Riigikogus arutati 14. veebruaril 2019 riiklikult olulise küsimusena infojulgeoleku teemat. Järgnev tekst on kirjutatud minu riigikogus peetud ettekande põhjal.
Aasta tagasi olin Brüsselis, et osaleda töögrupis, mis pidi pakkuma Euroopa Komisjonile ettepanekuid, tegelemaks fake news probleemiga. Mõnevõrra ootamatult leiti kohe esimesel kohtumisel, et me peaksime unustama selle väljendi, sest tegelikult ei häiri meid mitte see, kuidas ühte või teist fakti käsitletakse, vaid, mida inimesed selle tulemusena ette võtavad. Oluline ei ole ju see, kas mingi reklaam võidab Kuldmuna, vaid see, kas selle reklaami tulemusena inimesed ostavad reklaamitud toodet. Nii ei pea ka meie prioriteetselt käsitlema probleemi, kas Eesti okupeeriti või vabastati 1944. aastal, vaid tegelema küsimusega, mida me oma teadmisega täna peale hakkame? Skeem on siis pigem selline, et 1944. aasta küsimus on instrument. aga inimese käitumine on eesmärk. Me ei räägi libauudistest, vaid inimeste mõjutamisest.
See probleem on keeruline, sest mõjutamisega tegeledes võime väga kergesti iseendale näppu lõigata. Miks? Seepärast, et mõjutamine on inimesele tervikuna väga loomulik tegevus, millega me kõik mingil määral tegeleme. Hüüatus: „Lapsed, tulge sööma,“ on näide kõige lihtsamast mõjutamisest. Niisamuti on mõjutamine ka demokraatliku riigi olemuslik tunnus, kus erinevate erakondade esindajad üritavad inimesi mõjutada nende poolt hääletama. Pigem kutsume seda „ideede vabaks konkurentsiks.“ Nii võib igaüks argumenteerida niihästi kõrgemate või madalamate maksude poolt, avatuma või suletuma poliitika poolt, Lääne või Ida suuna poolt välissuhtluses, eeldusel et lõplik poliitika määratakse demokraatlike valimiste poolt ja konfliktid lahendatakse vägivallatul viisil.
Kust algab taunitav mõjutustegevus?
Esmane kõige selgem kriteerium lähtub konfliktide lahendamisest demokraatlike protsesside kaudu, mis tegelikult on ka meie põhiseadusliku korra sisu. Selle vastandiks on sõda, mis on samuti mõjutustegevus, kus vastasele surutakse jõuga peale oma tahe, aga täiesti ilmselt loobutakse demokraatlikust otsustusprotsessist.
Meie igapäevases poliitikaelus tähendab ideede vaba konkurents seda, et üksteisele öeldakse teinekord päris halvasti. Aga see on jäänud igaühe südametunnistuse küsimuseks ja ei ole muutnud üldiselt reeglit. Samas on sõnaline vägivald väga lähedale liikumas sellele piirile, kus vägivald võib astuda ka pärisellu.
Sõnaline vägivald tekitab väga kiiresti selle piiri, kus inimestele tundub teatud ideede esitamine lubamatuna. Ometi jääb reegel samaks, et senikaua, kuni väljendusvabaduse tingimustes on ühiskonnas võimalik esitada vastuväiteid ja ei ole rikutud demokraatlike otsustusmehhanismide loogikat, peame oma sõnavabaduse kaasandena taluma ka meie arvamustest erinevaid seisukohti, mis vahetavahel meid otseselt ründavad. Sellistel tingimustel kehtib ka iseenesest lihtne arusaam, et kui sa ei suuda inimesi veenda oma mõtete headuses, siis ei ole süüdi teiste eriti alatu kommunikatsioon, vaid ilmselt Sa ise ja Sinu mõtted. See kehtib ka nende väitluste puhul, kus oponendiks on keegi, kes paneb kahtluse alla kõik senised põhiseadusliku korra väärtused, sest küsitleda võib kõike. Vanas-Kreekas ju öeldi, et mõtlemine algab kahtlemisest.
Veel olulisem kui nende seisukohtade „talumine“ on aga kommunikatsiooni suurema ühiskondliku loogika mõistmine. Seal kehtivad kolm suurt reeglit.
1. Mõjutusega kokkupuutes olemine ei tähenda mõjutusele allumist
20. sajandi kommunikatsiooniteoorias on väga-väga palju uuritud fenomeni, kus mingi sõnum omandab adressaadi juures automaatselt teistsuguse tähenduse. Soovi korral võib sel puhul lugeda Stuart Hall’i kodeerimise ja dekodeerimise mudelist, kus autor uurib pikalt ka põhjuseid, miks sõnumid võivad saada negatiivse tõlgenduse. Praktikas me näeme selle toimet suurepäraselt valimiste ajal.
