Ma sündisin lihtsas, tagasihoidlikult elavas peres, kuid mu ema oli väga sotsiaalne ning olen selles osas palju temalt kaasa saanud. Kooliajal olin ma väga häbelik, sest me elasime Rhajastanis, äärmiselt konservatiivses ühiskonnas. Pidid väga teadlik olema, et mitte kahjustada oma vanemate mainet, sest selle hoidmine oli väga oluline. Poisina õppisin, et pean perekonna eest vastutav olema.

Koolis õppimine ei olnud mulle kunagi meeltmööda. Mäletan, et raamatute lugemine oli mulle suur väljakutse, sest jäin alati lugedes magama. Ma võtsin oma õppimist siiski tõsiselt, kuid nüüd olen mõistnud, et minu õppimisviis on lihtsalt praktilisem, mitte läbi raamatute, vaid kogemuspõhine. Läbi raskuste õnnestus mul isegi insenerikutse omandada, kuid see polnud kindlasti mulle meelepärane ala. Tegin selle valiku sotsiaalse surve all – kui oled poiss, pead edukas olemiseks õppima kas arstiks või inseneriks, seega sundisin ennast inseneriks õppima ühes India parimas kõrgkkoolis.

Kolmanda aasta lõpus, kui tuli hakata töökohta otsima, ei olnud ma kindel, kas midagi leian, sest polnud oma õppimises kuigi ambitsioonikas. Siis aga värbas hoopis merevägi mu enda ridadesse. Pidasin seda heaks võimaluseks, kuna olin inspireeritud sõjaväe elust, mis tundus olemuselt glamuurne ja kõrgem koht. Mu mõtlemine oli juba klassi-tasemel – mida iganes ma teen, see peab olema kõrgemast klassist. Mereväega liitudes oli kõik tagatud – nii kodu kui ka muu materiaalne heaolu, mis tõi stabiilsuse ja turvalisuse. Sulle kantakse kõik kandikul ette ning sul on ühiskonna mõistes hea staatus ja hea palk.

Samaaegselt mereväega liitudes ma ka abiellusin, mis andis võimaluse saada suurem, perele mõeldud maja, mida oli muuhulgas vaja selleks, et saaksin isa enda juurde võtta. Ma ei tahtnud, et ta üksi jääks. Mu ema suri, kui olin kahekümnendate alguses. Indias on see tavaks, et sa hoolitsed oma vanemate eest ning võtad nad enda juurde elama. Elasime meie uues kodus kuuekesi – abikaasa, tütre, isa ja kahe koeraga.

Olin sel ajal oma klassi-hoiaku tõttu väga valiv, milliste inimestega ma suhtlen.

Minu tutvusringkond pidi olema kõrgtasemeline. Kõiges, mida ma tegin, olin perfektsionist ning oma tööd mereväes võtsin väga tõsiselt. Õppisin oma meeskonda rõõmsa ja motiveerituna hoidma. Pärast aastatepikkust tööd mereväes otsustasin ametit vahetada ning töötasin erinevates riikides 4G mobiilside võrgu ülesehitamisel. Kuna India ei teadnud sellest veel midagi, leidsin, et mulle on kasulik, kui saan teistes riikides sellealast kogemust, et siis hiljem 4G Indiasse tuua.

Töötades nii Jakartas kui ka Saudi – Araabias, tundsin, et olen  üksi. Ja mille nimel? – Raha. Mõtlesin siis, et teenin kahe aasta jooksul nii palju raha, et ülejäänud elu ei pea enam midagi tegema ja lihtsalt naudin. Aga see ei ole ka elu. Sa ei saa oma saatust planeerida, sul on oma saatus ja pead selles oma voolu leidma. Hakkasin üha enam enda sisse vaatama ning elu ennast küsitlema – miks ma püüan omada kontrolli oma elu ja inimeste üle? Miks ma üritan inimesi muuta? Miks mul on nii palju ootusi just teiste suhtes? Miks on vaja ennast ühiskonna suhtes kuhugile jõudnuna näidata? Jõudsin hoopis järeldusele, et ma pean iseennast muutma. Maailma muutmise püüdmise asemel las ma töötan parem iseenda kallal.

Minu tee spirituaalsuseni

Suurkorporatsioonides töötamise kõrvalt leidsin tee spirituaalsuse ja filosoofiani. Seda õppides olen mõistnud, et kui hakata ühest elu aspektist aru saama, loob see ühenduse järgmisega. Nende aspektide all pean silmas nt kiindumist, ootuseid,  omamishimu, kontrollimisvajadust. Hakkad mõtlema, miks ma peaksin kellessegi teda omavalt suhtuma või miks ma kelleltki midagi ootan, miks ma ei võiks oma tegudes rohkem isetum olla? Kui sa midagi ootad, tahad ju kontrollida ja omastavalt suhtuda. Seejärel kiindud ning hakkad võrdlema ja kadedust tundma ning kõiksugu negatiivsed kalduvused hakkavad esile kerkima, millega lood enda ümber negatiivse välja. See tekitab reaktsiooni sind ümbritsevates inimestes ning sina reageerid omakorda tugevalt vastu, selle asemel, et neutraalselt suhtuda.

Endaga tegeledes hakkas tasapisi minu isetus ja lahkus välja kooruma. Ma olen olnud väga kergesti ärrituv, oma naisega on mul olnud tülid, mis paaril korral läksid suisa füüsiliseks. Siiani tunnen suurt kahetsust ja kurbust sellepärast ja see jääb mu südamele elu lõpuni. Kellelgi pole õigust teisele kahju ega õnnetust luua. Elu on õpetanud, et tuleb lõpetada teistelt mingi soovitud käitumise ootamine. Kuniks me ei õpi, tulevad sellised olukorrad aina raskemal kujul tagasi.

