Hedvig Hanson: kevadine ilmutus

Elus on meil igapäevaselt vaja teha otsuseid, mõned neist tulevad kiirelt ja loogiliselt, nii et me isegi ei pea neile mõtlema. Pisiasjade otsustamine on meile justkui mehaaniline, kätteõpitud. Mida rutiinsemalt elame, seda vähem impulsiivsed on otsused – meie plaanid on igapäevaselt paigas ning ootamatused, mille puhul oleks vaja uuesti, teisiti otsustada, on pigem harvad.

Rutiinivabamalt elades on meil otsustamisvõimalusi rohkem, sest oleme loomingulisele lähenemisele enam avatud. Ses suhtes võiks muidugi spontaansust olla kõigil rohkem, et oleks ka rohkem otsustamisvajadust ja uue õppimist.

Küllap olete isegi märganud, et osa inimesi otsustavad valutumalt kui teised, otsustusvõimetus võib olla kurnav nii otsustusvõimetule endale kui ka tema ümber olevatele inimestele. Otsustusvõimetus võib olla seotud ebakindlusega, argusega, kõhklustega ja seda peetakse üldiselt negatiivseks loomujooneks. Otsustusvõimeline inimene on sihikindel, aktiivne, julge ning tihtipeale jõuab elus kaugele.

Filosoofilises plaanis muidugi võib otsustusvõimetus tähendada ka seda, et ongi mitmeid valikuid, erinevaid lahendeid ning pikalt mõtlema jääja lihtsalt ei suudagi valikut teha – mis oleks õige? Vastuolulisel kombel võib niisiis otsustusvõimetus viidata ka teatud tarkusele või vähemalt ettevaatusele tormaka otsustamise ees. Kõike ei saagi ainuõigesti otsustada, aga ometi on meie eludes olukorrad, mis nõuavad selget otsust. Jah, igal valikul võivadki ilmneda nii plussid kui miinused, aga valikut tegemata tammume sootuks ühe koha peal.

Kuidas siis otsustada, kui otsus on keerulisemat laadi kui igapäevased otsustused? Vahel on otsustamine lausa eluküsimus, eks. Vahel tuleb ka kiiresti otsustada ning pole aega pikemalt plusse – miinuseid kirja panna.

Suured otsused puudutavad ikka meie suhteid, tööd, tervist, elumuutusi. Öeldakse et “tark ei torma” ning kui on antud aeg, et rahulikult otsustada, on muidugi parem. Samas, lõputult kaaluma jääda ka ei saa. Millalgi tuleb otsus teha. Tõsi, vahel tehakse otsus ka sinu eest, ilma et sa ise sellise otsusega rahul või selleks valmis oled. See on kehv variant. Elu pole ideaalne. Ja teisalt peame ka sel juhul oskama leppima, kui otsus, mis peaks arvestama ka meie arvamust, tehakse kellegi teise poolt. Valulikumad näited selles plaanis on näiteks lahutus või töölt koondamine. Suhetes on ülioluline kokkulepe, et otsus ei kujuneks vägivaldseks. Muidugi on valu ka oluline õppetund elus ja arvestades, et valust läbi minnes võib nii mõndagi uut leida, et edapidi saada võimalusi teha paremaid otsuseid.

Jagan siinkohal oma isiklikku otsustamismeetodit puhuks, kui tõesti on raske olukord.

On kaks vastandlikku suunda: osad ütlevad, et otsustamine peaks olema emotsioonivaba, mõistlik, allutatud argumenteeritusele ning loogikale. Teised aga soovitavad kuulata “südame häält”. See kõlab kenasti. Aga kui süda pole ikkagi “kuuldel” või õigemini ta ei räägi meiega. Me ei kuule teda, ei ole ühendust?

Mina ikkagi loodan kuulda seda häält, aga kui endas ei kuule, siis kasutan intuitiivset lähenemist. Looduse keskel elades usaldan ma väga neid märke, mida loodus annab. Kui oskad küsida ja märgata. Tõesõna, olen saanud vastuseid nii puult kui jõelt, maalt ja taevalt. Jalutuskäigud looduses võivad tuua kas selge vastuse või vähemalt aimduse, mis suunas peaks liikuma. Arvan, et just taju, tunnetuse ja kui soovite siis ka mõistusehääle ühendamisel võiks see otsus saada kõige õigem.

Tihtipeale olen ma sellele tunnetuslikule lähenemisele teinud siiski ka psühholoogist eeltööd – olen vestelnud inimestega, kes on olnud analoogse olukorra ees, kes on läbinud sarnase kogemuse. Siis analüüsinud, kuidas see otsus on lahenenud, on see olnud minu arvates õige. Olen ka nõnda õppinud. Lõpuks aga on iga inimene siiski veidi erinev ja iga olukord samuti, nii et natuke abi “kõrgematelt jõududelt” ei teeks halba.

