Demokraatia uurija Yascha Mounk on iseloomustanud 21. sajandit kui kriisiajastut, mil riikides võtavad võimust kas liberaalsus ilma demokraatiata või demokraatia ilma liberaalsuseta.

Illiberaalseid demokraatiaid näeme maailmas tekkimas palju – lähim näide on meie oma keelehõimlaste, ungarlaste riigis toimuv, kuid viimaste aastate jooksul on illiberaalseid riigijuhte võimule valitud Brasiiliast Filipiinideni. Nad tahavad lammutada liberaalseid institutsioone nagu sõltumatud kohtud ja ajakirjandus, nad ründavad inimõigusi ja kodanikuühiskonda kui midagi elitaarset ja ebademokraatlikku. Nad kasutavad selleks populistlikku ideoloogiat: korrumpeerunud eliidi ja õilsa rahva vastandumise lihtsustatud narratiivi.

Ka Eesti äärmuspopulistid tegutsevad sama juhendi järgi. Viktor Orban, Donald Trump ja teised illiberaalsed juhid on neile eeskujuks: üks ühele imporditakse samu populistlikke võtteid. Jutud kohtunike peade lendamisest või migratsiooniohust ei ole Eestis leiutatud, vaid lihtsad nativistlikud loosungid, millega vastanduda senisele eliidile oma riigis.

Aga illiberaalse demokraatia kõrval on levimas ka ebademokraatlik liberaalsus, ütleb Mounk. Seda iseloomustab selliste institutsioonide loomine ja tegevus, mille üle puudub demokraatlik mõju. Näiteks ülemaailmne finantssüsteem, mille reeglite loomisel pole keegi häält anda saanud. Või sõltumatud asutused nagu keskpangad, mis mõjutavad meie elu suurel määral, aga pole saanud demokraatlikku mandaati. Olulised riigiülesed moodustised nagu Euroopa Liit maadlevad pikka aega demokraatliku legitiimsuse küsimusega.

Sageli kasutavad meie poliitikud ise ebademokraatlikke argumente, eriti kui jutt käib Euroopa- või maailma tasandil kokkulepitust. Selle asemel, et selgitada, miks rahvusvaheline koostöö on kasulik, süüdistatakse sageli Brüsselit või ÜROd.

Turu ja kapitalismi toimimisega põhjendatakse elanikele vastumeelseid samme. Näiteks dogmadega, et riik ei tohi laenu võtta ning et majandusliku ebavõrdsuse ainus lahendus on veel rohkem maksusoodustusi jõukatele, kust siis ehk midagi ka vaesematele tilgub. Mõned poliitikud on raamistanud ka inimõigused asjaks, mida on meil vaja, et Euroopale ja maailmale meeldida, samal ajal kui eelkõige võidab inimõiguste kaitse kõrgest tasemest ju Eesti rahvas ise.

Lahing on juba kaotatud, sest vastandumine Eestis on juba varem käivitunud protsesside tulemus, osa ülemaailmsest hoovusest, millega proovitakse igal pool toime tulla. Selle peatamiseks ei piisa isegi sellest, et juhtub ime ja äärmuslaste osalusega valitsus jääb seekord moodustamata.

Kuidas hoida liberaalset demokraatiat lahustumast?

Mingisugust võluretsepti pole olemas, aga lahendus on erinevates kontekstides erinev kombinatsioon majandusliku ja sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamises, seniselt kaasavamalt toimivates liberaalsetes institutsioonides, demokraatia ja inimõiguste olemust väärtustavas kodanikuhariduses ja aktiivses tegutsemises poliitikas ja oma meelsuse näitamises.

Teekonnal, mis on viinud Eesti sinna, kuhu ta on jõudnud, on olnud kõrge hind. See on tekitanud Eurostati andmetel Euroopa ühe suurema majandusliku ebavõrdsuse, mis tekitab suurt pahameelt. See ebavõrdsus on andnud tohutuid eeliseid osale ühiskonnast, jättes teised passiivselt pealt vaatama ja muret tundma enda ja oma laste tuleviku pärast. See ei ole ülbus, pigem osavõtmatus.

Kõigest hoolimata on Eesti valijate enamuse toetus praegu liberaalset demokraatiat hindavatel erakondadel. 100 000 süsteemis pettunud valija kõrval kõrgub jätkuvalt valdav enamus – rohkem kui 450 000 valijat -, kes on andnud oma hääle erakondadele, mis seisavad senise riigikorra jätkumise eest.

Lahendus ei ole tuua võimule eelkõige need, kes on pettumuse ja valede najal toetust kogunud ning anda neile võimalus lammutada ja eliidile kätte maksta.

Nagu mujal maailmas näha, on illiberaalsed poliitikud kordades korruptiivsemad ja ohtlikumad. Nad asendavad lihtsalt senise eliidi veel hullema ja ebaõiglasemaga, sest liberaalsete institutsioonide lammutamisega kaovad nende võimult igasugused pidurid.

Illiberaalne demokraatia pole seega püsiv, vaid viib varem või hiljem totalitaarse riigikorrani, kus ebaõigluse all kannatavad kõik ja kus kellegi inimõigused ei ole kaitstud. Eestis oleks see sama kui nõukogude võimu tagasitulek. Seetõttu tuleb igal võimalikul viisil oma meelt avaldada ja välja näidata, et me ei taha sellist tulevikku.

Selge on ka see, et samal moel jätkata ei ole võimalik. Mounk soovitab liikuda mitmerahvuselise demokraatia suunas, kus ühelgi ühiskonna osal ei ole olulisi eeliseid. Sellisel juhul pole vahet, kas kuulud enamuse või vähemuse sekka: igaühe õigused ja huvid on mõlemal juhul kaitstud. See aitaks vähendada ka hirme seni domineerinud rahvuse vähemusse jäämise osas, sest sellega ei kaasneks võimu või eeliste loovutamist ega ohtu rahvuse säilimisele. Väljakutse on, et praegu veel ei eksisteeri ühtegi sellist riiki, kus üks etniline grupp teiste üle ei domineeriks.

Kas ka Eestis oleks mitmerahvuseline demokraatia võimalik? Praegu tundub see raskesti usutav, sest hirm kaotada kontroll oma riigi üle on suur ning rahvus ja riik on tihedalt seotud. Aga 100 000 valitsemisvormis pettunud valijat peaksid meid panema vähemalt mõtlema sellele, kuidas liberaalset demokraatiat ümber mõtestada viisil, mis oleks paremini kooskõlas reaalsusega, milles täna elame, ning unistusega sellest, millist Eestit soovime näha tulevikus.