24. aprill on Armeenia genotsiidi mälestuspäev, mida jõudumööda tähistatakse üle kogu maailma. Rahvusvaheliselt veab seda teemat üha aktiivsemalt Prantsusmaa. Armeenlaste genotsiidist möödub tänavu 104 aastat. Lõppenud nädala reede õhtul toimus Tallinna Toomkirikus genotsiidi ohvritele pühendatud kontsert. Külaliste esinduslikkuse pilt on aastast aastasse sarnane, kohaliku Armeenia kogukonna esindajad, mõned muusikagurmaanid, juhuslikud turistid, paar diplomaati ja nullilähedane esindatus Eesti riigivõimu poolt. Pole julgust, pole huvi, pole kompetentsi, pole banketti. Avame korraks veidi valgust tunneli lõpus. Võimalik, et Eesti riigil tuleb juba lähitulevikus hakata oma argusest lähtuvat positsiooni ümber mõtestama.

Mõned päevad tagasi tegi Türgi president avalduse, milles nimetas genotsiidi „armeenia bandede ja nende toetajate ümberasustamiseks“. See võiks panna tulukese helkima, milliseid väärtusi me siin ikka ja kelle nimel kaitseme. Juuni alguseks saab selgeks, kas president Erdogan võtab vastu president Putini kutse Krimmis, Simferopolis avatava mošee pidustustel osalemiseks. Võib võtta kergemat sorti sedasamustki, et kui Erdogan peaks Krimmi tõepoolest külastama, annavad nii mõnedki riigid 1915. aasta etniliste tapmistele genotsiidi nime. Nii on suures poliitikas kombeks. Väikeriigid ja nende õigus olemasolule on vajadusel malakaks mõne suurtegija paikapanemisel.

Eesti on vajutanud gaasi ÜRO Julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks saamiseks nii põhja, et sellele kampaaniale küsis president Kersti Kaljulaid oma kahtlemata julge visiidi ajal Moskvasse toetust isegi Vladimir Putini enda käest, kuigi saatuse irooniana ei ole ju mingi saladus, et teema, mida meie riigi esindajad sinna ümmarguse laua taha saades ajama hakkavad on suures pildis üks. Naabritele närvidele käimine. Ametlikult on kõlanud muidugi muud väited, e – valitsemisest ja küberteemadest väikeriikide õiguste eest seismiseni. Ärgem siis unustagem, et Armeenia on väike riik, kellele suurriik tegi liiga ja see on siiani klaarimata.

Kogu selle julguse ja mittejulguse teljel väärib tunnustust Leedu, mis meie piirkonnast ainsana on tunnustanud genotsiidi selle oma nimega. Ei ole kuulda olnud, et seepärast neil oleks mingeid probleeme liitlastega NATOs või mujal. No jääb mõni mošee Vilniuse kesklinna ehitamata, saavad vast kuidagi oma pühakodadega ise hakkama.

Leedu välisminister Linas Linkevicius on tase omaette. Linkevicius on tõstnud Leedu idapartnerluse küsimustes naabrite jaoks  kättesaamatustesse kõrgustesse. Seepärast on igati loogiline, et esimene välisriigi poliitik, kes isiklikult kohtus ja õnnitles Ukraina vastvalitud presidenti Volodimir Zelenskit (Zelenski muutis oma eesnime FBs Vladimiri asemel Volodimiriks sel nädalal) oli just Linkevicius. Mis teeb eriti rõõmu, Zelenskit saatsid kohtumisel mitu väga hea reputatsiooniga Ukraina reformaatorit, teiste hulgas Eesti ettevõtjate seas hästi tuntud, kunagine Eest Capitali partner, juhtumisi samuti leedukas Aivaras Abromavicius. Abromavicius oli 2014. aasta järgse Ukraina reformimeelse meeskonna üks võtmeisikuid, kuni ta revolutsiooni privatiseerinud seltskonna vastu hambad murdis ja võitlusest loobus. Gruusia legendaarne reformaator Kaha Bendukidze jõudis tol ajal president Porošenko nõunik olla veidi üle mõne kuu. Bendukidze sõnum oli lihtne „kui te praegu kohe neid reforme ei tee, siis te ei tee neid kunagi“. Nii ka läks.

Käisin nädala alguses ETV venekeelse Aktuaalse Kaamera palvel Ukraina valimistulemusi kommenteerimas sama sõnumiga: Zelenskil ei ole viite aastat, tal on maksimaalselt viis kuud. Edasine sõltub paljuski uuest parlamendist ja selle põhjal loodavast valitsusest. Kõik see, mis Porošenkol oli maidanil valatud verega kivistunult taskus, tuleb Zelenskil vaatamata ülekaalukale võidule veel omandada. Vana, põlvkonna jagu muutumata eliit ei kavatse kuskile vabatahtlikult lahkuda. Zelenskil on lootust õnnestuda vaid juhul, kui sügiseks on paar endise presidendi armee tagant varastanud sõpra trellide taga. Korruptsioonivastane tegevus oli ka Euroopa Liidu nimel kõnelenud Linkeviciuse peamine sõnum uuele presidendile.

