Fotograaf ja kunstnik Kaupo Kikkase looming on muusikaga nii tihedalt põimunud, et isegi fotodel, mis ei portreteeri ühtegi muusikut, on seda ikkagi kuulda. Sel suvel jõuab ta kaheksa aastat kestnud töö järel Pärnu Uue Kunsti Muuseumis näituse ja seda saatva raamatuni “Ansel”, mis on inspireeritud legendaarsest maastikufotograafist ja looduskaitsjast Ansel Adamsist. Ent mitte ainult.

Sinu maastikufotode näitus on inspireeritud Ansel Adamsist ja Arvo Pärdist. Kuidas Pärdi muusika Ameerika viimaste suurte metsikute avamaastikega seondub?

Just tänu sünergia tekkimisele Pärdi muusikaga sain aru, et see reis on midagi enamat kui lihtsalt Ansel Adamsi kohtade vaatamine. “My Heart’s in the Highlands” tekitas minus paralleeli, et muusika ja pilt on üks ja seesama. Mõlemad loovad sinu sees mingi kujutluse ja tunde – see tunne on kõige olulisem, see ongi võti.

Ka fotot tuleb vaadata avatud meeltega, siis tunned, mis paikneb selle ümber, mis jääb kaadrist välja. Kaader on ainult süütevõti, enda kujutlusmaailma avamine. Arvo andis mulle oma loomingu kaudu selle võtme.

See projekt kestis kaheksa aastat. Kuidas otsustasid, et see peab just nüüd lõppema, et oled valmis näituseks, valmis raamatuks?

Kui lõpuni aus olla, siis ma pole kindel, et sellest maagiast välja pääsen. Pidin lõpetama, et asjal oleks mingi vorm. Ühel hetkel lihtsalt pead lahti laskma ja uute ideedega edasi minema. See projekt hakkas kammitsema kõike muud.

Lisaks ma ise muutusin ajas, mu nägemus sellest projektist muutus ajas. Ja sellises olukorras on oht, et viskad minema midagi algusjärgus pildistatut, millel on tegelikult omaette väga suur väärtus. Selle näituse komplekt on 18 pilti – tuleb enam-vähem kaks ja pool pilti aastas. Meeletult kange essents.

Sellest hetkest, kui otsustasin ära, et olen selleks näituseks valmis, on vabanenud mingi meeletu uus energia, olen saanud hakata tööle järgmise näitusega, mille mõtet olen pikalt peas kandnud ja mis tuleb parimal juhul aasta pärast.

Mis teemaga järgmisena tegeled?

Teatud mõttes on see järgmine näitus jätk “Anselile”, ka selle esteetika võtsin ma Ansel Adamsist. Näitus “Homo Deus” räägib sellest, kuidas inimene on hakanud endast väga palju pidama, see käsitleb looduse krooni teemat iroonilises võtmes. See kõik toimub Eesti looduses.

Olen pildistanud viis pilti, kokku tuleb näitusele 15 tööd. Kõige võimsam neist on 60 palja inimkehaga, see on juba tehtud. Mul on tegelikult need pildid enda jaoks sisuliselt üles kirjutatud. Mõned on selgemad, teised vähem, aga kõigis on tugev sürreaalsuse ja ebareaalsuse moment.

Selle projektiga olen ma saanud oma elus kõige rahulikumalt ja kõige mõnusamalt niimoodi idee tasandil töötada. Lugeda, kirjutada välja tsitaate. Sõita lihtsalt Eestis ringi, otsida lokatsioone.

Eesti lokatsioone ei kasuta sa tegelikult ainult selle projekti jaoks. Klassikalise muusika maailmast sõidab osa inimesi Eestisse midagi dirigeerima, teine osa mõnda instrumenti mängima ja kolmas osa sinul ennast pildistada laskma. Kui palju sul selliseid projekte on?

Neid, kes tulevad Eestisse, on umbes kümmekond inimest aastas. Just käis üks inglise-eritrea päritolu helilooja, üks Šveitsi dirigent, kohe tuleb ERSOga soleerima üks viiulimängija – ta teadis mind juba enne, võttis nüüd ühendust ja ütles, et tulen lõpuks Eestisse, teeme mõned pildid ka ära.

Mõned tulevad juba mitmendat korda. Näiteks homme saan kokku viiuldajaga, keda pildistasin viis aasta tagasi. Nüüd tuleb ta oma lapsega viiulikonkursile. Teeme ilmselt ka mingi sessiooni.

