Meelis Kubits: eeskujulik Eesti. Ülestunnistus #10

Järvide dünastia I Foto: Gramophone esikaas, jaanuar 2018

Üheksakümnendate aastate keskpaiga Eesti üks suurimaid visionääre, riigi mõjukaim lobist ja selle kinnituseks takkaotsa veel hilisem Tallinna linnapea ning rahandusminister Tõnis Palts unistas suurelt. Muuseas unistas Tõnis sellest, et müüa igale hiinlasele ühe USA dollari eest teenust. See mis ettevõtjatel veel ees seisab, on kultuurivahetuses suure hooga käimas.

Kümmekond päeva tagasi jooksis Postimehe online kanalist läbi uudis „Elina Netšajeva astub Hiinas lavale koos rahvusvaheliselt tuntud Eesti staariga“. See on pealkiri samast rubriigist kui detsembri alguse Delfi uudis, mille kohaselt külastas Tallinna „Seks ja linn“ staar Mihhail Barõšnikov. Need kaks pealkirja näitavad ilmekalt, et põlvkonnavahetus ei ole mingi elukauge aformism, vaid ajapuudutus, meie igapäevane tarbekaup.

Gramophone’i elupreemia üleandmine, Neeme Järvit õnnitleb poeg Kristjan Järvi. I Foto: Kaupo Kikkas

See „rahvusvaheliselt tuntud Eesti staar“ kellega Elina Netšajeva just praegusel hetkel, aasta viimase Ülestunnistuse eetrisse mineku ajal lavale valmistub minema, on tänavu maailma ühe mainekaima klassikalise muusika väljaande Gramophone elutööpreemia pälvinud Neeme Järvi. Shanghai Suure Teatri laval annab Elina maestro Neeme Järvi juhatamisel kohaliku sümfooniaorkestriga kaks soolokontseriti. Mõned päevad tagasi seisis Shanghai suure publiku ees endine ERSO ja Rahvusooper Estonia peadirigent Arvo Volmer.

Eesti klassikalise muusika loojate ja muusikute Aasia suunaline invasioon on muljetavaldav. Kultuuriministeeriumist tänavu lahkunud kantsler Paavo Nõgene ja Eesti Kontserdist lahkuma valmistuv Jüri Leiten on küllap võtmetegijad selles Eesti poolt vaadates kindlasti üliedukas läbikäimises. Suvistel Saaremaa Ooperipäevadel oli Shanghai Ooperiteatri tuleku auks Kuressaare kesklinn kaetud punalippudega. Ei iitsatustki. Eesti õpib Hiinaga suhtlema. Kultuurivahetusele alternatiivi ei ole.

Sada aastat noore Eesti Vabariigi juubeliaasta kultuuriprogrammi rahvusvaheline mõõde on perekond Järvi nägu. Tänase sünnipäevalapse Paavo Järvi loodud Eesti Festivaliorkester pani uue märgi maha augustis Londonis, maailma vanimal klassikalise muusika festivalil BBC Proms. Kirjutasin seejärel, et kolm meest – Aivar Pohlak, Ott Tänak ja Paavo Järvi kinkisid meile viimaste aastakümnete edukaima nädala. Aivar Pohlaku sihikindla töö tulemusel Lilleküla staadionil aset leidnud Madridi Reali ja Atletico mängu külastas teiste seas jalgpallifänn Placido Domingo. Maailma tuntuim tenor, veebruaris Tallinnas koos ERSO ja Elinaga esinev Domingo ütles mõned päevad tagasi Karmel Killandile Eesti Televisioonis avaldatud intervjuus, et ta on õnnelik inimene, kuna saab teha seda, mida tahab.

Vaadates perekond Järvide tegemisi ei ole kahtlustki, et nad on Placido Domingoga samast materjalist. On veel üks oluline tähelepanek. Eesti suured heliloojad ja intepreedid hoiavad ühte, toetavad teineteist.  ERSO suvisel Gruusia ja Armeenia turneel oleks publiku huvi kütkestamiseks palju lihtsam olnud mängida kohalikke suurkujude muusikat, kuid Neeme Järvi ajas ikka järjekindlalt küll Tubina, küll Lemba asja. Saatjaks suurepärane Mihkel Poll. See oli ka meie kõigi suure sõbra Eri Klasi mantra. Ikka tuleb toetada omasid.

Eesti Vabariik 100 raames ja toetusel toimunud ERSO Tbilisi kontserdi eel tervitasid publikut Eesti Vabariigi suursaadik Kai Kaarelson, Eesti kultuuriminister Indrek Saar ja Gruusia kultuuriminister Mihheil Giorgadze. Lavalt öeldud „Elagu vaba Eesti“ jäid minister Giorgadze viimasteks sõnadeks oma ametis. Minister tuli lavalt maha, sai sõnumi, et peaminister on tagasi astunud ja lahkus valitsuse erakorralisele pressikonverentsile. Enne ERSO Armeenia ja Gruusia turneed sai tihti kasutatud viidet – ajalooline. Öelge, et see pole nii, kuigi sellist plaani stsenaariumisse arusaadavalt sisse ei kirjuta. Sarnaselt järgmise looga.

