Pühapäeval valib Ukraina rahvas omale presidendi. Justnimelt valib ja see on Ukraina omariikluse kõige suurem väärtus.

Euroopa rikkaim president vahetub ühe Euroopa noorima vastu. Sotsioloogia üllatas USA-s, Suurbritannias, isegi minu kodumaal Eestis pandi veel valimistepäeval prognoosidega totaalselt puusse, aga Ukraina lugu tuleb erinev. Viis aastat järjest ebapopulaarseid otsuseid ja viis aastat järjest head meelelahutust ei ole võrdsed kaalukategooriad. Minu armastatud Odessa on pooleks ja see on …. suurepärane, sest inimeste vabadus olla eri meelt ja seda väljendada on nende põhiseaduslik õigus. Kui Odessa oli pooleks viis aastat tagasi, oli see probleem, aga täna ei ole. Uskuge mind, midagi erakorralist siin ei ole, polariseerinud ja end kraavidesse kaevanud on kogu lääne maailm.

Me ju kõik, president Porošenko rohkem ja kandidaat Zelenski vähem, teame aega ja riiki, kus olude sunnil oldi ühte meelt.

Ukraina tulevase presidendi Vladimir Zelenski fenomen seisneb selles, et esimest korda võidab olemasolevat võimu ründav kandidaat istuvat riigipead ise administratiivressurssi kasutades. Võidab, kasutades võtteid, mida võim kasutab igapäevaselt oma poliitilisi oponente tasalülitades. Vaikse päeva dokfilmid Ronald Reaganist, Kvartal 95 kontserdid ja seriaal „Rahva teener“ ühelt poolt ja debattidest hoidumine ning üleüldse minimaalne ajakirjandusega suhtlemine teiselt poolt ongi kandidaat Zelenski adminressurss. On ju ilmselge, et inimene tänavalt, kes iganes ta ka ei oleks, ei suuda võrdväärselt debattides võistelda elukutselise poliitikuga, kelle jaoks avalikkusega suhtlemine on oluline osa tööst. Võim ja selle apologeedid võivad küüsi närida, aga juriidiliselt on see täpselt sama korrektne kui kogu endise sotslaagri istuvate presidentide soov oma taburetist mitte loobuda.

Reede õhtul tehti valijatele siiski erand. Kümnete tuhandete külaliste ja miljonite televaatajate ees korraldasid Ukraina presidendivalimiste teise vooru jõudnud kandidaadid Kiievi esistaadionil tõelise tulevärgi. See maailma ajaloos ainulaadne poliitiline show oli imagoloogilse maitsega, sest lõpptulemuse mõjutamiseks on kandidaatide vahed liiga suured. President Porošenko pidanuks poliitiliselt kogenematu oraatori põrmustama, aga võitis parimal juhul punktidega. Tund aega hiljem avalik – õiguslikku televisiooni debatile Zelenski kohale lihtsalt ei ilmunud. “Ze” kampaania läheb kõikidesse tulevastesse kommunikatsiooniõpikutesse.

Euroopalike TV debati nõudmiste traditsioonide argument ei töötanud, sest Euroopa lipuga ei saa vehkida vaid siis, kui see on kasulik. Muide, Euroopast. President Porošenko on lubanud viia Ukraina lähiajal Euroopa Liitu ja NATO-sse. Vähemalt teisel juhul on see sõjalises konfliktis vaevlevale rahvale avalik valetamine.

Mina olen ELi ja NATO liikmesriigi kodanik, mitte selle juht ja liikmesriike on mõlemal ühendusel palju, seega mingit mandaati mulle otsuse kohta keegi andnud ei ole. Küll aga üldise sõnavabaduse tingimustes oma arvamusele õigus mul juskui on. Kaasamõtlejana ehk isegi väikestviisi kohustus. Oleme ju Ukraina tegemistega solidaarsed, nii riiklikul kui kodanikuühiskonna tasandil. Solidaarsuse näiteid jagub igasse nädalasse. Eesti president Kersti Kaljulaid kohtus vaid kolm päeva enne Ukraina valimisi Moskvas president Vladimir Putiniga, millise kohtumise teemade seas olid oh imet, Ukraina, Gruusia ja mõned teemad kahepoolsetest suhetest. See oli Eesti presidendile keeruline samm nii sisepoliitiliselt kui väljaspool.  Sanktsioonide kaudu on Ukrainaga solidaarne iga eurooplane, mis igaühele meist tähendab väiksemaid sissetulekuid. Üldiselt ei kurdeta ja see solidaarsus jätkub kindlasti Eesti uue, lähiajal ametisse astuva, valitsuskoalitsiooni poolt Ukraina riigi ja rahva suhtes, sõltumata sellest millise valiku Ukraina valija pühapäeval teeb. Maailmas ei ole viimastel aastakümmetel olnud ühtegi teist riiki Ukraina kõrvale panna, kelle suhtes oleks üles näidatud sellist globaalset solidaarsust.

