Suurim ja absoluutselt hindamatu kogemus, mida on võimalik väljaspool Eestit suursündmusi korraldades saada, on kohaliku kultuuri tundmaõppimine kogu tema värvilisuses. Kriitilistel hetkedel võib seda nimetada kultuuride laupkokkupõrkeks. Sa lihtsalt lähed oma olematu elukogemuse pealt, kuulad küll tähelepanelikult kõike, mida räägitakse, aga vastu nina saad ikka eeskätt seepärast, et alahindad kultuurilisi erinevusi.
Keskmiselt eeldab ühe aktsiooni korraldamine 6-7 korda kohalkäimist selleks, et välja valida usaldusväärsed koostööpartnerid, rääkida läbi ametivõimudega, mis aga peamine, saada aru kohalikust keskkonnast – kas ja kui oodatud oleme. Oleme olnud oodatud. Eesti maine on hea ja see on meist igaühe teha ja mõjutada. Üheksakümnendate keskpaigas sõlmiti Eesti üks olulisemaid ühiskondlikke kokkuleppeid, mille võiks kokku võtta kuidagi nii: “kodus võime kakelda kui palju tahes, aga väljaspool riiki Eestist halba ei räägi.” Kahjuks see kaup täna enam ei kehti. Päris piinlik on vaadata abituid katseid käia Brüsselis omade peale kaebamas ja pidada töövõiduks järjekordset paskvilli riigis toimuva suhtes, kuigi igale lugejale on kaugele aru saada, et algallikad on pärit Eestist. Kriisi pole ollagi, aga kitumine on kuidagi väga hinnas. Mida siis imestada selle üle, et tõelises kriisis, sõja –ja okupatsiooniajal, leidus vihjajaid, pealekaebajaid, küüditajaidki. Ma ei näe, et see praegune muster kuigivõrd nõukaajast erineks. Eks sellevõrra langeb suurem koormus Eesti välisteenistusele.
Viimase kohta on oma kogemuse põhjal öelda vaid häid sõnu. Sõltumata ajast ja riigist on kontaktid suursaadikutega olnud eranditult meeldivad. Kuna tegemist on olnud kodanikualgatusega, siis olen üritanud asju korraldada nii, et riigi esindajad ei peaks suuri kohustusi võtma. 2013. aasta rahvadiplomaatia missiooni „kõik sõidavad Jerevani“ oli välisministeeriumil väga suur roll, et need pealt 250 Jerevanist Tallinnasse lennanud tudengit ja kultuuritegelast siiski said ja küllaltki operatiivselt Schengeni viisad. Eesti suursaadik resideerub Tbilisis ja konsulaarülesandeid Jerevanis täitis sel ajal Eesti riigi volitusel Leedu saatkond. Leedukad olid vastutulelikud, kuigi viimasel hetkel otsustasid siiski korraldada viisade andmisel väikese äri. See ei ole etteheide. Nad nägid selle töö juures suurt vaeva.
Tähtajad, lubadused ja sõna tähendus kokkuleppes on eri kultuurides erinev.
“Meelis jan. Sul on sellised soovitused, ütle mis ma saan Sinu jaoks teha?” – “Kamo jan, ei ole vaja midagi erilist. Kui, siis võib olla on võimalik mõni auto või mikrobuss mõneks päevaks meie kultuurirahva teenistusse saada. Teate küll, meil tulevad mitmed tuntud kultuuritegelased, Anne Veski teiste seas. Võib olla olete kuulnud?” – “Meelis jan, Sa ütlesid mõni auto ja mõni buss? Annan teile sada bussi. Sada protsenti.”
Minu Armeenia sõbrad ja kohapealsed abilised olid ammuilma hoiatanud, et kui hakkavad kõlama lubadused stiilis sada protsenti, siis on selge, et midagi ei juhtu. Armeenlased ise armastavad öelda „õhtul sada protsenti, hommikul variante pole“. Kuu aja pärast Jerevanis olles teen kokkulepitud ajal kõne.
“Kamo jan, kuidas meil läheb, kas õnnestub mõni auto saada.” – “Meelis jan, anna andeks. Olen Dubais, tulen nädala pärast.”
Nädala pärast oli muidugi hilja. Aga nagu paar lugu tagasi kirjutasin, lahendas kogu meie transpordiprobleemi tolleagse presidendi vend Levon Azatovich.