Tegelikult see klassikaliste muusikute ring pole suur, selle sees on veel väiksemad sõõrikesed, kes suhtlevad tihedalt, näevad sageli. Teavad, kes on mingite fotode autorid. Väga paljudega kohtudes on selline tunne, nagu oleksime juba varem tuttavad.

Kuidas sa neid pildistamisi ette valmistad ja need inimesed Eesti maastikele paigutad?

See on selline Rubiku kuubik. Hea portretisti tunnus ongi see, et empaatlise inimesena tuleb kiiresti ära tajuda, mis kellelegi sobib, ja samas arvesse võtta ka inimese taustsüsteemi, tema ootusi ning ka enda ootusi ja nägemust ja lõpuks ka võimalusi.

See artistiklass, kellega mina töötan, on andnud mulle vabad käed. Nad on karjääri mõttes kusagil keskel ja see on unistuste klient.

Absoluutne tipp annab pildistamiseks väga-väga limiteeritud aja. Nad ütlevad väga selgelt, mida nad ei taha või tahavad. See surub piiridesse. Nad pole ka eriti valmis arutama ja oma aega sellesse panustama. Lisaks liitub jõuliselt management ja plaadifirma, kellel on ka oma väga selge nägemus.

Aga Eesti muusikamaailmas oled pildistanud absoluutseid tippe. Arvo Pärt, Järvid – nad on ka maailma mõttes absoluutne tipp.

Olen ka pildistanud noori kunstnike, kellel pole veel mingit karjääri. Lihtsalt et neid toetada.

Ega ma ei saa salata, et ainuüksi juba see, et olen saanud Arvot pildistada, on mulle avanud palju uksi. Usun, et mul on kõige ilusam kollektsioon Arvo Pärdi portreedest ja näiteks lihtsalt tänu sellele kukkus mulle sülle üks näitus Londonis. Oli kontsert ja selle ajaks sooviti näitust.

Kõigepealt algas see väga erilisest kontaktist tema muusikaga ja siis tuli ta isiksusena. Sama lugu on mul tegelikult ka Ansel Adamsiga, kui korraks sellest projektist veel rääkida. Kõigepealt köitsid ja inspireerisid mind tema fotod, kuidas ta töötas – ja alles siis tuli mängu tema elulugu, tema ise ja see, kuidas ta mind isiksusena inspireeris. Olen nende võimaluste eest tänulik.

Kuidas nende tippudeni jõuda?

Arvo ümber on inimesed. Põhimõtteliselt iga kord on töö tellijaks keegi teine, kellel seda fotot on vaja olnud: mõni festival, koor. Kui teda esimest korda portreteerisin, siis oligi kliendiks Filharmoonia kammerkoor. Siis tuli ühel hetkel “Aadama Itku” salvestus ja järgmised asjad.

Kõlab uskumatult, aga esimesed sõnad Arvo Pärdi portreteerimise ajal vahetasin temaga alles kaks aastat tagasi. Esimesed kümme aastat teda pildistades tundus kõnelemine liigne. Pärast ja enne küll, aga pildistamise ajal oli õhkkond selline, et ei soovinud seda sõnadega lõigata. Sedasi töötamine ei vasta ühelegi standardile. Aga Arvole ka väga ei meeldi see teadvustamine, et keegi teda pildistab. Kui oled temaga ühes ruumis ja ta aktsepteerib, et oled seal kaameraga, siis see on parim, mis fotograafi jaoks juhtuda võib.

Kui palju muusikaga ilma kaamerata tegeled? Vahel taban sind Klassikaraadio saates “Fantaasia” muusikat valimas.

Kuulamisega tegelen väga palju. Olen Jazzkaarel olnud poisikesest peale vabatahtlik fotograaf, aga viimased aastad olen neid alt vedanud, rohkem ilma kaamerata ja lihtsalt kuulamas käinud. Kui olen reisil, siis ikka vaatan, kas mõnel muusikul, keda olen pildistanud, on ehk kontsert kusagil lähedal, ja proovin minna.

Kui käin Paavo Järvit ja Eesti Festivaliorkestrit pildistamas, siis sageli istun proovide ajal orkestri sees ja nopin sealt mingeid hetki. See on minu jaoks kõige võimsam kogemus üldse, näiteks istuda suures orkestris metsasarvede vahel ja kuulda ainult metsasarvi. Saan mingitest teostest selliseid hetki, mida muidu kunagi ei kuuleks. Nii et olen jätkuvalt väga-väga huvitatud ka muusikast, mitte ainult muusikutest. Kuulan ja kogen väga palju.

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi kaasautor, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (276)