Veebruari alguses toimus Tallinna Kultuurikatlas juba 8. korda Eesti Sommeljeede Veinimess, mida külastas üle 2000 inimese ja kus oma tooteid esitles 66 veinide turustamisega tegelevat ettevõtet. Mis suunas liigub Eesti veiniturg ja tarbimine?

Kui põigata sissejuhatuseks korraks Euroopasse, siis suuremad sarnased ettevõtmised hakkasid tuure koguma 1980ndatel, Aasias ja Ameerikas 1990ndatel. Kõik sai ikkagi alguse väiksematest kohaliku tähtsusega veinikonkurssidest ja –näitustest, kuid kuna veinitarbimine on viimase 30 aastaga kogu maailmas plahvatuslikult kasvanud ja areaalilt laienenud, siis ongi sündinud ja kanda kinnitanud sellised hiiglaslikud ettevõtmised, nagu algselt maailma suurim veininäitus Vinexpo, mis toimub iga 2 aasta tagant Bordeaux’s (tänaseks on ettevõtmine laienenud juba ka Hiinasse, Hong Kongi ja USA-sse) ja iga-aastane ja tänaseks maailma üheks suurimaks kujunenud Düsseldorfi Prowein.

Alates sellest aastast hakkab kanda kinnitama algsest Lõuna-Prantsusmaa veinidele keskendunud Montpellier’s toimunud Vinisud’ist välja kasvanud Wine Paris, mis osutus esmakordselt just nüüd veebruaris toimunu kohta ülimalt popiks ja suure külastusmahuga ettevõtmiseks. Lisaks veel järjest kasvav ja internatsionaalsemaks muutuv Veronas toimuv Vinitaly ja muidugi ka muude veini tootvate maade rahvusikud messid.

Tänaseks on need hiiglased kujunenud põhiliselt professionaalidele ehk siis veinikaupmeestele, sommeljeedele ja kriitikutele-kirjutajatele suunatud suursündmusteks, kus veinitootjad ja müügigrupid tutvustavad oma toodangut edasimüüjatele ja veinikultuuri propageerijatele. Aga sugugi ei maksaks arvata, et lõpptarbija – tavakodanikust veinihuviline – oleks ära unustatud. Näiteks Prantsusmaal, Itaalias, Hispaanias ja ka teistes veiniriikides ei möödu ühtki nädalat, kus mõnes linnas või regioonikeskuses ei toimuks just nimelt veinihuvilistele suunatud esitlusi, degustatsioone, foorumeid ja festivale. Ja see trend on täna pigem kasvavas järgus.

Järjest enam on šnitti hakatud võtma ka muudes riikides, ka nendes, kus veini tööstuslikult ei toodeta. Kui võtta meie lähinaabreid, siis on iga korraga järjest suuremaks paisunud ja enam ja enam külastajaid võitnud 1996. aastal alguse saanud oktoobris toimuv Helsingi Viini ja Ruoka, Baltimaade suurim Vilniuses 2004. aastal ilmavalgust näinud maikuine Vyno Dienos, järjest tuure koguv Riga Wine & Champagne ja muidugi kõigi mullisõprade „tõotatud maa“, selle aasta mais juba 5. korda toimuv Grand Champagne Helsinki.

Loomulikult ei saa ka meie maha jääda. 2006. aastal korraldas Eesti Sommeljeede Assotsiatsioon (ESA) esimese Sommeljeede Veinimessi. Nüüdseks toimub ettevõtmine 2-aastase välbaga ja on eriti viimastel kordadel tõeliselt kasvanud nii eksponentide kui ka külastajate kvantiteedis, aga just eriti pakutavate toodete, info ja teadmiste kvaliteedis.

Kellele veinimessi vaja on?

Siin võib tekkida üldjuhul suhteliselt veinikauge Maarjamaa tavakodaniku peas rida küsimusi, kõhklusi ja kahtlusi. Ja tekibki ja olen neid ise korduvalt kuulnud. Et niikuinii on see üritus vaid koht, kus sommeljeed ja igatsugu muud snoobid end näitamas ja targutamas käivad, et mis siis minusugusel diletandil sinna asja on, niikuinii tehakse lolliks. Lisaks veel paljude arvates üsna krõbe piletihind, mida ligi pääsemiseks küsitakse.