Põhimõte “aita end ise, siis aitab sind ka jumal” sobib mulle ikka.

Mulle tundus, et mu viimasel taipamisel aitas mind kõiksuse energia eriti selgesti, tõtt-öelda ma ei olnud isegi oma kodumetsas, looduse keskel, vaid hoopiski ühes Soome linnas. Enne õhtust esinemist oli mul aega jalutada. Mu meeleolu oli kuidagi kõikuv, isikliku elu olukorrad ja suured elumuutused on mind viimastel aegadel pidevas tasakaalutuses hoidnud. Minus on olnud hirmud, kas ja kuis liikuda edasi. Kõik see kompott tundeid, mis peale pere purunemist valdavad. Sügavast leinast, väsimusest ja kurnatusest, murest laste pärast, uuema, parema lootuseni heledamatel hetkedel. Nõnda olen kulgenud juba pikemat aega, saamata selget vastust, et mis on selle kõige mõte….

Oli laupäevane pärastlõuna, läksin enne õhtust proovi jalutama. Ma ei tundnud seda linna, läksin tunde järgi.

Nägin suurt kirikut. Oma uhkuses mõjus kirik mu meeltele raskepärasena, rõhuvalt massiivsena. Selle ees oli matuseauto, aga piilusin ikkagi ukse vahelt sisse. Nägin altari ees valget kirstu, inimesi kirikus polnud. Nähtavasti oli matusetalituseni aega, organist harjutas. Need orelihelid ja see valge kirst ikkagi hirmutasid mind ukselt tagasi. Jalutasin võõras linnas edasi ja raskustunne minus kasvas ja kasvas. Võõras linn tundus üha hallimana, näriv kurbus järjest talumatumana. Kuidas ma sellises meeleolus õhtul kontserdi annnan?

Astusin vaevatuna ja sihituna ning hakkasin justkui enda lohutuseks laulma laulu, mis mu ema on kirjutanud Ott Arderi sõnadele, minoorselt ja valsitaktis:

“Võõras linnas võõras ise ja ka teised inimesed
võõras linnas võõrad nimed hoopis teised linnaimed
võõras linnas võõras veri võõras keel ja jumegi
võõras veri võõras vesi, üht-teist tundub tumegi…

Mööda voolab inimjõgi aga mõni lahke pilk
poetub vahel võõralegi soe kui tuksuv tundetilk
Mõteldes mis sinu jagu õige tooni leiab värv
linn on ümberringi nagu suur ja saladuslik järv…”

Nõnda kõndides ja lauldes olin jõudnud järgmise kirikuni. See oli hoopis heledam, väiksem kirik – vene kirik, nagu eelminegi. Astusin sellestki uksest sisse. Selles kirikus oli just lõppenud lapse ristimine. Vasest vann küünaldega ja ristimisveega olid veel altaril, beebit pandi riidesse, inimesed olid noored ja ilusad, lapse ema ja isa õnnelikud, kirikuõpetaja õnnistas neid, tehti fotosid…panin minagi jumalaema maali ees ühe küünla põlema.

Mu meel läks helgemaks. Astusin sealt kirikust välja päikselisse kevadesse, kus puud pungumas, kevadlilled mullast välja sirutumas ja ohkasin raskuse ära. Ma sain oma sõnumi kätte. Seekord hoopiski ühes võõras linnas, ootamatult ja eriliselt müstiliselt. Midagi meis sureb ikka vahel. Midagi elus muutub pöördumatult. Aga on uued algused, uued sünnid, uued lootused. Sa jätad hüvasti millegagi, mille lõpp on paratamatu ja avaned millelegi uuele, veel teadmata, mida see toob.

Usaldades, et nii ongi parem. Et nii on vajalik. Me ei saa muuta elu seadusi, saame neid austada, anda endast parim. Püüda, pühenduda ja vajadusel lahti lasta. Olla tänulik ja võtta avasüli vastu see, mis elul pakkuda on.

Kasutades lisaks loogikale ka tajude maagiat, lugedes sümbolite keelt, võime saada vastuseid, mis võiks aidata meil teha kõige harmoonilisemaid otsuseid, usun ma. Müstilisi taipamisi uuel kevadel!

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid viimastel aastatel tegelenud üha enam ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa. Kel huvi rohkem Hedvig Hansoni maaelu kohta teada saada, siis tema raamat “Kirju mandrilt” räägib suures osas just aastaringist maal, tegevustest ja tundmustest, kergustest ja raskustest, mis maaeluga seotud. Loe artikleid (52)