Saatuse iroonia ehk hüva leili

Mõned aastad tagasi esines keegi Läti ministritest, enam ei suuda tuvastada kes, avaldusega stiilis, et nüüd kus Läti telekanalid ei näita enam 31. detsembri õhtul vene kultusfilmi „Hüva leili ehk saatuse iroonia“ on Läti end lõplikult lahti murdnud Nõukogude nostalgia või täpselt enam ei mäletagi,  Venemaa inforuumist.

Foto: kuvatõmmis filmist

See on muidugi teatud poliitikutele omane isiklikest kompleksidest tulenev tüüpiline lambajutt, kelle silme alla pestakse hunnik vene musta raha, aga probleemiks on nelikümmend aastat tagasi tehtud film. Seejuures geniaalne, pealegi enesekriitiline nagu ka kõik muu, mis Eldar Rjazanovi poolt loodud.

Pole saladus, et lõunamaades teevad asju eeskätt inimesed ja vähem institutsioonid. Kõigil meist on Armeenias ja Gruusias oma „vend“. Tõ moi brat. Tänavust ERSO Tbilisi, aga ka Batumi kontserti olnuks ehk sõltumata Eesti ja Gruusia ja suurepärastest suhetest raske ette kujutada, kui ei oleks olnud toeks kohapealseid, aastatega äraproovitud sõpru. Koloriitseimaga neist, Vakaga läksime koos vastu 2016. aasta aastavahetusele. Grusiinid on eeskätt veinirahvas, seepärast võib lauda istuda varem, antud lustlikul juhtumil 15 paiku pealelõunal. Kohalik vein on lahjem, naturaalsetest produktidest. Rikkalik ja toekas laud, vajadusel värskendav mäeõhk toeks. Vastu peavad ka kõige nõrgemad. Mõned tunnid hiljem, 19 paiku meenus Vakale, et tal tuleb käia aastalõpu tele-eetris ja anda paari minuti jooksul ülevaade sündmusterohkest rahvusvahelisest poliitika-aastast. Jõudsin veel hetkeks mõelda “nu on suli, võinuks ju varem öelda”, kui väikesest murest sai suur. Järgmisel hetkel teatasid neli kokku 600 kilo kaaluvat meest, aga sõprade ring oli vahepeal kasvanud, “pead minema Vakaga koos. Otse eetrisse. Peab. Peab”.

Minu vastuväited „kuidas nii, pole kutsutud ja üleüldse kuidas me siit pidulaua tagant tõuseme, aktsendist ja intonatsioonist rääkimata“, leidis kollektiiv raudse vasturargumendina ühehäälselt: “Niikuinii on kõik televaatajad 20.00 juba sobivas konditsioonis, keegi ei saa aru, et teie olite ka”. Tunni aja pärast seisime telestuudios, mis on muuseas oluline fakt, kus Vakale oli eraldatud kaks minutit kestev lõik.

Sõbra ülesandeks oli võtta kokku maailma poliitikaaasta 2016. Spikriks olevad kümme olulisemat sündmust mängiti videokroonikas televaatajatele ette. Donald Trumpi valimise ja Brexiti kõrval oli TOP 10 sündmuse hulka kuulumist väärt Eesti esimene naispresident. See mind päästis. Kui Vaka oli oma gruusiakeelse analüüsi lõpetanud, pöördusid kolm saatejuhti, neli  kaamerat ja sajad tuhanded televaatajad näo nende tundmatu Eesti sõbra poole. Nii avaneski 18 sekundi jooksul võimalus tervitada vana-aasta õhtul Maestro TV kaudu Gruusia rahvast ja öelda, et küllap Gruusia võtab veel kunagi Eestist eeskuju. Kes oleks võinud siis aimata, et vähem kui kaks aastat hiljem annab Gruusia presidendi ametivande Pariisis sündinud Salome Zurabišvili, Gruusia ajaloo esimene naispresident.

Mida muud, kui hüva leili ja head vana aasta lõppu !

Meelis Kubits

Meelis Kubits

Meelis Kubits on mitme aastakümne jooksul olnud Eesti üks edukamaid suhtekorraldajaid. Viimasel kaheksal aastal on ta investeerinud suure hulga ajast ja isiklikest vahendidest erinevatesse tegevustesse, mis mitte ainult ei mahu kultuuridiplomaatia mõiste alla, vaid on seda omal moel laiendanud. Loe artikleid (61)