Võtan pisut antud teemal argumenteerida.

Nimelt saan ma seda täna teha lausa 4 eri vaatepunktist – eksponendi omast  (olen veinikaupmehena eksponeerinud oma veine viimasel viiel Sommeljeede Veinimessil 2011-19), korraldaja omast (olen olnud ESA juhatuse liikmena otsesemalt või kaudsemalt ürituse korraldamise juures aastatel 2013, 2015 ja 2017), professionaalse külastaja omast (eks ma olen lisaks eksponendi tööle eri messidel ka teiste ettevõtete stende külastanud, uurinud-puurinud ja maitsnud) ja ka koolitaja omast (olen paaril messil läbi viinud koolitusi ja masterclass’e). Lisaks olen jõudumööda kogunud tagasisidet ka oma erakundede käest, kes on messidel käinud ja oma arvamust väljendanud.

Tänaseks ongi meie Sommeljeede Veinimess kujunenud tegelikult kompleksseks sündmuseks, kus ESA kui korraldaja on andnud endast parima, et saaks toimuma võimalikult mugav infovahetus koos praktiliste degustatsioonidega veinimüüjate-tootjate ja klientide (nii professionaalide kui ka lõpptarbijate) vahel, millele üsna enam on hakanud lisanduma ka tõeliselt harivat temaatikat veinimeistrite, kaupmeeste ja sommeljeede poolt läbiviidavate koolituste ja õpitubade näol.

Eksponendi seisukohast võin väita, et iga korraga on meie oma Veinimess muutunud üha kvaliteetsemaks. Korraldajad on ise palju käinud sarnastel ettevõtmistel üle kogu Euroopa ja ka mujal maailmas, vaadanud, mõelnud ja toonud paremad palad ja ideed ka kodumaale kaasa ning neid rakendama hakanud. Üsna kindlalt võin väita, et sel aastal kohtusin ja sain mina või mu kolleegid töötada praktiliselt kõikide olemasolevate klientide sommeljeede ja ostujuhtidega, samuti oli võimalus luua kontakte uute ja potentsiaalsete partneritega. Vastukaaluks oli tõeline heameel näha tervet hulka siiralt säravaid silmapaare üsna kena hulga harrastusveinisõprade (nimetame neid siis lõpptarbijateks) nägudel, kes ei pidanud paljuks meie stendi külastada, veine maitsta ja juttu puhuda.

Jah, eks ikka leidus ka neid, kes päeva lõpupoole (kui ma nüüd viisakalt väljenduda soovin) joviaalses meeleolus pehmekeelselt nõudsid, et millega sina mind nüüd üllatada suudad või, et kalla nüüd oma kõige kallimat veini või, et kalla ikka rohkem, ikka klaas täis! Aga pean mainima, et sel korral oli sedasorti persoone oluliselt vähem, kui möödunud aastatest mäletan. Ilmselt siin võib mängida rolli seesama teadlikult paika timmitud piletihind, mis soovitult aitab eraldada n-ö terad sõkaldest. Varasemad 5-10 eurosed piletid olid üsna ahvatlevad „seltsimeestele“, kes sellise raha eest end rahumeeli ja eesmärgikindlalt, noh tegelikult – olgem ausad – ikka sisuliselt tasuta paari tunniga hüvast kraamist „pildituks“ said kaanida. Sel korral oli pigem selline mõnus ja õhtu lõpuks ka pisut vabamas vormis suhtlus, aga üldpilt jäi kenasti kultuurseks.

Üks lõbus ja meeldejääv seik oli ühe põhjanaabrist härrasmehega, kes tuli meie stendi juurde ja üsna korrektses maakeeles väljenduses ütles kõigepealt ausalt, et tema ei tulnud mitte degusteerima, vaid jooma… Nojah, olin valmis milleks iganes. Aga. Härra libistas kõik välja valatud pokaalitäied ühe sõõmuga kurgust alla ja…igale sellisele sõõmule järgnes üsna adekvaatne kirjeldus selle kohta, mida ta selles veinis tundis või mis olukorras ta sellist veini tarbiks. Pärast 6 pokaali lisas ta paar kritiseerivat remarki oma arvamusega meie riigi alkoholipoliitika kohta ning seadis suht sirged sammud naaberstendi manu, kus ilmselt kordus taoline aktsioon, nagu meiegi juures.

