Talv on lõpusirgel. Juba novembri lühenevate päevade ja maad võtva vaikuse saatel olin teadlik eesseisvast meelenäljast. Värviliste metsade-rabade ja toonirikaste helimaastike kadumine muutis ühtäkki mind ja mu emotsioone palju suuremaks ja tuntavamaks. Natuke kõhedusttekitav olukord, kui tajud, et oled justkui jäetud üksi ja positiivsete mõtete kõrval kerkivad ka negatiivsed tundmused väga intensiivselt pinnale. Seepärast kutsun talve hingepõhja kukkumiseks. Risk midagi hingekriipivat välja kaevata on täiesti arvestatav.

Ent nähkem puuduste asemel võimalusi – sellised looduse poolt kingitud keskkonnaseisundid võimaldavad oma hingepeenraid rohida. Selleks peab haavatavas seisundis paljastama end väga erinevatele elulistele olukordadele. Me kasutame autosid selleks, et liigutada oma füüsilist keha ühest kohast teise. Mina mõtlen, et peaksime teadlikumalt kasutama ka oma füüsilist keha, et viia oma hing ühest aistingute ruumist teise. Vahel ärkangi hommikul ja mõtlen tähtsa näoga “nii…kuhu ma su täna viia võiks?”

Romet Vaino

Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (78)