ÜRO piinamise vastase konventsiooni artikli 1 lõike 1 kohaselt on piinamine iga tahtlik tegu, millega põhjustatakse isikule tugev füüsiline või vaimne valu või kannatus, eesmärgiga saada temalt või kolmandalt isikult informatsiooni või ülestunnistust; karistada teda või kolmandat isikut teo eest, mida ta on toime pannud või milles teda kahtlustatakse; või et teda või kolmandat isikut ähvardada või alandada.

Esimene tunne, esimesel päeval (02. mai 2018) kui ministriks hakkasin saama, oli sõna-sõnalt see, millest ÜRO piinamise vastane konventsioon kirjutab. See päev oli ebameeldiv, vaimne piinamine, mis jääb meelde elu lõpuni.

Samasugune piinamine on osaks langenud paljudele minu eel poliitikasse sattunutele, kuid omal nahal seda kogeda on muidugi oluliselt vorbistavam ja armistavam. Eriti kui tunned, et sa ei ole süüdi selles, milles sind püütakse süüdi tunnistada või lavastada.

Ometi ei morjendanud ametisse nimetamisega kaasnenud ebameeldivused ega kõik sellele järgnenu mind vähimalgi määral. Ma ei heitunud ega plaani seda teha. Parafraseerides Olari Taali ammust mõtet: ei tohi lubada väikese hinge ja räpase iseloomuga inimestel meid rööpast välja viia. Saatan kiusab meid iga päev ja sunnib kividest leiba tegema, end kaljult alla kukutama, oma Jumalat kiusama. Ta on osav ja kannab Pradat. Kuid meie peame jääma endale kindlaks.

Teen kõik, mida sa tahad

Ka Jeesus ei tahtnud taluda kannatusi, mis talle osaks langesid, kuid mõnikord on need vältimatud. Elu kulgu suunab saatus (loe: Jumala tahe), mitte meie enda valik. Inimene on nagu võilill, mis hakkab kasvama seal, kuhu tuul ta seemnena kannab ja siis, kui päike talle ütleb, et aeg on käes.

Matteuse evangeeliumi 26. peatüki 39. salmis seisab: „Ja ta läks pisut eemale, langes silmili maha ja palvetas: “Minu Isa, kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust! Ometi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu sina!”” Meil tuleb ristile minna, et teha Jumala tahet. Poliitiku saatus on rist, mida tuleb kanda mitte ainult tal endal, vaid ka tema perekonnal ja sõpradel.

„Nagu oma okse juurde tagasi pöörduv koer on oma rumalust kordav alp,“ kinnitab Õpetussõnade 26 peatüki 11 salm. Järelikult ei saa eeldada, et kurjus taandub, kui ta korra on üles tõusnud. Hea usuvõitlus leevendab kurjuse mõju ühiskonnas, kuid ei kaota seda ära. Saatan tegutseb kuni selle maailma lõpuni.

Tagasilöögid ei tohi kaasa tuua alla andmist, isegi siis, kui keerame ette teise põse. Olen püüdnud just sellest Jeesuse soovitusest lähtuda. Mitte arvustada ja karvustada, vaid õnnistada ja õilistada. Halastada ja andestada.

Õnneks ei ole algus kogu tee. Homme täitub 5 kuud ministriametis. Ma olen leidnud üles sisemise rõõmu, mis mind innustab – töötan koos vaimustava kollektiiviga, kelleks on Eesti Vabariigi Valitsus ja Riigikogu. Ma olen märganud helgust, mis valitseb koalitsioonipartnerite vahel, kuid ka sõnasõdu, mis reeglina rahulepinguga lõpevad. Valdav osa Eesti poliitikutest on säravad inimesed.

Koristaja mure on minu mure

Ma olen jõudnud kindlale veendumusele, et riiki ei saa üksipäini juhtida kohe mitte kuidagi. Riiki juhib suur kollektiiv – Eesti rahvas. Kõik need inimesed, kes iga päev oma riigi jaoks midagi teevad. Kes otsivad lahendusi probleemidele iseenda ja oma lähedaste elus. Seepärast, mida kõrgemal sa oled, seda madalamale sa pead hoidma. Iga külamees on ministrile oodatud kriitik, kuid vastupidi mitte kunagi.

Ministri töö on väärikas. Huvitav. Ajakulukas. Pingutus ja pinge on väärt igat hetke. Kuid sa jõuad üsna kiiresti mõttele, et oluline ei ole mitte see, mida sa tahad teha, vaid see, mida sa suudad korda saata. Milleks tuleb otsida teiste kasu, mitte (ainult) enda oma.

Ma olen tegelenud aastate jooksul väga palju heategevusega. Tallinna Lastehaigla Toetusfond, vähiravifond „Kingitud elu“, palju muud. Ühiskonna parandamiseks ei pea töötama palgalisel poliitilisel ametikohal. Kuid võib teha ka seda.

Kui juuni lõpus ministrina Ruhnul käisin, selgus, et Ruhnu kooli koristaja peab suviti elama telgis. Uue aasta riigieelarves on 100 000 eurot, et Ruhnu saab osta ja korda teha maja, kuhu oma kooli töötajad majutada. Sellist asja saab suunata ja ära teha palgaliselt poliitiliselt ametikohalt. Valusatele probleemidele saab lahendusi otsida ka väljaspool poliitikat, kuid ellu viia saavad neid ikkagi poliitikud.

Paavst Franciscus ütles Eestis, Roosiaias peetud kõnes: “Ometi ei tohiks kunagi unustada, et hea elu ja hästi elatud elu ei ole päris üks ja sama asi.” Aitäh, Jüri*, et Sa aitad mul oma elu hästi elada.

*Jüri Ratas

 Artikkel on kirjutatud Edasi.org’i juhi Janeck Uibo palvel etteantud teemal

Janek Mäggi

Janek Mäggi on kommunikatsioonibüroo Powerhouse juhataja ja konsultant. Loe artikleid (4)