Ma olen liberaal, aga ma tunnen mitut sümpaatset EKRE valijat, kellega ma iialgi poliitikast ei räägi. Kogu see lugu meenutab Robert Louis Stevensoni õudsat lugu heasüdamlikust doktor Jekyllist, kes hirmsa seerumi abil muutus kurjaks mister Hyde’iks. Kes on kes meie päriselus, jääb ilmselt lugeja otsustada.
Niisiis kõik algas sellest, et Kaitseliidus saavad kokku inimesed, kes muidu Eestis ei kohtu. Näitaks Toompea malevkonnas on meil inimesi nii sotside kui EKRE kogukonnast ja me saame oma ülesanded täidetud, sest Kaitseliit ei ole poliitiline organisatsioon. Veel enam, poliitilise kihutuskõne pidamine on meil keelatud. Ometi toimub midagi veel olulisemat. Me räägime üksteisega ja saame ka Eestist võib-olla teistsuguse pildi, kui need, kes suhtlevad igal hetkel ainult oma mõttekaaslastega. Tänu Kaitseliidule tean ma vähemalt kahte EKRE liiget, kellega ma oleksin igal hetkel valmis luurele minema. Eelkõige sellepärast, et nad on rahulikud ja intelligentsed inimesed.
Ometi juhtub alati midagi hirmsat. Igakord kui ma panen tsiviilriided selga ja äkilise meeltesegaduse ajel avan Uute Uudiste portaali, loen sealt tekste, mis on täis sellist agressiivsust, mida ma Kaitseliidus ei kohta. Mõned sealsetest tekstidest on stiilipuhaste kaikameeste kirjutatud. Kas tõesti mu mõistlikud tuttavad Kaitseliidust on nende fanaatikutega ühes paadis? Tundub paradoksaalne, aga tahaksin tagasi pugeda kaitsevärvi laigulisse idülli, kus maailm on palju lihtsam. Kui tänaval on tüüp relvaga, kes tahab jõuga oma tahet kehtestada, siis ei ole vahet, kas ta on eestlane või venelane, moslem või kristlane, must või valge. Agressoril ei ole rahvust või usutunnistust. Tal on ainult vägivald ja ta on meie vaenlane.
Paraku tsiviilelu ongi keerulisem. Kaitseliidust võtan kaasa ainult teadmise, et püha perekond Helmede reljeefsed väljaütlemised ei ole ainus EKRE nägu ja seetõttu pean täpsustama, mis mulle siis tegelikult ei sobi.
Inimeste nägemine rändepaanika ajal
Esimese niidiotsa leian 2015. aasta rändepaanika ajast, mil ma töötasin Riigikantseleis. Tolle hetke rahvuslaste pilgu jaoks võrdus see asutus kurjuse pesana, sest kuna eesti poliitikud olid otsustanud võtta Eestisse paarsada kvoodipagulast, tuli seda otsust ellu viia. Riigiametnikud peegeldasid ühiskonda selles mõttes, et seal oli nii selle otsuse vastaseid ja oli ka neid, kes ei saanud aru, kuidas võiksid paarsada õnnetut võõramaalast Eestile olla oluliseks ohuks.
Fassaadi taga toimusid aga mitmed vaevumärgatavad muutused. Isegi kui riigiametnikud valdavalt ei uskunud, et kohe järgneb kontrollimatu islami sissetung, mõisteti ka seda, et inimeste hirmusid ei saa eirata. Kui inimesel on valus, siis ei saa teised inimesed ütelda: „Ei, sul ei ole valus.“ Jah, isegi Stenbockis kuuldi pagulasvastaste hääli.
Muidugi astus kohe mängu poliitika. EKRE ei saanud avalikult tunnistada, et nende poliitilised vastased tegid kvoodipagulaste menetlemise väga konservatiivselt keeruliseks, nii et esialgset numbrit ei saadudki täis. Sotside ja reformaritest siseministrid ehitasid piirile müüri ammu enne kui Trump sarnase teema ülesse tõstis. Niisamuti tehti reaalseid plaane massilise sisserändamisega toimetulekuks. Sama moodi ei saanud Eesti poliitika liberaalsema tiiva erakonnad tunnistada, et rahva meeleolude sunnil nihkuski poliitiline keskpunkt selgelt konservatiivsuse suunas.
Nagu öeldud on Kaitseliidus ka sotse. Ma istun nendega korra maha, mina võtan tomatimahla ja nemad võtavad õlut. Ilmneb, et sisuliselt on mitmeid arusaamu, mis näivad sobivat jällegi enamusele eestlastest. Panen need punktid suisa järjekorda.
Mõtted, mis on väljaspool kirgi
- Igal riigil on õigus korraldada oma elu iseseisvalt. Eesti välispoliitika on tuginenud eeldusel, et meil peab kogu aeg olema palju sõpru. On aga tõsi, et lõpuks on eesti inimeste otsustada, kui palju meil sõpru on.