Selge see, et Leedu on suurem ja sündmustele lähemalseisev riik, aga poliitiline julgus ei tohiks olla ainult rahvaarvuga seotud. Meil on olemas suurepärane, hiljuti oma kümnendat sünnipäeva tähistanud Idapartnerluse Keskus, aga üldine arusaamine ja kompetents nendes riikides toimuvast ei kannata kahjuks mingit kriitikat.

Zelenski tuleku kajastus Eesti ajakirjanduses ja tema tausta analüüs on nii kõrvulukustavalt ebakompetentne, et hirm tuleb peale.

Ühes suures Eesti lehes ilmus sel nädalal üle kahe leheküljeline lugu, mis justkui viitab mingile uuriva ajakirjanduse formaadile, mille kohaselt on uue presidendi finantseerimise taga kolm konkreetset oligarhi. Kuna esitatud konstruktsioon tundus kahtlane, siis tutvudes algallikaga ei olnud raske välja selgitada, et ilmselt läks tõlkes veidi lappama nüanss, et need kolm oligarhi ei olnud mitte Zelenski taga 2019. aastal vaid seotud Porošenko kampaaniaga 2014 aastal. Eesti üks karismaatilisemaid reklaamitegijaid Joel Volkov avaldas sel nädalal arvamusloo, kus kutsus üles vaatama, mis idas toimub. Põnev on seal.

Armeenia tähistas laupäeval esimest korda kodanikupäeva

Aasta tagasi viis Armeenia rahvas ellu vägivallatu sametrevolutsiooni, mille markeerimiseks pakkus revolutsiooni juht ja praegune peaminister Nikol Pashinjan välja kodanikupäeva formaadi.

Pashinjan jõudis sel nädalal pakkuda abi ka Zelenskile, kutsudes teda üles Putiniga suhtlemisel olema aus ja avameelne, rääkima nn südamest südamesse. Ukraina-Venemaa suhetes muidugi sellist päeva lähitulevikus ette näha ei ole võimalik. Juba paar päeva peale Ukraina presidendivalimisi teatas Venemaa, et alustab Donetski ja Luganski piirkonnas vene passide väljastamist. Laupäeval lisandus sellele avaldus, et passide väljastamine algab kogu Ukraina territooriumil.  Neljapäeval Ukraina Ülemraada poolt vastu võetud keeleseadus kahjuks vaid kiirendab seda protsessi. Pärandus väljaheiteid, mille Zelenski meeskond presidendi kantseleisse kolides kahe riigi sõjaparteilt kaasa saab, on väga ebameeldiv. Mulle tundub, kohati et Porošenko meeskond lähtub positsioonist „mida hullem, seda parem“. Viimase eest hoiatas laupäeval esimene Ukraina president, Leonid Kravtšuk. Muudmoodi ei ole võimalik hinnata Ukraina kohtutest viimasel nädalal tulnud otsuseid, mis kõik näivad miinidena uuele juhile. Seda kui efektiivselt suudab Porošenko oma käsilaste kaudu riigi õigussüsteemi tegelikult hallata, kinnitab suurepäraselt Eesti suurettevõtja Hillar Tederi kaasus.

Minu möödunud nädalal avaldatud kirjas anonüümsele Ukraina sõbrale viitasin sellele, et ühiskonna polariseerumine ei ole midagi, mida peaks üleliia kartma. Seni kuni relvaks on sõna, on kõik kõige paremas korras. Isegi õrn turbulents seoses uue Eesti valitsuskoalitsiooniga ja ajakirjanike liikumine on palju, palju parem nähtus kui seisak aastatel 2007-2013.  Monoloogiga asendunud dialoog on hea isegi siis, kui seda tehakse häält tõstes.

Just stagnatsioon kodumaal ja huvi idas / lõunas toimuva vastu viis meid 2011. aastal Odessasse ja 2013. aastal Armeeniasse. Tänu sellele on olemas mingigi arusaam sealkandis toimuvast. Ei ole ju üldiselt suur saladus, et kui Ukraina peaks ebaõnnestuma, siis naabri isu saab vaid hoogu juurde, mistõttu tasub olla kursis. Veel laupäeva hommikul seda lugu kirjutama hakates olin veendunud, et jõuan ära kirjeldada rahvadiplomaatia missiooni „kõik sõidavad Jerevani“ logistika poole. Lennukid, hotellid, korterid, barterid ja muu, kuid Ukraina sündmused istuvad veel nii värskena peas, et tundus olevat patt neid mitte jagada. Armeeniasse tagasi juba uuel nädalal.

Seniks palun püsilugeja eest vabandust ja lisan kompensatsiooniks ühe Youtube lingi, mida mõned aastad tagasi vaadates oli selge, et sellest mehest me veel kuuleme. 15 min ja saate suurepärase ülevaate „kes on kes Ukraina poliitikas“ – Porošenko, Kolomoiski, Klitško ja muidugi Zelenski ise, uus Ukraina president.