Valner Valme: kas 3 kõrt päästavad maailma?

Plastmeri I Foto: oceansentry.org

Suvi algas uudisega, et Euroopa Liit keelab ühekordsed plastesemed: plastist vatitikud, joogitopsid, söögiriistad, taldrikud, kõrred, joogisegamispulgad ja õhupallide vardad.

Taustaks on viimase poolaasta lakkamatud uudised sellest, kuidas Arktika merejää muutub vaikselt prügimäeks, nanoplast ladestub väikestes mereolendites, kuidas plastprügi mürgitab Läänemerd samuti nagu kogu maailmamerd ja selle vähendamiseks peavad pingutama nii kodused majapidamised kui tööstused. Jne jne.

Probleem on ammune ja süvenev, õnneks on inimesed üle maailma saanud sellest nüüd ka järjest teadlikumaks ning nii raku kui üldtasandil võetakse midagi ette, välja arvatud Donald Trump.

Mida teha? Lihtne: ühekordsest plastist saab peaaegu täielikult loobuda. Kontsertidel, festivalidel ja asjadel võib proovida keelduda plasttopsis joogist, küsida näiteks õlu pudeliga või kui ei anta, siis kasutada õhtu jooksul sama topsi. Plastkahvliteta saab ka piknikule minnes hakkama, kõrsi-tikke-värke pole üldse vaja. Poes käies on plastpakendeid praktiliselt võimatu vältida, aga siin aitab taaskasutus ja prügi sortimine.

Keerulisem on muuta inimeste suhtumist. Üks näide. Käisime perega eile ühes kohas Tallinnas söömas. Pakuti lastele joogi sisse kõrsi. Keeldusime viisakalt. Ettekandja: need on tasuta! Meie: me selle pärast ei muretsegi, me lihtsalt ei taha. Ettekandja: ma toon ikka, igaks juhuks! Meie: ei, palun mitte. Vaadake, neid ei ole üldse vaja kasutada tegelikult. Ettekandja: oh.

Tasuta! Eks ole.

Kas need kolm kõrt päästavad maailma? Vist mitte. Aga vahepeal tundub küll, et maailm püsib suht õlekõrre otsas veel. Kuidas see planeet on nii palju inimdebiilsust välja kannatanud üldse? Ei saagi aru. Mingi elu siin ju veel hingitseb. Ma ei mõtle inimelu.

Kivihoovid on räiged

Üle hoovi seisis aastaid tühjalt barakk, ühel hetkel lammutati maha ja ehitati nii ilus puumaja asemele, et lihtsalt ei usu oma silmi. Erkkollane (mu lemmik), nikerdustega, uhke klassikaline puitehitis, nagu saja aasta tagune, sobib Kassisappa, ainult et tegelikult vundamendiaugust peale värskelt püsti pandud ja tõesti viimase peal.

Vaatasin siis, mis hoovis teevad. Enne oli seal vanakooli aed, metsikud sopid ja tikrid ja sirelid ja õunapuud ja suva pahmas ja mingi kuuriubrik vist. Õdus.

Nüüd ei tahtnud vaadatagi: kogu õu on tehtud kiviplatsiks. Kivi kivi kivi lihtsalt. Kuhu siis ilmselt autod saab peale lasta.

Sama nähtus vohab, õigemini kidub igal pool üle Tallinna: asfalteeritud õued, kiviplatsid, kõva rõve pinnas katab hoove ja aedu. Ma ei ütle, et peab olema metsik nagu eelkirjeldet. Võib olla hooldatud, muru, põõsad, lilled, puud. Midagi sellist, vastavalt aiakujundaja äranägemisele.

Aga…

Lugupeetud kinnisvaraarendajad, austatud kinnisvaratellijad, kallid majaomanikud! Kivihoovid on jälgid. Ei taha mööda minnagi.

Olen tuus angloameeriklane, räägin trollis

Sõitsin ükspäev trollis või bussis töölt koju. Seisin nooruki kõrval, kes rääkis üle sõiduki telefoniga. Võimatu oli mitte kuulda, aga jutt oli tüütu. Aga tekitas ometi mõtteid.

Jutt käis mingi netiasjanduse tellimisest, igav jutt, ei tahtnudki süveneda teise juttu. Jutt käis segakeeles ja ketras selle ümber, kas ikka tasub tellida ja et ikka telliks. Kokkuvõetult oli selline jutt:

“Splitime selle supškripšöni et viiskümmend iitš.” Loomulikult kõik saavad aru, et “jagame tellimuse ja paneme kumbki viiskümmend”. Nii et probleemi ei ole. Aga ei saa ka öelda, et kõlab hästi.

Ükspäev jällegist, valisin poes mõne kunstõlle. Käsitöötooteid piidlesid ka kaks neidu. “Oh yeah, this is my favourite, so smooth and tasty, but look at this one: this is real killer, y’know.” Ja veel pikalt niimoodi arutleti.

Mõtlesin, jube tore, välismaalased juba jagavad Eesti väikevabrikute toodangu marke ja eripära. Ma olen alati (paar aastat) öelnud, et Eesti käsitööõlu on maailma parim õlu.

Siis aga: “See on hea suvine ja mahlane. See on praeguse ilmaga liiga kange.” Rääkisid samad neiud eesti keeles edasi, ilma aktsendita. Niimoodi, üks keel korraga, kusjuures ei häirinud. Võibolla harjutasid inglise keelt, neil tuli see tõesti hästi välja.

Jalka vibra

Mõtlesin enne Venemaa MMi, ei vaata jalkat, kuna Putin. Siis mõtlesin, kui ma peaksin boikottima, siis keda see peaks kottima. See on rahvaste pidu, kus riigid tõesti kohtuvad sõbralikul tasandil. Ja see on julmalt põnev. Kuni sellised suurturniirid saavad toimuda, on maailmas asjad veel enam-vähem. Nii et loll on rääkida mingist hüsteeriast ja Putinist, kui võib rääkida Jaapani võidust Colombia üle või Islandi viigist Argentiinaga. Jalgpall on parem kui poliitika! (Isegi, kui jalgpall on poliitika osa.)

Ah! Lõpetuseks hoopis midagi muud:

olen viimasel ajal käinud tihti jalutamas (tegelikult jooksmas) ja siis sattunud ka neile radadele, kuhu tavaliselt mitte ja vaadanud, et tegelikult pole Tallinnal vigagi. Maju tehakse korda, siin-seal ikkagi ka haljastust säilitatakse või turgutatakse, ohtralt on pisiettevõtlust, kohvikuid ja kooskäimiskohti, nagu mingi kogukonnavaim siin-seal õrnalt aimub. Polegi nii õudne.

Kaunist suve jätku!

Valner Valme

Valner Valme

Valner Valme on ERR-i kultuuriportaali vastutav toimetaja ja R2 "Lifti" saatejuht, kes kirjutab Edasile kultuurikriitikat. Valneri kultuurikriitika puudutab ilminguid, mille osas leidub arenguruumi. Loe artikleid (59)