Liisa Kaljula: Ida-Euroopas luuakse väga palju ägedat moekunsti, millest me ei tea mitte midagi

Sonja Lititševskaja Rekonstrueeritud kontrastid. 2016 Autori loal. | Foto: Svenja Trierscheid

15. märtsil avatakse Kumus esimene postsovietlikku esteetikat käsitlev näitus, mis vastab jaatavalt küsimusele, kas nõukogude aeg saab olla inspiratsiooniks kunstile ja moekunstile. Praegu moemaailmas väga aktuaalset teemat käsitleva näituse ettevalmistus kestis Kumus paar aastat, rääkisime idee sünnist ja kujunemisest näituse kuraatori Liisa Kaljulaga.

Kust tuli mõte sots art ja mood üheks näituseks siduda ja seda just Kumus?

Mõte tekkis siis, kui olin kolm kuud USAs seoses oma doktoritööga. Just seal tekkis idee, et saaksin oma akadeemilise töö panna rahvalähedasemasse vormi – mu doktoritöö on sots art’ist ja kui ma avastasin raamatukogus istudes sellesama fenomeni moe kontekstist, siis hakkas tunduma, et see võiks olla suurepärane näituse idee ja võimalus oma uurimistööd laiemale publikule tutvustada.

Kust jookseb see piir lihtsalt moe ja muuseumisse sobiva moekunsti vahel?

Mood on hästi lai mõiste ja väga suure osaga sellest me siin näitusel üldse ei tegele. Näiteks, mis puudutab moetööstust, siis see pole selle näituse teema. Näitus tegeleb moekunstiga, tegelikult veelgi kitsamalt, moekunsti ja kaasaegse kunsti hübriidalaga, kus need kaks asja saavad omavahel kokku. See võikski olla see osa moest ja see valdkond, mis pakub huvi kunstimuuseumile. Kumu ei kogu moekunsti, see on tarbekunstimuuseumi huviorbiit, küll aga on Kumul huvi sellise moekunsti vastu, mis on juba niivõrd kontseptuaalne, et liigub väga lähedale kaasaegsele kunstile.

Kuna see teema on muuseumikontekstis käsitlemata, minu teada on tegemist esimese postsovetliku esteetika muuseuminäitusega, siis seda suurem on minu vastutus selle diskursuse loomisel. 

Loomulikult olen teadlik, et igal minu käigul selle näituse loomisel on valdkonnas mingid tagajärjed. Kuna sellel näitusel tahame panna moe dialoogi kujutava kunstiga, igas ruumis on seintel ka kujutava kunsti teosed, siis on selle näituse üheks teemaks kindlasti ka kunstilise ruumi loomine moe ümber.

Mille põhjal sündis osalevate kunstnike valik?

See oli päris keeruline koht. Kui kaks aastat tagasi alustasin selle näituse ettevalmistamist, polnud kasutada just ülemäära palju materjali. Esimese asjana pidin valdkonda kaardistama hakkama. Ida-Euroopas luuakse väga palju ägedat moekunsti, millest me ei tea mitte midagi. Materjal selle kohta on rahvuskeeltes ega jõuagi tihti rahvusvahelise lugejani. Ja väga selgelt mängib rolli geopoliitika, meie kultuuri läänekesksus. Kõike seda tahame selle näitusega muuta ja murda.

Kui hakkasime kunstnikega ühendust võtma, et neid osalema kutsuda, siis sai selgeks üks asi: postsovetliku esteetika lainel on selgelt oma kommertsiaalsem pool ja oma kunstilisem pool. Püüdsime suuremaid kommertstegijaid tabada, nendega ühendust võtta – see osutus aga keeruliseks, kuna nende peamine huvi on ikkagi müüa oma toodet ja motivatsioon muuseumis esinemise vastu praktiliselt puudus.

Jõudsime lõpuks sellise kunstnike valikuni, kelle looming on vähem kommertsiaalne ja rohkem kunstiline. Esindatud on väikesed ägedad tegijaid, kelle looming on moetööstuse jaoks liiga kriitiline ja kes, nagu tänaseks veendunud olen, tegelikult pididki selle näituse kontekstis meie huviobjekt olema.

