Kuna seadused sisaldavad üldkehtivaid reegleid, mis on kohustuslikud kõigile, keda need puudutavad, siis on päris iseenesestmõistetav, et igal inimesel peab olema võimalus nendest reeglitest aru saada. Küll on aga küsimuseks, kui iseseisvalt seda tavaelus teha on võimalik.

Seaduse mittetundmine teatavasti ei ole vastutusest vabastamise aluseks –  juhul, kui seadust on rikutud. Nii on populaarseks saanud väide, et seadusi tuleks kirjutada nii, et nende sisu oleks igale kirja- ja keeleoskajale lihtsasti arusaadav. Paljudel juhtudel see siiski nii ei ole ja õigusnormide sisust on raske aru saada. Seetõttu on levinud arusaam, et seadusi kirjutatakse halvasti ning tehakse lihtsustatud järeldus, et seadusest arusaamiseks piisabki vaid, kui see on keeleliselt selgelt kirjutatud. Siit tulenevalt tuleb küsida – kas on võimalik seadusi koostada nii, et kõik kõigest iseseisvalt aru saavad ning kui ei, siis mis on siin põhjuseks? Sellel, et seaduse tekstist ei ole võimalik selgelt aru saada, võivad olla nii subjektiivsed kui objektiivsed põhjused.

Subjektiivsed põhjused

Tuleb tunnistada seda, et mitmetel juhtudel on tõepoolest seaduse tekst halvasti kirjutatud, normid on pikad ja lohisevad või ei ole üheselt mõistetavad. See on õigusloome kvaliteedi küsimus ning siin on parandamisruumi küllaga. Tulebki kirjutada selgelt, arusaadavalt ja üheselt mõistetavalt.

See on elementaarse juriidilise kirjaoskuse probleem, mida aitaks leevendada see, kui õigusloomesse oleks kaasatud rohkem eksperte ega jäetaks normide kirjutamist pelgalt ministeeriumide ametnike õlgadele.

Omaette probleemiks on tõlketekstid, seda eelkõige EL direktiivide puhul, mis tuleb üle võtta ja meie seadusesse nö ümber kirjutada. Kahjuks on paljude direktiivide puhul nende endi tekst raskepärane ja detailiderohke. Kui neid lihtsalt tõlgituna seadusesse tuua, saamegi raskepärase ja lohiseva seaduse teksti. Siin on vaja suuremat professionaalsust, kuna ei tohiks piirduda vaid direktiivi teksti täpse tõlkimisega  –  see tuleb ka eesti keeles nii ümber sõnastada, et see oleks Eesti lugejale selgemini arusaadav. Tegemist on omaette paradoksiga – kuidas suuta teha nii, et raskepärasest tõlgitavast tekstist saaks hästi arusaadav eestikeelne tõlge. Seni ei ole selle ülesandega piisavalt hästi hakkama saadud. Ometi peaks see olema võimalik, piisav ei ole pelgalt täpne tõlkimine, vaid tõlgitava teksti julgem ümbersõnastamine, pidades silmas seda, et sisu oleks küll adekvaatsena edasi antud, aga mitte adekvaatses sõnastuses.

Objektiivsed põhjused

Kui subjektiivsed takistused ületada – kirjutada hästi ja selgelt ning teha tõlketekstid eesti keeles paremini arusaadavaks, on sellega oluline edu saavutatud. Kuid ikkagi ei saa tahta, et ilma juriidiliste teadmisteta saaksid kõik õigusnormid arusaadavad olla.

Siin on omad objektiivsed põhjused – seaduse tekst võib keeleliselt olla selge, kuid sisu ei ole paljudel juhtudel võimalik siiski mõista ilma õiguslike eelteadmisteta. Üheks objektiivseks põhjuseks on asjaolu, et Eestis on suuremad õigusharud kodifitseeritud, nii on meil seadustikena (koodeksitena) karistusseadustik ning viiest osaseadusest koosnev tsiviilseadustik. Seadustikele on iseloomulik üldosa olemasolu, üldosas on nn sulgude ette toodud üldisema sisuga normid, mida kohaldatakse erinevate eriosa normidega koos. See on õigustehniline võte, mis võimaldab seaduste ratsionaalse ülesehituse, nii et samu reegleid ei pea erinevate seaduse osade puhul enam kordama. Samas on aga üldosa reeglid tavapäraselt üldistavamalt ja abstraktsemalt sõnastatud. Selliste abstraktsete ja üldiste normide sisu mõistmiseks ei piisa vaid keeleoskusest.

Üldosas sisalduvad ka sellised üldised kategooriad, nagu näiteks „hea usu põhimõte“, „mõistlikkuse põhimõte“ jms, mille sisu on võimalik mõista vaid õigusteooriat ja kohtupraktikat tundes. Sama kehtib ka üldise iseloomuga reeglite sisu kohta.

Võtame näiteks tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 6 lg 4: käsutustehingu kehtivus ei sõltu õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest (ühe tehingu kehtetus ei too automaatselt endaga kaasa teise kehtetust – toim.). Siin on sõnastatud meie  eraõiguse üks olulisemaid põhimõtteid ‑ abstraktsiooniprintsiip. Ei saa küll soovida, et õigusteadmisteta lugeja sellest aru peaks saama.

Õiguse tõlgendamisel on enamkasutatav tõlgendamismeetod süstemaatiline tõlgendamine, mis tähendab õigusnormide sisu lahtimõtestamist ja kohaldamist erinevate normide koostoimes.

Keerulisem ongi küsimus üld- ja erinormide koostoimest seadustike puhul. Nii näiteks on tsiviilseadustiku eraldi osaks tsiviilseadustiku üldosa seadus, mille normid kehtivad ülejäänud tsiviilseadustiku osade ‑ asjaõigusseadus, võlaõigusseadus, perekonnaseadus ja pärimisseadus – suhtes. Samas on võlaõigusseadusel veel omakorda üldosa, mis kehtib võlaõiguse eriosa suhtes.

Seega, kui võtame võlaõigusseaduse eriosast ühe peatüki, näiteks müügilepingu, siis siin kehtivad nii tsiviilseadustiku üldosa seadusest ja võlaõigusseaduse üldosast tulenevad õigusnormid ja müügilepingu enda regulatsiooni kohta käivad normid. Seega tähendab normide süstemaatiline tõlgendamine antud juhul kolme tasandi normide omavahelist võrdlust, et selgitada välja millistest reeglitest mingi konkreetse kaasuse juures lähtuda. Siit jõuame tõdemuseni, et isegi siis, kui seaduse tekst on perfektne, võib juhtuda, et ei ole võimalik ilma eriteadmisteta aru saada, kuidas vastavat normi mõista ja kohaldada. Küll peab see olema arusaadav ja üheselt mõistetav juristidele.

Kokkuvõtteks

Seadusi tuleb võimalikult selgelt ja arusaadavalt kirjutada, et inimesed lugedes aru saaksid, mis on seaduse sisu. Võib olla võimalik, et konkreetsele probleemile vastuse saamiseks piisab ühe või mõne õigusnormi läbilugemisest. Samas ei ole võimalik, et õigushariduseta lugeja suudaks iseseisvalt mõista kõiki kirja pandud reegleid ning enamikel juhtudel ei piisa pelgalt mõne normi läbilugemisest, vaid norme tuleb süstemaatiliselt tõlgendada ning kohaldamisele tulevad mitmed erinevad normid, sh mitmete erinevate seaduste normid. Paratamatult jääb sel juhul seaduse lahtimõtestamine juristide pärusmaaks.