Mina ise olen ära teeninud isikliku piketi 2016. aastal Peterburis selle eest, et aasta varem korraldasime Odessas linnale väga raskel ajal sündmuse „Odessas on rahu ja pidu“ kinkides linnale ühte ja teist, tuues turistidest tühja linna mitme riigi ajakirjanikke, näitamaks, et Odessa elab. Samaaegselt sündis Odessa kõige euroopalikum kultuurisündmus, hea sôbra Aleksei Botvinovi poolt loodud Odessa Classics, algselt mõningase Eesti aktsendi ja toega. Kui rääkida vaid mõnest üksikust loost.

Seega, lihtsat ja mugavat positsiooni, mis mul välisriigi kodanikuna on, ei saa lõpmatult kasutada. Mõni asi vajab selgitamist.

NATO liikmeks Ukraina nähtavas tulevikus ei saa. See lubadus on suur ja jõhker vale.

NATO ei võta endale liikmeid, kellel on territoriaalsed vaidlused või veelgi enam, sõjaline konflikt, isegi kui seda nimetada kuidagi juriidiliselt korrektselt.

Eesti võttis poliitilise kursi NATO-ga liitumisele 1992. aastal, alates üheksakümnendate lõpust sõlmiti kõigi erakondade ülene ühiskondlik kokkulepe, mille kohaselt investeeritakse riigikaitsesse 2% SKP-st, mis on NATO ametlik nõudmine. 2004. aastal toimus liitumine alliansiga. Kindlasti on ka meie avalike vahendite kasutamisel ebaefektiivsust, aga suurvarguse osas info puudub. Kuidas on võimalik varastada oma rahva ja sõdurite tagant sõjaolukorras, kus inimesed koguvad grivna haaval raha, see pähe ei mahu. Reforme tehakse ainult rasketel aegadel. Meil on ütlemine „ei tohi head kriisi lasta raisku minna“. Mul on tunne, et see viimase viie aasta kriis on Ukrainas lastud suures osas raisku minna. Tuleb loota järgmisele põlvkonnale ja tsüklile.

Euroopa Liiduga on suures plaanis lugu sarnane, aga siin olemas tõepoolest oluline perspektiiv. EL on suuresti majandusliit ja selge see, et Ukraina tööjõud, turg ja maa on apetiitsed igale Euroopa poliitikule. Tallinna kesklinn on 2019. aasta kevadel kraanasid täis. Uuenev Tallinn rajatakse Ukraina meeste kätega. Suur aitäh neile selle eest! Meie omad teevad sama tööd Soomes ja Rootsis.

Välisminister Klimkin on teinud head tööd, olnud nähtav ja Ukraina diplomaatiat on saatnud suur edu vaatamata sellele, et riigi välisteenistuse komplekteerimine on olnud üsna vastuoluline. Näiteks Eestis ei olnud Ukrainal saadikut üle poole aasta. Juhtumisi ei olnud suursaadikut selle poole aasta jooksul, kui Eesti oli Euroopa Liidu eesistuja 2017. aasta suvest alates. See on skandaalne. Aidata saab ikka seda kes end ise aitab.

21. sajandi ettevõtjate seas ei käi võitlus enam selle nimel, kellel on rohkem miljoneid, vaid selle nimel, kes oskab neid kõige viisakamalt ühiskonnale tagasi anda. Vaadake Prantsuse miljardäride kiirreaktsiooni Pariis Notre Dame’i kiriku renoveerimise taastamise rahastamiseks. Ja on absoluutselt ajastule iseloomulik, et needsamad annetajad on juba sattunud kriitika alla, miks just sinna ja mitte kuskile mujale. Seepärast rõhutangi, „viisakamalt“ ühiskonnale tagasi anda.