Kuigi ma sel korral ei olnud messi korraldamise juures tegev, olen ma varasematest kogemustest üsna hästi kursis, et kõige selle ettevalmistamise, läbiviimise ja kokkuvõtete tegemise raames viib üsna väike seltskond läbi kuudepikkuse eeltööde programmi, ülimalt kontsentreeritud, töömahuka ja lühikeste unetundidega messiperioodi ja sellele järgneva kokkuvõtete ja kalkulatsioonide ajajärgu. Ja ka seekord ja tuleb tunnistada, et eriti just tänavu vormus tulemuseks suurepärane sündmus. Minu suurim lugupidamine!

Kindlasti on korraldajatele suurim tänu tänavune rekordiline eksponentide arv, üsna kena külastajate number ning loodetavasti positiivne tagasiside osalejate poolt. Aga nii see on, meie assotsiatsiooni inimestel õnneks on seda fanatismi ja sära silmis ja kõik me, sommeljeed, oleme vaikimisi andnud oma „hippokratese vande“, et panustame kõik võimaliku, et kujundada meie rahva hulgas kultuurset ja vastutustundlikku alkoholi tarbimist.

Mis seekordsel messil silma hakkas?

Koolitaja pilgu läbi oli mul seekord ülimalt hea meel näha, et messi ajal pakuti suurel hulgal ja väga erinevaid koolitusi, maitsmisi ja töötubasid. Ja see kõik oli ilma lisatasuta ja avatud kõigile külastajatele, mitte ainult proffidele. Pidid olema vaid valvas ja end õigeaegselt registreerima, et osaleda saaks. Kahjuks olin ise 2 täispäeva oma stendis töine ja seetõttu õnnestus osaleda vaid ülieksklusiivse Champagne Carbon (seesama, mida Vormel 1 võitjad poodiumil üksteisele krae vahele kallavad) masterclass’is. Kuigi, meeleldi oleks neil kõigil osalenud ja teadmisi ahminud. Sama trend on tõusvas joones ka kõigil tänastel muu maailma suurematel ja väiksematel veinimessidel ja –foorumitel. Väga positiivne, sest see aitab kujundada ja arendada inimeste arusaama veinimaailmast ja muuta tarbimisharjumusi kvaliteetsemaks.

Oma erakundedest sõprade ja tuttavate käest saadud tagasiside tänavuse Veinimessi kohta oli vägagi positiivne. Jäädi rahule suure tootevalikuga, sõbraliku suhtumisega eksponentide poolt ja ka messi asukoha ja ligipääsetavusega. Võib-olla jah on pisuke kitsaskoht ikka see toimumisaeg – neljapäev ja reede on ikkagi tööpäevad. Varem on katsetatud ka laupäevaga, aga tulemus oli hoopis nadim. Nädalavahetus on eestimaalasele ikkagi pigem kvaliteetaeg perega, sportimisega, reisimisega ja nagu elu näitas, ei oldud eriti altid kohale tulemisega vaeva nägema. Huvilistele sobis reedene õhtu üsna kenasti.

Mida ma ise sommeljee pilguga vaadates seekord nägin? Vahest oleks paslik rääkida meie hetke veiniruumi juhtivatest trendidest, mis kajastusid tegelikult üsna ehedalt ka eksponentide poolt pakutavas tootevalikus.

Üsna palju on räägitud, et kogu maailma veinitarbimine on eriti viimasel kümnendil läinud ikka üsna kindlasuunaliselt kuivema, heledama ja mullilisema suunas. Ütlen ausalt, et kui panime oma veinivalikut messistendil välja, siis selgus, et küüleritest tuli peaaegu et puudu, kuigi haarasime neid üsna ohtralt kaasa. Ja nii oligi, et kuidagi täiesti juhuslikult ja spontaanselt oli meil seekord mullijooke ja valgeid veine rohkem, kui punaseid nesteid ühes võetud ja välja pandud. Ja kui nüüd mõelda, siis nii juhtus vist esmakordselt. Ka teisi maaletoojaid külastades võis tegelikult sama trendi näha. Väga suurt rõhku oli seekord pööratud vahuveinide eksponeerimisele, ka ägedaid valgeid veine hakkas silma oluliselt rohkem kui varasematel kordadel.

