Meelis Kubits: üheskoos äratatud aeg. Ülestunnistus #17

Ott Tänak koos Martin Järveojaga Rootsi rallil 14. veebruaril 2019. | Foto: Fredrik Karlsson / BILDBYRAN / Scanpix

Tihtipeale kasutame mõne inimese tegevuse hindamisel või ägeda juhtumi puhul uljaid sõnu, stiilis „ajalooline“, „erakordne“, „fenomenenaalne“  „ainulaadne“ ja palju muudki. Kui tihti kasutada, siis need mõisted devalveeruvad ja nii ei oskagi käegakatsutavale tõeliselt suurele nähtusele enam nime panna.

Näiteks kuidas nimetada seda, mida Ott Tänak teeb üle kolme nädala Eesti meediaga. Jätan hetkeks kõrvale Tänaku / Järveoja sportlikud saavutused, mis iseenesest mõista publikuhuvi ja meedia toimimisega ühemõtteliselt seotud, kuid siiski. Mitte midagi sellist ei ole me kunagi varem Eestis näinud. Nädalast nädalasse, tegelikult võib juba varsti öelda aastast aastasse. WRC Rally nädalavahetuse järjekordse etapi eel panevad Ott Tänak ja Martin Järveoja kogu Eesti meediale bronni peale ega lase seda vabaks enne esmaspäeva lõunat. Kõik surve all olevad poliitikud saavad vajaliku hingetõmbepausi. Internet saab lihtsat Saaremaa poissi, maailma mõistes rockstaari silmini täis. Presidendi Kantseleil ja Vabariigi Valimiskomisjonil on roppumoodi vedanud, et järgmisel kahel nädalavahetusel Tänak ja Järveoja ei sõida. 24. veebruar ja 3 märts oleksid vastasel juhul lihtsalt tavalised kuupäevad kalendris. Eesti Laulu ja Tartu Maratoni tegijatele seevastu õnn ei naeratanud. Kõik avalikkusega suhtlemist oluliseks pidavad inimesed ja institutsioonid peavad 2019. aastal oma tegevuste edasisel planeerimisel lähtuma WRC kalendrist.

Ei jää minulgi muud üle, kui panna sisepoliitikale pühendatud loo kaanefotoks Ott Tänaku pilt, sest miks peaks ilma selleta üldse keegi artikli lingile pühapäeva hommikul vajutama. Aga nüüd, palun väga. Lugejale on loodud alibi.

14. veebruar, 2014.

„Mitusada Eesti prominenti kogunes sõbrapäeva õhtul Saku suurhalli poolsalajasele üritusele, et vabariigi aastapäeva eel tähistada ärkamise aega. Üritusele oli kutsutud üle 700 inimese. Delfi Publiku andmetel on tegemist “meelelahutusliku koosviibimisega, kus peetakse kõnesid, öeldakse tooste ja nauditakse kultuuriprogrammi. Läheneb vabariigi aastapäev, on sõbrapäev ja laiemas plaanis on Eestis teatud Ärkamise Aeg. Seepärast inimesed kogunevadki“. Viis aastat hiljem Ärkamise Aja peole tagasi vaadates tabasime hetke. Kui 2013. aasta novembris kokkusaamist planeerima hakates ei olnud veel avalikku märki meie oma Eesti perestroika alguse osas, siis 14. veebruari õhtul peole saabudes tulid juba osas poliitikud otse uue koalitsiooni läbirääkimistelt.

2013. aasta alguseks oli võimu suhe avalikkusega muutunud arrogantseks monoloogiks. Õigupoolest oli monoloog selleks ajaks kestnud juba 7- 8 aastat. Eriti puhevile mindi peale pronkssõduri järgseid reitinguid.

Ärkamise Aja eelse ajastu hoiatav hingus mõjutab Eesti poliitikat tänaseni ja on üheks oluliseks Keskerakonna ja personaalselt Jüri Ratase, vältides sõna „edu“, siis vähemasti vastuvõtlikkuse põhjuseks. Täiesti arvestatav osa potentsiaalseid Reformierakonna valijaid ei ole omaaegsest alandusest endiselt üle saanud. Nii mõnedki inimesed on veel aasta või paar valmis aktsepteerima hüpoteetilist doktor Vassiljevit, aga hüpoteetilist Ansipit tagasi ei taha. Andes seejuures endale täie mõistuse juures aru, et olemasoleval vankril ei ole muud teed minna kui rõõmsas tujus, aga siiski kraavi suunas.