Kui paljud neist omavad isiklikku kogemust sovetiajast?

Kusjuures enamusel neist kunstnikest on nõukogude aja kogemus olemas. Mingis mõttes võib öelda, et sellel näitusel tegelevad kõik osalejad oma lapsepõlvega. Kõige noorem osaleja on hilistes 20ndates ja kõige vanemad 40ndates-50ndates eluaastates.

Marit Ilison. Kittel, 2018. Autori loal. | Foto: Hooligan Hamlet

Moskva moeduo Nina Neretina ja Donis Pouppis lõpetas ülikooli 1992. aastal, nemad said üsna pikalt elada Nõukogude Liidus.

Sonja Lititševskaja Berliinist on aga äsja kunstiakadeemia lõpetanud, temal saavad olla vaid hägused mälestused perestroika aastatest oma vanemate kaudu. Aga kõigil osalejatel on selle ajaga mingi side olemas. Marit Ilison on seda ka ise tihti rõhutanud, et tegeleb oma loomingus lapsepõlve mälupiltidega. 

Moekunstnikud, kes tegelevad omaenda kultuurikontekstiga, on minu jaoks kangelased. Nad lähevad vastuvoolu. See on see, mis mind nende poole tõmbab. Ma pole globalismi pooldaja, kultuurilisele mitmekesisusele on see hävitav. Globaalsed kultuurihoovused on nii tugevad, suur osa tegijatest on selles tõmbetuules. Seda enam imetlen neid, kes püüavad lokaalset materjali oma loomingusse tuua.

Mainisid ka ise, et kommertslik suund on sellel moehoovusel olemas. See on tegelikult väga tugev, huvi perioodi vastu on elavnenud. Kas tunned ise ka, et tegelete väga trendika teemaga?

Sel hetkel, kui tegin Kumule näituse ettepaneku, oli tunda, et see trend on jätkuvalt tõusujoones. Aga tol hetkel polnud Eestis veel näiteks Katrin Aasmaad oma Davai-mütsidega, teda isegi ei paistnud veel silmapiiril. Nii et vahepeal on toimunud asju, mida ka mina ette ei näinud. Kumu plaanib oma programmi ikkagi mitu aastat ette. Samas on muuseum vägagi teadlik sellest, et pikk ettevalmistusprotsess võib võtta ära võimaluse olla aktuaalsed, sotsiaalsed, ühiskondlikud. Selle näitusega ilmselt tajuti ka Kumus ära, et kui me kohe seda ei tee, siis pole sel enam mõtet.

Gosha Rubchinskit me sellelt näituselt küll ei leia, tema on maailmas absoluutne postsovetliku esteetika kaanepoiss. Venemaad esindavad hoopis Nina Neretina ja Donis Pouppis, kelle bränd NINA DONIS on samuti Venemaal väga tuntud. Oleme sattunud juba Instagramis venekeelsetele näituse kuulutustele, mis pole meie koostatud. Ilmselt nende fännid loovad neid oma loodud sisuga ja levitavad. 

Kas on tunda, et selle teema vastu on moemaailmas huvi, aga see sovieti-huvi on kogu aeg mingil kujul olemas olnud?

Kõige esimene näitus, mis Kumust peale muuseumi avamist välja läks, oli “Punaste lippude all” Turu kunstimuuseumisse Soomes. Soomlastel on tohutu huvi nõukogude perioodi vastu, natuke romantiseeritud vaade küll. Eestis jällegi, vastupidi, on sovetiaega peale taasiseseisvumist nähtud liigagi kõverpeeglis.

Perioodi uurijana tahaksin teinekord öelda, et üksikisikule oli see tihtipeale tavaline elu, lihtsalt spetsiifiliste nõukogulike joontega. Kui räägime 80ndatest, siis elu oli küll ideoloogiliselt vormitud, aga rahvast enam Siberisse ei saadetud.

Eestis on üldiselt tabu rääkida nendest heaoluriigi ideedest, mida Nõukogude Liit vähemalt oma retoorikas tahtis ülejäänud maailmale välja pakkuda.

