Elu peaks olema vaba. Igaüks peaks tundma ennast vabalt tegema seda, mida ta teha tahab. Praegusel ajal tahavad inimesed tunda vabadust läbi raha. See on ühiskonda läbiv idee, et kui sul on raha, saad kõik, mida vajad: turvalisuse, armastuse ja kõik muu. See on midagi, mida õpime ühiskonnalt ja järgime seda instinktiivselt.
Aga võid tunda vabadust ka teistmoodi. Fokusseerides oma teod ainult raha kogumisele, võid teha valesid tegusid, mis sulle endalegi ei meeldi. Teed mida iganes ainult selleks, et sul oleks raha ja mõtled, et kui oled seda piisavalt kogunud, siis lõpuks saad elu nautida. Aga inimene on kord juba selline, et mida rohkem seda kogud, seda rohkem seda vajad. Tekib harjumus vajada aina enam ja lõpuks ei oska selle pingutuse vilju ka nautida, sest oled treeninud oma meelt ainult rahale keskenduma. Ja lõpuks, kes sinu raha naudib – su lapsed? Või teised inimesed?
Uuri parem välja mis on parim osa sinust. See võib olla mida iganes – kõnelemine, söögi valmistamine, millegi kätega valmistamine, millegi disainimine, kaunistamine, sport. Sinus on kindlasti mingi spetsiifiline anne. Võibolla rohkem kui üks, aga lihtsalt tööta selle kallal, et leida oma anne. Kui sa ise ei näe, vaata, mida inimesed sinus hindavad ja arenda endas tasapisi seda osa ning su ümber tekivad alati õiged inimesed, kes seda toetavad ning täidavad kõik puuduoleva. Sa ei pea muretsema raha pärast.
Enne selle tõe enda jaoks leidmist olin nooruk, kes sai raha oma vanematelt ja täitsin kõik oma vajadused nende rahaga. Elasin üsna luksuslikku elu, kandsin kalleid riideid, reisisin kuhu iganes ma tahtsin, õppisin ülikoolis – aga kõike seda vanemate kulul.
Ühel hetkel aga taipasin, et kõik mu ihad saavad täidetud kellegi teise kaudu ja kui see allikas ühel hetke kaob, mis saab siis minu unistustest? Kui mul poleks enam võimalust oma soovide täitmiseks, siis kelle abil ma need siis ellu viin.
Ma lõpetasin oma vanematelt raha vastu võtmise päevapealt. Mul ei olnud midagi, isegi mitte kümmet ruupiat. Läksin Himaalaja mägedesse, kus paljud asjad juhtuma hakkasid.
Idee oli tegelikult seal lasta oma elul lõppeda, aga mitte sedasi, et hüppaksin kuskilt alla, vaid näha enne surma midagi ilusat ja lihtsalt lasta sel seal juhtuda.
Magasin puude all, mõnikord tegin endale kõrgest rohust katusealuse ja elasin täielikult looduses. Lootsin, et džunglis elades miski lihtsalt tuleb ja võtab mu elu, näiteks madu või Gangese jõge ületades suure vooluga kohtades, kus vaid rinnuni vesi (indialased ei ole head ujujad) ja lootes, et vool võtab mu kaasa.
Idee oli lihtsalt, et see on piisavalt ohtlik koht, kus jõge ületada ja kui mu jalg libeda kivi peal libastub, siis ongi kõik. Mõtlesin, et kui see juhtub, siis juhtub ja kui mitte, siis tähendab, et ma pean veel elama. See oli nagu küsimus universumile, kas mul on aeg surra või pean veel elama?
Jäin džunglisse pooleks aastaks.
Taibates, et küllap pean siis veel elama, läksin ashramisse joogat õppima ning hakkasin ka ise õpetama. Mingi aja pärast alustasin suurema joogakooliga, millel oli mitu haru. Sellest sai üsna tuntud bränd New Delhis, pakkusime erinevaid joogatunde ja võimaldasime inimestel tellida joogaõpetaja oma koju. Aga see oli pidev rahaga majandamine, palkade maksmine, saamine ja andmine ning taipasin, et see oli minu jaoks suur stressiallikas.