Kujutagem näiteks ette jõuluõhtut, kui teie koduuksele koputavad Mart Laar ja Jürgen Ligi ning ilma liigse tseremoonitsemiseta võtavad teilt mõned verivorstid ja tükikese perenaise poolt päevi valmistatud lemmikretsepti järgi küpsetatud koogist. „Igast perest võtame, enda omadest samuti“. Kõlab ju loogiliselt. Kui kõigil kõht sisse, siis neelame koos alla. „Õiglase riigi“ kontseptsioonis saneerimise ja krokodillide mõiste puudub. Kui majanduskasv peatub, tuleb valitsuskriis. Jahtumine majanduses algab hetkest kui sellest rääkima hakatakse.

„Võimu ei anta, võim võetakse“. Aga võimu võtmiseks peab olema näljane. Suured isiklikest või kes teab mis vahenditest pärit investeeringud selleks, et saada suurusjärgus 3000 eurot Riigikogu liikme netopalga peale tekitavad palju lihtsaid küsimusi, millel ei ole lihtsaid vastuseid. Õhtustel aegadel pereringis inimeste tülitamine eeldab küll erakordset nahaalsust, kuid pigem peegeldub selles kõiges hirm oma tabureti kaotamise ees, kui kirglik soov pakkuda ühiskonnale paremat riigivalitsemise teenust. Üldine kampaania märksõna on siiski rahu ja leppimine olemasolevaga.

Lahjavõitu valimiskamapaania sai lõppenud nädalal esimest särtsu. Ristteel „õudne lõpp või lõputu õudus“ valis Rainer Vakra teise lahenduse. Tegi seda nii, kuidas tegema ei peaks, aga see on tagantjärgi tarkus. Kriis tuleb alati jõuluõhtul ehk ootamatult.

Tallinna Ülikool lükkab Rainer Vakra jõuga Riigikogusse

„Lõputu õudus“ strateegia kannab kahetsusväärsel kombel liiga tihti vilja. Nii ei õpigi ühiskond õigel hetkel vigu tunnistama, ausaks olemist nõudma, uut poliitilist kultuuri kujundama.

Esiteks seepärast, et vaadates Vakra tembu, selle ohtlikkust ühiskonnakorraldusele ja blufi mahtu ning võrreldes seda mõne teise teadliku valega kas või lõppenud nädalast, ei näi tema oma dramaatiline. Ebaproportsionaalsed karistused on meil hea tava. Kui Eesti riik sajandivahetusel muskleid näitama ja korda kehtestama hakkas, pandi kinnimajja ainus panka juhtinud naisterahvas Malle Eenmaa. Indrek Neivelt ütles seepeale, et Eenmaa ei kuulunud kindlasti 50 suurima panganduses tegutsenud kurikaela hulka.

Teiseks, nii nagu loo sissejuhatuses viidatud, tuleb Rainerile appi Ott Tänak ja pühib küsimused eetrist, et teha pjedestaalile ruumi. Tempo rauges. Kolmandaks tõmbas minu hea sõber, tänaseks juba valdavalt USAs elav uuriv ajakirjanik Sergei Parhomenko juhitav plagiaatide paljastamisele keskenduv uurivate ajakirjanike ja teadlaste rühmitus Dissernet mõned aastad tagasi Valeri Korbil püksid maha. Reaktsioon Eestis, täpsemalt öeldes Keskerakonnas oli ümmargune null. Pretsedent on loodud. Ja kõige lõpuks, neljandaks.

Tallinna Ülikooli käitumine selles kriisis on arusaamatu.

Ülikooli kodulehel seisab originaaltekstis: „Seoses esitatud väitega kutsub Tallinna Ülikool kokku akadeemilise komisjoni, et anda hinnang plagiaadi olemasolule ning soovitada õiglaseid lahendeid edaspidiste otsuste tegemisel. Otsused, sh ülikooli lõpetamise ja kõrghariduse diplomi kehtetuks tunnistamise kohta, teeb ülikool haldusmenetluse seadusest lähtuvalt. Akadeemilisse komisjoni kuuluvad: Mart Abel, Tõnu Laas, Tobias Ley, Daniele Monticelli, Kristjan Port, Ellu Saar ja Merike Sisask. Komisjon praeguses seisus pole koos käinud. Rektor kinnitas koosseis jaanuaris. Komisjon tuleb arvatavasti kokku veebruari lõpu poole“.