Teise aspektina märkasin, et väga ja väga palju on tekkinud meie turule orgaanilisi, biodünaamilisi ja teisi mahetoodangu valdkonda klassifitseeruvaid jooke. Lisaks oli ülimalt meeldiv näha, et üha enam muutub popiks ka veinimeistrite traditsioonide ja terroir hindamine. Seekord kõlas ikka pajude stendide sommeljeede suust just sellekohast terminoloogiat ja püüet edasi anda just veinimeistrite nägemusi ja ideid, mis ühel või teisel kujul pudeleisse on villitud.

Väga positiivne oli seekordsel messil näha kodumaiseid veini- ja napsutootjaid. Ja mõnus sumin nende lettide ümber ei vaibunud hetkekski. Ka see on kindlasti uus ja väga positiivne trend meie tänasel joogimaastikul – hoiame ja toetame omasid, kes ju tegelikult annavad endast kõik, et vääristada meie oma tooraineid ja sedasama terroir’d, mis meil siin „käepärast“ on.

Ja veel…kvaliteet. Mida kord edasi, seda vähem näeme meie messistendidel massitoodangut. Paljud eksponendid üritasid just tuua esile oma portfelli parimaid palasid, mitte mahtu ja kvantiteeti. Äge oli näha, et ka suuremad importöörid olid valinud pigem mõne ägeda teema, mitte kogu tooteportfelli eksponeerimise. Aga sisu oli seda põnevam ja veinide kvaliteet väga hea. Minu näpud igal juhul püsti!

Mis siis kokkuvõtteks öelda?

Olen kindel, et sedasorti ettevõtmised on väga teretulnud ja vajalikud. Kuigi meie riigi alkoholipoliitika on ametlikult suunatud sellele, et rahvas tarbiks vähem alkoholi ja väidetavalt viimase paari aasta statistikanumbrid on ka tarbimise kahanemist väljendanud, siis jäägu mulle minu arvamus, et küllap on selle võrra kasvanud Läti Vabariigi „alkoholitarbimise“ maht . Alkoholi tarbimine oli, on ja jääb. Aga siin on minusuguste someljeede-visionääride tööpõld lai – pakkuda, suunata ja näidata võimalusi tarbida sama eelarve juures vähema mahuga, aga kvaliteetsemat kraami. Visalt…väga visalt, aga siiski see töö kannab väikeseid vilju. Ja siinkohal ongi suurepärased väljundid meie Sommeljeede Veinimess, Eesti Joogi Festival ja muud sarnased üritused nii kodumaal kui ka teistes riikides.

Kulla inimesed – käige julgemalt sellistes kohtades! Ärge kartke, et olete vales kohas ja minusugused sommeljeedest „snoobid“ teid lolliks tahavad teha või 7 nahka koorida vms. Vastupidi, tegelikult on see äge ja meie suurim rõõm on see, kui näed esialgu skeptilise veinivõõra suunurki tõusmas ja sära silmadesse tekkimas, kui olete lõpuks ühiselt maitsmise ja jutuajamise käigus leidnud, et näe see vein on ju tegelikult täitsa mõnus.

Tulge kindlasti järgmistele üritustele meil või külastage võimaluse korral ka sarnaseid messe mujal maailmas. Käige nii tihti, kui võimalik mõnes heas restoranis, kus Teile hea meelega pakutakse parimat toidu ja veini koostöös tekkivat elamust, külastage meie ägedaid veinibaare ja vinoteeke, osalege veinikoolitustel, kus meie ja teinekord ka muu maailma parimad „veinininad“ rõõmuga lisaks hüvale nestele ka oma teadmisi ja kogemusi jagavad. Ja mis peamine, nautige vaid head veini ja mõistlikes kogustes!

Santé ja kohtumiseni mõnel järgmisel veinimaitsmisel!

Igor Sööt

Igor Sööt on VinsDeFrance peasommeljee ja lektor Eesti Sommeljeede Erakoolis. Loe artikleid (44)