Ent kuidagi oli Bill saanud nii mõjukaks, et käis pühapäeviti jalutamas Steve Jobsiga ja Google’i asutajate sõnul poleks nad ilma temata jõudnud mitte kuskile.

Billi nimi kõlas tuttavalt, aga ma ei suutnud meenutada, kus olin seda varem kohanud. Siis järsku taipasin: ta oli mulle tuttav ühest juhtumist, mida olin mõnel korral õpetamisel näitena kasutanud. Tegemist oli Apple’is 1980ndate keskel aset leidnud juhtimisdilemmaga, kus vapper, terane ja noor juht nimega Donna Dubinsky vaidlustas jaotusladude ümberkorraldamise kava, mille autoriks oli Steve Jobs ise. Bill Campbell oli Donna ülemuse ülemus, ja näitas üles just sellist karmi armastust, mida võiks ühelt jalgpallitreenerilt oodata: ta tegi naise ettepaneku maatasa, sundis teda välja mõtlema midagi paremat, ja siis astus tema kaitseks välja. Ma polnud Billist pärast seda enam midagi kuulnud – järgmised paar kümnendit tema karjääris olid täielik mõistatus.

Adam Grant

Adam Grant on Whartoni ärikooli professor ja mitme New York Times' i bestselleri autor. Tema raamatuid on tõlgitud 35 keelde ja ta on valitud maailma 25 mõjukama juhtimismõtleja hulka. Tal on doktorikraad organisatsioonipsühholoogias. Edasi avaldab autori loal tema juhtimismõtteid ja artikleid. Loe artikleid (44)