Marko Mihkelson: aplaus Merkelile ei suutnud varjata Münchenis valitsenud pessimistlikke meeleolusid

Merkeli kõne oli ladus ja konkreetne, kuid kaheldav, kas see ikka oli parim ravim üha hapramaks muutuvatele lääneriikide vahelistele liitlassuhetele. I Foto: MSC / Kuhlmann

Seekordse Müncheni julgeolekukonverentsi tipphetkeks oli Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli kõne. Saal vastas püsti seistes pika aplausiga. See oli harukordne ovatsioon kohas, kus 1963. aastast on teemadeks olnud maailma karmid julgeolekuküsimused.

Tegelikult ei öelnud Merkel oma kõnes midagi enneolematut. Viis aastat tagasi poleks selle peale keegi püsti tõusnud. Nüüd aga küll. Põhjus näib olevat lihtne. Merkel pakkus oma kõnega lohutust nendele, kes hindavad rahvusvahelisele koostööle ja reeglitepõhisusele alluvat maailmakorraldust. Ka torkas liidukantsler teravalt oma suurima liitlase Ameerika Ühendriikide pihta.

Merkel rääkis sellest, kui uhke ta on Saksa autotööstuse üle ja kui kummaline on kuulda Washingtoni süüdistusi, justkui kujutaks BMW suurim autotehas Lõuna-Carolinas julgeolekuohtu USAle. Ta oli kui tegeliku elu Hugh Grant, kes Briti peaministrina filmis “Love Actually” andis David Beckhami mõlemat jalga kiites ninanipsu ülbelt käitunud USA presidendile.

Oma viimast ametiaega pidav Saksamaa liidukantsler rääkis multilateraalse maailma tähtsusest ja sellest, et koos on parem probleeme lahendada kui üksi olles.  Mõistagi oli see vihje president Trumpi “America First” poliitikale.

Merkeli kõne oli ladus ja konkreetne, kuid kaheldav, kas see ikka oli parim ravim üha hapramaks muutuvatele lääneriikide vahelistele liitlassuhetele. Pigem mitte. Usutavam oleks olnud see, kui Merkel oleks teatanud gaasijuhtme Nordstream 2 ehituse külmutamisest, tõsisemate sanktsioonide kehtestamisest Euroopat ründava Venemaa vastu ja teatanud Saksamaa valitsuse kindlast kavast täita liitlaskohustusi seoses NATO Walesi tippkohtumisel antud lubadusega jõuda 2024. aastaks kaitsekulutustes 2 protsendile SKPst. Selle asemel rääkis Merkel kiirelt kasvavast majandusest ja gaasimolekulide ühetaolisusest sõltumata nende päritolust. Merkel võib-olla ei mäletagi, et juba president Ronald Reagan hoiatas Saksamaad 1980. aastate algul gaasisõltuvuse tekkimisest Venemaast.

Aplaus Merkelile ei suutnud varjata Münchenis valitsenud pessimistlikke meeleolusid. President Toomas Hendrik Ilves kirjeldas sotsiaalmeedias kõnekalt oma muljeid Münchenis toimunust. Kui eelmisel aastal oli ta lahkunud pessimistlikult, siis nüüd sai ta aru, et 12 kuud tagasi oli ta olnud optimist. Ka Hispaania endine välisminister Ana Palacio, kes on käinud Müncheni julgeolekukonverentsil järjepannu 20 aastat, ei mäleta midagi nii trööstitut. Ta ütles Politicole, et inimesed ei rääkinud teineteisega, vaid läbi teineteise.

USA asepresident Mike Pence ei suutnud pärast Merkelit auditooriumit kuidagi enda poole võita. Üleskutsed Euroopa riikidele väljuda Iraani tuumaleppest põrkusid külmalt tagasi. Tervitused president Trumpilt vajusid sügavasse vaikusesse. Isegi USA Kongressi 50-liikmeline delegatsioon istus liikumatult. See oli piinlik hetk, milles peegeldus korraga kogu atlandiüleste suhete sügav madalseis.

Kuid ega Euroopa liitlasedki omavahel kuigi heas klapis pole. Ürituse peakorraldaja, Saksamaa diplomaat ja endine sauursaadik USAs Wolfgang Ischinger püüdis küll veidi kulunud Euroopa tähelipuga džempris meeleolu tekitada, kuid valas ilmselt sellega omajagu õli tulle.

Prantsusmaa president Emmanuel Macron teatas vahetult enne Müncheni konverentsi, et jätab osalemata ettetulnud ootamatute tööülesannete tõttu. Teadjamad oskasid sellest kohe välja lugeda veealused lahkhelid Berliini ja Pariisi suhetes. Rääkimata siis Brexitist, mis niigi on kogu liitlasruumi parajal määral mürgist õhku täis lasknud.

Seevastu tundsid ennast Münchenis hästi Venemaa, Hiina ja Iraani esindajad, kes rääkisid lääneliitlaste vastuolusid pehmelt öeldes nautides oma mantrast. Ischinger oli diplomaadile kohaselt viisakalt meelitav Venemaa välisministrit Sergei Lavrovi esitledes, kuid viimane ei hoolinud sellest vähimatki.