Postimehele on viidatud, et kuna tegu on 17 aastat tagasi kaitstud bakalaureusetööga, võtab asjaolude selgeks tegemine päris kaua aega. VÕTAB PÄRIS KAUA AEGA! VÕTAB PÄRIS KAUA AEGA! VÕTAB PÄRIS KAUA AEGA! See on absoluutne vastustunde puudumise trummipõrin.

Tallinna Ülikool oleks pidanud sellele loole punkti panema 24, hiljemalt 48 tunni jooksul. Kui töö on mahukas, siis tuleb selle hindamine jagada koos mütoloogilise URKUND tarkvaraga, kui vaja kümnete inimeste vahel. Kui praegu ise uurimise alla sattunud maailma autotööstuse A ja B, C ja D, härra Garlos Chosn Nissanit saneerima tuli, pani ta linnalegendi järgi selle juhid luku ja taha ütles, et enne välja ei saa, kui päästeplaan valmis kirjutatud.

Vähe sellest, et Tallinna Ülikoolil on kogu loos tähelepanuväärne kaasvastutus ja potentsiaalselt saab olulisel määral kannatada ülikooli maine (Marju Lauristin, 13.02 õhtul Kanal 2 Reporter „…. meie ülikoolis poleks sellist asja juhtunud“) paneb Tallinna Ülikool metsiku surve alla nii Rainer Vakra, kogu sotsiaaldemokraatliku erakonna ja arvestades asja ajakirjanduslikku mahtu, pea terve ühiskonna. See on täiesti lubamatu. Kui Tallinna Ülikooli hinnang jääb venima, siis ei ole ajakirjanikel mingit õigust nõuda sotsidelt Vakra suhtes jõulisi käike ja nagu sealt ongi juba mõista antud „valija otsustab“.

Ja nüüd, NB! ei ole see enam Rainer Vakra probleem. Sellest saab Eesti poliitilise kultuuri, Eesti riigi probleem. Kui Saksa poliitikud kergitavad plagiaadi kahtluse puhul kaabut ja astuvad sammu tagasi, siis Venemaal lasevad endale diplomeid ostnud kubernerid reeglina mõnuga samades ametites edasi. Kui Valeri Korb ja Rainer Vakra on uue Riigikogu liikmed, siis mida see Eesti kohta ütleb?

Tallinna Ülikooli otsustamatus meenutab mulle Riigiprokuratuuri käitumist 2012. aastal, kui prokurörid võtsid neli kuud, et küpsetada justiitsminister Kristen Michalit. (Kaks nädalat enne valimisi võrdub päev tavapärases olukorras kuuga). Loomulikult sobis palaval tulel ministri grillimine konkurentidele ja ajakirjandusele. Selle kaasuse lahendamise viis ja mõju saadavad Eesti poliitikat siiani.

Riigikogu 3. märtsil toimuvad valimised algasid juba eile. Alates laupäevast, 16. veebruarist saavad oma hääle anda välisriikides elavad Eesti kodanikud kahe päeva jooksul. Päevad ja kellaajad varieeruvad riigiti. Eestis algab eelhääletus 21. veebruaril ja lõpeb 27. veebruaril. Sedavõrd pikk eelhääletuse aeg ja süsteem on põhjendamatu ja rünnatav. Inimesed teevad oma otsuseid totaalse mõjutustegevuse tingimustes, mis on vabade valimiste üks peamisi rikkumisi.

Optimistlikult alanud Ärkamise Aja meenutus lõpeb tõdemusega, et demokraatiat on meil võrreldes 2014. aasta algusega kõvasti rohkem, aga rohkem on ka katseid valijaga manipuleerida. Seda ei tohiks riiklikul tasemel soosida.

Meelis Kubits

Meelis Kubits

Meelis Kubits on mitme aastakümne jooksul olnud Eesti üks edukamaid suhtekorraldajaid. Viimasel kaheksal aastal on ta investeerinud suure hulga ajast ja isiklikest vahendidest erinevatesse tegevustesse, mis mitte ainult ei mahu kultuuridiplomaatia mõiste alla, vaid on seda omal moel laiendanud. Loe artikleid (61)