- Kodanike enamusel on õigus otsustada, kuidas nad oma elu elavad. See on demokraatia sisu. Vähemuste kaitse on segu pragmaatilisest kaalutlusest ja idealistlikust suuremeelsusest, aga lõpuks peab ka vähemuste kaitse olema enamuse otsuseks. Kellelgi ei ole õigus väega sundida meid elama teist moodi. Muuseas tähendab see sedagi, et kui rahvas on loll, siis on tal ikkagi õigus oma elu lollilt elada, sest keegi ei saa iial olla kindel, et eliidi seast välja astunud tarkpea on ikka tegelikult ka tark. Avatus ja suletus on seega rahva enamuse otsustada.
- Nagu mina olen aru saanud, on ka sotsid vastu ebaseaduslikule sisserändele, sest see on vastuolus seaduse ühetaolisuse põhimõttele. Kui kõik inimesed Eestis on allutatud seadustele, siis ei saa olla inimesi, kes elavad väljaspool seadusi. Sama seisukohaga oleksid eesti sotsid USA-s üsna ligidal Trumpi leerile.
- Vaadete lahknevus Eestis tekib seadusliku sisserände teemadel. Liberaalidele tähendab ränne üheaegselt võimalusi ja probleeme. Konservatiividele tähendab ränne eelkõige probleeme ja seejärel mokaotsast paratamatust, sest kogu maailm osaleb jahis parimatele ajudele. Samas tunnistab ka kõige radikaalsem liberaal, et sisserändega kaasnevad de facto probleemid – ükski arenenud ühiskond ei ole lõimumisega täiesti valutult hakkama saanud. Paratamatult on tulnud tegeleda majandusliku ja haridusliku ebavõrdsusega, samast pinnasest tekkiva kuritegevuse ja identiteedi probleemidega. Liberaalid usuvad, et kui seaduslik sisseränne on kontrollitud, siis kaaluvad plussid üle miinused, konservatiivid arvavad vastupidi. Aga sel puhul tuleb minna punkti 1. ja 2. juurde.
Tõusen lauast ja jalutan omaette. Kui meil kõigil on päris palju ühiseid lähtekohti, kust tuleb siis vastandumise raevukus. Kust tuleb see, et ma ei saa teisi, et lisan #KõigiEesti märgi oma pildile sotsiaalmeedias?
Millega ma siis ei nõustu?
Minu tegu on instinktiivne, sest ma näen avalikus elus EKRE tiivalt agressiivseid sõnavõtte, mis röövivad sihtmärkidelt inimväärikust. See on surmapatt. Veel hullem, ma olen veendunud, et agressiivsed sõnad on samm eskalatsiooni teel, kus sõnad lähevad üle tegudeks. Kui ma aga loen konservatiivide sõnavõtte, siis näen, et hoopis nemad tajuvad ennast rünnaku ohvrina.
Me mõlemad tajume probleemi samal viisil, ehkki teine teisel pool kuulsat punast joont. Järelikult on meil tegemist sotsiaalse taju probleemiga. Polariseerunud ühiskonna vastandrinded omandavad täiusliku sotsiaalse kanapimeduse ja tunnelnägemise. Alati. Täiesti asjatu on otsida vastust küsimusele, kes alustas, kui loeb ainult küsimus, kuidas lõpetada? Mina tean, et ka mina ei ole provotseerimise patust puhas, sest näpud klaviatuuril on teinekord kiiremad kui mõistus. Kui palju mu EKRE oponente sama tunnistavad?
EKRE, alustades parteide maastikul uustulijana, vajas loomulikult algul eristumiseks midagi eripärast.
Nad valisid selleks Eesti poliitikamaailmas senitundmatu agressiivsuse, sest välismaal on see hästi toiminud.
Nagu nad oma kommunikatsiooni „eduloo“ esitlemisel on tunnistanud, oli selle taga ka üsna pragmaatilist poliittehnoloogiat. Kuna üldiselt on poliitikute sõnavõtud ju üsna kohitsetud poliitkorrektse ettevaatlikkuse poolt, siis reljeefne agressiivsus toimib küll kuni hetkeni, mil teised sama meetodi üle võtavad. Täna ma tean, et see on doping, kuna taoline sõnakasutus aktiveerib ka ühiskonna teise äärmuse, keda enne näha ei olnud. Revolutsioonide ajal sünnitavad äärmused endale vastaseid, kellega nad võitlevad. Kannatavad kõik, kes tahavad jääda mõõdukaks. Ka mina langesin sellesse lõksu, sest mister Helme sõnavõttudes tajusin agressiivsust, mis äratas ka minus looma, keda rünnatakse.
Eks ole ju imelik, et vaja oli Kaitseliitu, et kohtuda inimestega väljaspool raevusööste. Seepärast ma teangi täna, et mõlemal pool kodumaist rindejoont on tegelikult palju inimesi, kelle arvamused väga ei erine. Õnnetuseks on mõlemal pool ka hulle ja fanaatikuid, kellest ma kirjutan järgmine kord pikemalt. Nemad tekitavad ka hirmu. Ja kohustust näidata, et ma võin leppida oma maailmavaate allajäämisega valimistel, aga ma ei lepi sunni ja vägivallaga, kui see peaks Eesti elu osaks saama.