Läksin hoopis Euroopasse ja kohtasin Franki Belgiast, kes viljeleb permakultuuri põhimõtetel toimivat talupidamist ning muutsin oma meelt – ma ei taha kogu aeg äriga tegeleda. Jooga on ilus asi, aga milleks ma selle endale nii stressirohkeks olen teinud?
Euroopast lahkudes oli mul esmakordselt tunne, et tahan teha midagi maaga seoses. Ma polnud kunagi varem maapidamisega ühenduses olnud ning saime väikese maa New Delhi lähedal asuvas külas. Nägin, et maal on palju inimesi, kes ei tee tegelikult midagi eesmärgipärast. Otsustasime oma keskuses hakata pakkuma naistele võimalust õppida midagi oma kätega looma. Ja hakkasime nende loomingut annetuspõhiselt inimestele pakkuma. Organiseerisime noortele laulu -, tantsu-ja kokkamise töötubasid.
Alustasin minimaalsete ressurssidega mõeldes, mida ja kuidas saan ma üksi teha. Hoo sisse saanuna tundsin ennast juba mugavamalt ja seda märkasid teisedki ning tulid vabatahtlikena appi. Ma ei planeeri kunagi ühtegi projekti paberil, kui palju mul midagi vaja on või kui palju inimesi vajan. Ma tunnen, et mu elu on taas liikumises, ma reisin läbi elu. Pidevalt tulevad uued asjad ja ideed ning ma naudin elu nii nagu see on. Ma olen muutnud oma mõtlemise selliseks, et olen oma teekonnal ja mida saan pakkuda nendele inimestele, keda kohtan?
Mu elustiil ei ole kindlasti pereeluks loodud.
Ma naudin liiga palju pidevalt inimestega ümbritsetud olemist. Ma alustan päeva ühtede nägudega ja päeva lõpetan hoopis kellegi teise seltsis. Mu pere on väga suur – võin perena võtta ka neid inimesi, kellega kohtun. Ning ma ei pea vajalikuks ka laste saamist, maailmas on juba niigi palju inimesi ja lapsi.
Vahel on vaja lihtsalt ennast kõigest ära lõigata, et toimuks mingi transformatsioon. Et hakkaksid nägema uut teistmoodi visiooni oma elust või et taipaksid, mis tegelikult loeb. Minu jaoks oli selleks võimaluseks ja kohaks Himaalaja mäed, kus nüüdseks olen loonud keskuse Stay Natural, mis majandab ennast ise vabatahtlike abiga. Tundsin elevust džungli võlude jagamisest ka teistega. Otsustasin 25-aastasena ilma igasuguse töökogemuse ja ülikooli lõpetamata, et täidan oma unistused iseenda jõuga.
Sa teed nagunii oma tööd. Esimene asi – võta vabalt ja kõik juhtub niikuinii. Sa oled osa kogu universumi toimimisest ja sa oled selle jaoks oluline. Sa oled tähtis, seepärast oled sa siin. Loo ühendus iseendaga ja nii leiad parima endast, mida jagada. Pole vaja järgida mingit guru või õpetust. Tee lihtsalt seda, mis südamest tuleb. Aga tee kõigepealt tööd iseendaga – püüa aru saada, mis tekitab sulle kannatusi ning tegele sellega, kuidas oma hirmudest ja negatiivsusest lahti lasta.
Merlin Aug
Merlin Aug on õppinud lasteaiakasvatajaks. Hetkel on ta otsustanud jätta elu Eestis mõneks ajaks selja taha ja rännata mööda maailma ja oma südame radu, usaldades elu ning jälgides kuhu ja kellega elu teda kokku viib. “Elan päev korraga, teadmata, mis homne toob. Loon selgust enda sees ja praktiseerin isetut teenimist ehk vabatahtlikku tööd." Loe artikleid (10)