Ma olen pärit Saaremaalt. See on väike, paarikümne tuhande elanikuga saar, mille keskuse nimi on Kuressaare. Mõned odessiidid teavad seda ilusat paika aastast 2012 kui korraldasime sündmuse nimega: Ülemaailmne Odessiitide Klubi esitleb: rahvadiplomaatia aktsioon „Odessa sõidab Tallinna“. Kuressaares leidis aset väljasõit maestro Raimonds Paulsi kontserdile, kus etendati Isaak Babeli tekstidel põhinevad muusikali.

Minu hea, samuti saarlasest sõber, müüs oma infrastruktuuri ettevõtte möödunud aastal ühele globaalsele fondile, teenides oma eraisiku kontole 280 miljonit eurot. Aga uudis on mujal. Selles ettevõttes töötas sel hetkel 267 inimest ja kõik need inimesed katlakütjatest juhatuse liikmeteni said ühekordse preemia 50 000 euro ulatuses. Ka need 10 inimest, kes olid selle aasta jooksul koondatud. Sõber ütles, et ilma nende inimesteta ei oleks see ettevõte seda hinda väärt olnud. Riik sai maksudena 13 miljonit eurot ühekordset tulu. See on maailma mastaabi sündmus, mitte müüginumbri, vaid mõtteviisi osas. Ukraina tulevik sõltub väga palju sellest, kuidas ettevõtjaid hinnatakse ja kas uus võim suudab muuta oligarhia stagneeruval igandil baseeruvat süsteemi, mis on ideaalselt sobinud vanale poliitilisele eliidile.

Muide, oligarhidest ja nende panusest olulisel hetkel rääkides, kas Dneprovetrovski ja Odessa turvalisuse hoidmisel, ehk Ukraina tervliklikkuse tagamisel ei olnud Kolomoiskil ja Palitsal otsustavat rolli. Või ma mäletan midagi valesti? Omal ajal kui Igor Kolomoiskist sai Dnepropetrovski kuberner ja ta vahendeid valimata kogu piirkonna kontrolli alla võttis, mõtlesin tihti, et huvitav, mis on see hind, mida oligarh, riigi üks suurimaid reidereid oma aatelisuse eest küsib. Paar miljardit kompensatsiooni Privat Panga eest ei tundu palju. Täiesti tõsimeeli arutlen.

Ukraina sõbrana soovin, et ettevõtja Petro Porošenko naaseks ettevõtluse juurde, kus ta on vaieldamatult hea, et võimu üleandmise transiit oleks rahulik ja saaksime kõik uhkusega suveniiridena kaasa viia Rosheni maiustusi.

Vladimir Zelenski meeskonnale soovin meelekindlust viia ellu need kavatsetud reformid, mis 2014-2015 tegemata jäid, kui revolutsiooni tulemus privatiseeriti.

Ja Sinule, minu Ukraina sõber, hoian lihtsalt pöialt. Just Sinust sõltub kas Euroopa üks noorimaid presidente on loteriivõit või karistus senise 28 aasta eest. Stardijoon oli kõigil ühine. Igaühel on võimaluse panustada. 22. aprillist avanev võimalus on ainulaadne. Vabanduse otsimiseks enam aega ei ole.

Tegemist on kirjaga, mille autor avaldas käesoleva nädala alguses suunatuna Ukraina avalikkusele. Eesti keeles ilmuvat teksti on toimetatud seoses vahepeal asetleidnud sündmustega, mh Eesti presidendi visiit Venemaale ja Ukraina presidendivalimiste debatt – show reede õhtul Kiievi staadionil.

Meelis Kubits

Meelis Kubits on Kultuuripartnerluse SA juhataja, varasemalt Eesti üks edukamaid suhtekorraldajaid. Viimasel kümnel aastal on ta investeerinud suure hulga ajast ja isiklikest vahendidest erinevatesse tegevustesse, mis mitte ainult ei mahu kultuuridiplomaatia mõiste alla, vaid on seda omal moel laiendanud. Loe artikleid (65)