Ühel hetkel hakkasin mõtlema Himaalajas elavate joogide peale, kes on jõudnud tõelise elutarkuseni ilma raamatuid lugemata ja ilma kuhugi minemata – kuidas nad oma teadmised on saavutanud? Kõik need rishid ja pühakud, kes on mediteerinud tunde, päevi, kuid ja aastaid. Mõtlesin, kas meil üldse on veel selliseid pühakuid, kes seal mägedes koobastes istuvad ja elavad. Mu uudishimu kasvas nii suureks, et otsisin isegi raamatuid nende kohta.

Suure raha tagaajamise tuhinas mu uudishimu mõneks ajaks vaibus. Teenisime aina rohkem ja „vajasime“ enam asju – suuremat kodu, kahte autot, millest teisega mu naine peaaegu ei sõitnudki, riideid jne. Aina rohkema järele jooksmine aja võttis ära aja iseendale ja oma perele keskendumisele. Selleks, et enda materiaalseid vajadusi rahuldada, võtsime aina rohkem laene, olles kogu selle stressi all vastu seina surutud. Olin justkui haavatud. Kui sul on haav, lähed arsti juurde ja saad ravi või võtad rohtu. Minul oli aga vaimne haav, mis vajas samuti tähelepanu.

Hakkasin mõtlema, milline on see elu, mida ma soovin ja kui palju ma selleks päriselt raha vajan?

Mida ma tegin selle rahaga, mis minuni tuli? Ma ei väärtustanud seda, mis mul juba oli ning ilma mõtlemata ajasin taga midagi tegelikult väärtusetut. Oma tähelepanu nendele mõtetele suunates hakkasin oma aega analüüsimisele pühendama – kui ma oma töö kaotaksin, kui palju raha ma vajaksin, et lihtsalt elus olla.  Ning tasapisi õppisin elama rohkem praeguses hetkes. See oli minu spirituaalse tee algus. Muidugi ei saanud ma ennast töödest ja kohustustest ära lõigata, mu tütar õppis Pariisis ning toetasin teda igakuiselt rahaliselt. Aga mõtlesin pidevalt selle peale, et elame luksuslikku elu ennast teistele paremast küljest näitamiseks.

Kui lõpetasin töö Saudi Araabias ja tulin tagasi Indiasse, sõitsin Rishikeshi. See oli täielikult iseendale pühendatud reis. Ma ei mõelnud kordagi tulevikule ega sellele, mida ma homme teen. Tundsin vajadust kohtuda ühe koopas elava swamiga. Laenutasin seal jalgratta ning otsisin ühte konkreetset koobast, kuhu jõudmiseks pidin jalgratas käekõrval mäest üles ronima. Selles koopas tuli minuni täielik meelerahu.

Swami küsis, mis on mu eesmärk siin elus ja ma ütlesin, et ma ei tea. Pärast temaga vestlust tundsin õndsustunnet ja meele täielikku keskendumist. Pärast neid kogemusi nii koopas kui ka endalt küsimuste küsimist, mis on õige, mis vale, mis on kiindumine ja mida mul tegelikult vaja on, saavutasin rahuliku ja muretuma meele ning hakkasin elu üldises pildis paremini mõistma. Me ei saa kõigile küsimustele vastust korraga. Tasapisi, nagu koolis klassist klassi liikudes, hakkame saama vastuseid ja iseendast teadlikumaks. Peame lihtsalt aru saama, kuidas meel töötab ja seda kontrollima õppima, vastasel juhul jätkab tema meie kontrollimist. See võtab  aega ja tuleb kogemusega.

Rishikeshis olles avastasin iseennast, vabadust, vaba olemist meele poolt püstitatud ootustest ja orjustest ning kui õnnelik tegelikult võiksin olla. Olin ju pidevalt keksendunud teiste õnnele, teiste teenimisele ja püüdes neile meelehead teha, iseenda soove tahaplaanile jättes. See on ebakõla, mis hoiab sind õnnetu ja aheldatuna, pidev muretsemine ning 10 asja korraga planeerimine, et  iseenda ja teiste elu kontrollida. Planeerimine,  mis võiks juhtuda 10 aasta pärast, ei ole elu elamine.

Igapäevaeluks on vaja, et meel saavutaks keskendumisvõime. Keskendumist on vaja hetkes elamiseks ja tegemaks seda, mida teed kogu südame ja hingega ilma, et mõtleksid samal ajal 20-le muule asjale. Kui su meel on keskendunud, oskad kontrollida oma himusid, ahnust, viha ja ego ning õpid olema enda vastu aus.  Kui sa kontrollid oma negatiivseid mõtteid, tõstad oma energiataset kõrgemale, oled harmoonias iseendaga ning näed elu positiivsemalt. Minu sõnum on, et igaüks peaks endas arendama isetust ja enda vastu aus olemist.

Merlin Aug

Merlin Aug on õppinud lasteaiakasvatajaks. Hetkel on ta otsustanud jätta elu Eestis mõneks ajaks selja taha ja rännata mööda maailma ja oma südame radu, usaldades elu ning jälgides kuhu ja kellega elu teda kokku viib. “Elan päev korraga, teadmata, mis homne toob. Loon selgust enda sees ja praktiseerin isetut teenimist ehk vabatahtlikku tööd." Loe artikleid (10)