Esiteks nii ühiskondlike klasside kui sugude vaheline võrdsus, teiseks tasuta haridus ja arstiabi – ärme neid asju ka ära unusta. Ameerikalik neoliberalism on teine äärmus, mis tahab kõik need asjad ära kaotada. Eesti peaks  rohkem oma ajaloolist kogemust kasutama ja leidma kuldse kesktee parempoolsete ja vasakpoolsete ideede vahel.

Milline on sellise näituse ettevalmistamise praktiline pool?  Kas kõik kunstnike tööd on osad olemasolevatest kollektsioonidest või luuakse täiesti uued tööd?

Kõige suurema uue tööga tuleb välja Marit Ilison. Temalt me vanemaid asju üldse ei näitagi. Mis puudutab teisi moekunstnikke, siis enamasti näitame retrospektiivselt viimaste aastate loomingut. Ehkki ka Sonja Lititševskaja teeb uue kollektsiooni „Sputnik“ just selle näituse jaoks.

Sonja Lititševskaja. Vabaduse geomeetria, 2017-2018. Autori loal | Foto: Lara Ohl

Sain olla kuu aega Moskvas ja nädala Kiievis selleks, et kaardistada Ida-Euroopa moevälja nendes linnades. Vaadata kasvõi sealset tänavamoodi, et aru saada, kas Ida-Euroopal on olemas oma moejoon. Paljud ütlevad, et oleme muutunud täiesti eristamatuks globaalsest moevoost, aga ma vaidleks sellele ikkagi vastu. Kui ikka Moskva metroos  istuda kuu aeg iga päev, siis näed selliseid elemente, mida mujalt regioonidest ei leia. Näiteks ordenid jakkidel ja mundritel, mida kannavad nii naised kui mehed. Sattusin ühe naisveterani peale, kes oli üleni ordenitega kaetud. Paljud naised kannavad senini pearätte, sealhulgas noored naised.

Kiievis oli huvitavaid momente. Näiteks paistsid vöökotid tänaval silma. Ida-Euroopale on omane spordirõivaste lai kasutus võrreldes muu maailmaga. Sattusin Kiievis ka väga stiilsetele dressikandjatele, kes teevad seda täiesti intuitiivselt, teadmata midagi postsovetlikust esteetikast, olles lihtsalt nemad ise. 

Kas see ei tundu paradoksaalne, et – eriti Ukrainas – on postsovietlik esteetika moes nii oluline trend? See lähtub ju Venemaalt, nõukogude perioodist – ja praegu on Venemaaga sõda, see on vaenlane number üks.

See on äärmiselt huvitav paradoks, olen täiesti nõus. Sattusin Kiievisse esmakordselt möödunud aasta suvel ja sattusin ukrainakeelsesse linna. Aga saan aru, et veel mõned aasta tagasi oli tegu suuresti venekeelse linnaga. Sõda on äratanud üles rahvuslikud tunded ja ukraina keele. 

Kunstnike jaoks see muidugi on küsimus. Näiteks moekunstnik Yulia Yefimtchuk kasutab oma loomingus jätkuvalt vene keelt, mille kohta ta on ise öelnud, et see on tema kui kunstniku valik. Ja kui kunstnik ütleb nii, siis polegi midagi öelda. Kui ta vahetaks tähestiku ladina vastu, millest on fantaseeritud ukraina keele puhul, siis see ei lähtuks ju tema loomingust, vaid oleks tema riigi poliitika poolt peale surutud otsus.

Eestis Katrin Aasmaa kasutab samuti vene keelt oma pusadel ja T-särkidel. Minu arvates see on ikkagi vaba ühiskonna tunnus, kui kunstnikud võivad oma loomingus kasutada ka valitsuse silmis vaenuliku riigi või kultuuri sümboleid. Eestis ei ole seadusega muide keelatud ühegi sümboli kasutamine ja minu arvates vaba ühiskond sümbolite kasutamist riiklikult ei peakski reguleerima.

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi toimetaja, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (66)