Vaatamata mõnele südantmurdvale loole, mis ei ole kindlasti see vestlus kohaliku minigarhiga, tekkis Armeenia missiooni ettevalmistades siiski mitmeid häid sõpru ja mõttekaaslasi.
Üks neist on Ruben Vardanjan.
Taaskord on asjasse segatud Ülemaailmse Odessiitide Klubi asepresident Valeri Hait, kes 2012. aasta sügisel Moskvas olles komistas Venemaa ühe lugupeetuima ajakirjaniku, Sergei Parhomenko otsa. Sergei Parhomenko oli Venemaa esimese, kui veidi järele mõelda, üks ilmselt viimase kolme aastakümne kõige olulisema meediagrupi Media Most võtmeisikutest. Pankur Vladimir Gussinski poolt asutatud Media Most grupi tuntuim toode oli telekanal NTV, Sergei peatoimetada oli ajakiri Itogi. Tänaseks on kogu see meediaimpeerium juba aastat 15 riigi kontrolli all ja Mosti meeskond lahkus sealt natsionaliseerimise hetkel. Niisiis rääkis Hait Parhomenkole oma Eesti sõbrast ja tema kavandatavast Armeenia missioonist.
Ja küllap see lugu jäänukski lihtsalt kuskile õhku rippuma, kui Parhomenko ei oleks veel samal õhtul, mõni tund hiljem ühel avalikul ürituse kohanud Ruben Vardanjani, Armeenia päritolu Venemaa juhtivat investeerimispankurit. Sama õhinal kui Valeri Sergeile, rääkis Sergei Rubenile, et kusakil kaugel Eestimaal on inimesed, kes tahaksid Armeeniale abikätt ulatada ja koos midagi ette võtta.
Meie esmakohtumine Rubeniga toimus 2012. aasta lõpus Jerevanis. Sõber Arman ütles kaasavaraks “Ruben on poiss nagu meie, ainult rikas”. Nii ta oli. Ruben Vardanjan on meie aja üks suurimaid filantroope ja mõtestatud heategevusega tegelejaid. Huvi korral on tema kohta võimalik leida palju avalikku materjali, sh paar kuud tagasi plahvatanud rahapesuskandaali osas. Asi, mille ajastus vahetult enne Aurora hea tahte saadikute väljakuulutamist tundub veider. Tagantjärele on mul väga hea meel, et mul õnnestus meie suhteid niimoodi hoida, et suutsin üle olla kiusatusest “poisi, kes on nagu meie, ainult rikas” käest raha küsida. Rahvadiplomaatia missioon “kõik sõidavad Jerevani” säilitas oma suveräänsuse.
2012. aasta sügisest kuni 2013. aasta suveni käisin Jerevanis seitse korda. Päev enne Tallinnast väljalendu, nüüd juba 2013. aasta juunis rääkisin telefoni teel Levon Azatovichi abiga. Küsisisn Asmiku käest, kas ikka saate aru, et me nüüd kohe tuleme, 600 külalist, neist 360 eestlast. Asmik vastas ausalt. “Tead, ma ei usu. Levon Azatovich ei usu ja üleüldse mitte keegi ei usu.” Nii ta oli, kuna meie kultuuriministeerium vaikis agressiivselt, siis ametlikke kanaleid pidi oli info liikumine lünklik. Läbimurre toimus kolm päeva enne missiooni algust, kui Smart Lynx broneeris ajad Armeenia õhuruumi kasutamiseks. Korraga jõudis Armeenia ladvikule kohale, et kaks 180 kohalist lennukit on kohe varsti Jerevani poole teel. Linn oli täitunud DDT, Žvanetski, Juri Gorbachevi, RAMi ja paljude teist kontserdite plakatitega, igal pool kirbukirjas juures väike viide „rahvadiplomaatia missioon: kõik sõidavad Jerevani“. Elevust oli.
Meelis Kubits
Meelis Kubits on Kultuuripartnerluse SA juhataja, varasemalt Eesti üks edukamaid suhtekorraldajaid. Viimasel kümnel aastal on ta investeerinud suure hulga ajast ja isiklikest vahendidest erinevatesse tegevustesse, mis mitte ainult ei mahu kultuuridiplomaatia mõiste alla, vaid on seda omal moel laiendanud. Loe artikleid (65)