Lavrovi kõne ja sellele järgnenud küsimustele vastamine oli järjekordne paralleelmaailmas elava Venemaa esindaja etendus, kus pealtvaatajaks oli vaid üks kuulaja – president Vladimir Putin. Kohati jäi mulje, et Lavrov on väsinud seletamast, et Venemaa peab juba aastaid hübriidsõda Lääne vastu. Lavrov kutsus “kogemata” Briti kaitseministrit “sõjaministriks”, süüdistas Läänt sõjalise riigipöörde korraldamises Ukrainas ja Jugoslaavia lagundamises ning vihjas üha süvenevatele lõhedele Euroopas. Selle kõrval kõlasid üleskutsed Pan-Euroopast  ja ühtse turu tekitamisest Vancouverist Valdivostokini nagu vesise mättaga vastu vahtimist andmisena.

Kõik see paraku vaid kinnitab tõsiasja, et Eestile eluliselt nii olulises väärtus- ja liitlasruumis valitseb tõsine kriis.

See pole kaugeltki esimene kord, kui üle Atlandi ja ka Euroopa sees teineteise suhtes kõõrdi vaadatakse. Samas on kõnekas, et paljud vaatlejad rõhutavad just praegust hetke kui enneolematut, sest Teise maailmasõja šoki järel rajatud riikidevaheline koostöömudel annab kõikjal täiega järele.

Murdeajastu põhjuseid on kaugelt enam kui Donald Trump. Viimane on üksnes kriisi tagajärg, mitte eeldus. Kriisi üheks peamiseks algmõjuriks tuleb pidada Lääne suhtelise mõjujõu märgatavat kahanemist eriti pärast viimast finantskriisi kümmekond aastat tagasi.

Enam kui paarsada aastat maailma domineerinud lääneriigid on korraga tajumas, et nende mõju sulab kui kevadine lumi. Samal ajal on Hiina kindlal edasimarsil maailma globaalseks liidriks, Venemaa laiendab kõigi vahenditega oma eluruumi ning araabiamaailma rikkad  naftariigid käituvad oma valikutes üha isepäisemalt. Tulemuseks on peaaegu möödapääsmatu  suurjõudude kokkupõrkekurss.

Iseasi on küsimus, kas vastastikune hõõrumine piirneb üksnes käimasolevate kaubandus- ja infosõdadega või ootab meid ees midagi palju hullemat – sõjaline konflikt tuumajõudude vahel. Pole kahtlust, et maailmapoliitika käimasoleva vaatuse peategelased on Hiina, USA ja Venemaa. Kõik nad on üksteise suhtes piisavalt umbusklikud ja rahvusvaheline kokkuleppeväli on viimastel aastatel muutunud üha ahtamaks. Seega on laienenud võimalused valearvestusteks.

Kas sellest allakäiguspiraalist üldse on väljapääsu?

Tegelikult on väljapääs olemas, kuid selle nimel tuleb eeskätt lääneriikide liidritel kõigil korraks minevikku ja siis peeglisse vaadata.  Saksamaa on küll suur riik, kuid mitte suurriik. Ainuüksi Hiina kommunistlikus parteis on rohkem liikmeid kui Saksamaal elanikke. Seetõttu on loomulik, et Merkel rõhub rahvusvahelisele koostööle ja see sobib kindlasti ka meile – maailma piirimaal asuvale väikeriigile.

Merkel ei taha kaubandussõda USAga ja seda ei taha ka meie. Seepärast oleks ülioluline, et Euroopa Komisjon saaks võimalikult kiiresti mandaadi kaubanduskõneluste alustamiseks Ameerika Ühendriikidega. Kuigi Euroopa Liidus on palju kõhklejaid, tuleb suurema kasu nimel maandada hetkeemotsioonid ning teha esimesed sammud atlandiülese vabakaubandusleppe sõlmimise suunas. Ka Eesti võiks senisest aktiivsemalt kaaluda võimalusi, kuidas luua uusi või täiendavaid strateegilisi sidemeid Ameerika Ühendriikidega. Lisaks kaitseinvesteeringutele oleks üheks selliseks võimaluseks näiteks regionaalse LNG terminali rajamine.

Kui Lääs ei suuda sisemiselt korrastuda, liitlaskohustusi solidaarselt järgida ja  rahvusvahelises kaubanduses liidripositsiooni hoida, langeb eeskätt Euroopale suur väljakutsete koorem. Ohtusid pole vaja kaugelt otsida.

Samal ajal, kui eurooplased ja ameeriklased Münchenis üksteise suhtes ebamugavust tundisd, korraldas Eesti piiride taga asuv Pihkva ründedessantdiviis mastaapse harjutuse kolme oletatava vaenlase lennuvälja üheaegseks hõivamiseks. Õppusel osales üle 2000 dessantväelase, umbes 300 ühikut tehnikat ja rohkem kui 20 lennukit ja helikopterit. Vastase komandopunktid hävitati ja lennuväljad blokeeriti. See oli ründeõppus.

Marko Mihkelson

Marko Mihkelson

Marko Mihkelson on ajaloolase haridusega ajakirjanik ja poliitik. Ta on töötanud Postimehe Moskva korrespondendi ja peatoimetajana ning juhtinud Riigikogus väliskomisjoni, Euroopa Liidu asjade komisjoni ja riigikaitsekomisjoni. Ta on raamatu "Venemaa: valguses ja varjus" autor, kirjutanud õpikutekste ning analüüsinud rahvusvahelisi sündmusi nii Eesti kui välisajakirjanduses. Edasis kirjutab Marko Mihkelson kaks korda kuus Eestile olulistel välispoliitilistel teemadel. Loe artikleid (33)