Näiteks eeldame, et enamus eesti valijatest on näinud mingit Reformierakonna (või ükskõik millise teise erakonna reklaami). Kas kõik need inimesed hääletavad reformierakonna poolt? Tõenäoliselt mitte. Samamoodi on pea kõik eestlased kokku puutunud väitega, et 1944. aastal „vabastas Punaarmee Eesti fašistlikest röövvallutajatest“, kuid eestlaste tõlgendus on valdavalt olnud teistsugune. Kõik eestlased on täna potentsiaalselt Vene föderaalsete telekanalite mõju piirkonnas. Neid telekanaleid juhitakse Vene presidendi administratsioonist ja valdavalt ei ole need sõbralikud Euroopa Liidu või NATO suhtes. Samal ajal näitavad uuringud, et eestlased valdavalt toetavad neid organisatsioone. Ja ka Venemaale sisse vaadates näeme, et ehkki Vene telekanalite harvad Eesti teemalised kajastused on pigem kriitilised, ei ole Venemaale reisinud eestlaste kokkupuuted kohalike venelastega sugugi ühetähenduslikult kantud Kisseljovi või Solovjovi saadete tonaalsusest.
2. Mõjutustegevuse edukus sõltub laiemast ühiskondlikust kontekstist
20. sajandi lingvistika üks põhiseisukohti ütleb samuti, et sõna/informatsiooni tähendus sõltub eelkõige kontekstist. Võta üks sõnum ja vii see teise konteksti ja hoobilt muutub sõnumi mõju. Seda sai väga valusalt tunda Viktor Kingisepp, kes saadeti Eestisse jätkama Venemaa enamlaste proletaarset revolutsiooni. Kummatigi ei leidnud Eestis see sõnum pärast Vabadussõda enam head pinnast ja laiaulatuslikku protestiliikumist ei tekkinud.
Che Guevara osales ühe sõnumi ja meetodi abil Kuuba revolutsiooni tegemises, aga kui ta läks sama mõjutustegevust jätkama Boliiviasse, oli tulemuseks läbikukkumine, sest sealsed talupojad ei võtnud vedu. Kõik kokku tähendab arusaama, et mõjutustegevuse õnnestumiseks peavad ühiskonnas olema eeltingimused. Marksistlik revolutsiooniteooria ütleb sel puhul, et „riigis peab olema revolutsiooniline olukord“. Tühjalt kohalt suurt rahvasteliikumist ei teki ja seda arvestavad ka tänased vaenulikud mõjutustegevused, kes valivad lahinguvälju selliselt, et seal on juba ees mingi ühiskondlik konflikt, mida üritatakse eskaleerida. USA 2016 valimistesse sekkumise puhul võimendati sotsiaalmeedias juba radikaliseerunud parem ja vasakpoolseid liikumisi.
Sellisele mõjutustegevusele vastutegevus sunnib meid aga igal juhul peeglisse vaatama. Näiteks Vene mõjutustegevuse puhul on üks traditsioonilisematest teemadest eesti-vene rahvuspõhise konflikti võimalikkuse alalhoidmine. Kui me nüüd arvaksime, et keelates Vene telekanalid maandaksime automaatselt selle ohu, siis me eksiksime. Seni kuni kogukonnad elavad eraldi keele ja inforuumides ja neil on oma rahvusidentiteedipõhised mured, on konflikti oht peidetud kujul alati olemas sõltumata nende telekanalite tegevusest.
3. Keelamine on nõrgem kui positiivne alternatiiv
Kui väikesele poisile öelda: „Ära suitseta!“, siis ta peidab suitsetamist oma vanemate eest, aga see ei tähenda, et ta jätaks suitsetamise proovimata. Võib päris kindlasti uskuda, et lõplikku otsust suitsetamise küsimuses ei langeta ta ilmselt vanemate keelu ajendil. Kui nõukogude ajal keelas tsensuur positiivselt rääkimast Eesti Vabariigist, kas see kustutas inimeste mälestusest iha teistsuguse riigikorralduse järele. Nüüd võime täie kindlusega öelda, et nõukogude tsensuur ei töötanud.
Kuid mis siis töötab? Mis kannustab muutusi inimese käitumises?
Eelkõige on selleks mingi positiivne alternatiiv senisele käitumisele. Tõe huvides tuleb muidugi ka tunnistada, et vääramatult juhib inimese käitumist ka hirm. Kui inimesed ei lähe praegu näiteks Süüriasse turismireisile, siis ei ole selle aluseks mitte Väliministeeriumi keeld, vaid pigem hirm oma turvalisuse pärast. Ideede vaba konkurentsi mõttes on tunduvalt parema auraga äratundmine, et inimesi juhib ka vahetu isiklik kasu või mõnu. Viimase kahesaja aasta muudatused Lääne ühiskondades on toimunud just vahetu individuaalse vabaduse tungi toel. Niisamuti on Eesti-Venemaa ideoloogilise vastasseisu parim argument Eesti hea majanduslik käekäik ja üldine stabiilsus. Senikaua kuni Eesti pension on ligi kaks korda kõrgem kui Venemaal, on kõik Eestile vaenulikud sõnumid üsna piiratud mõjuga.
Ükskõik milliseid kommunikatsioonipõhiseid trikke ei prooviks Eesti spinnimeistrid infosõjas Venemaaga, reaalse elukeskkonna argument jääb ilmselt kõige tugevamaks veel mõnda aega.
Ja teistpidi, kui Eesti riik hakkab halvemini toimima, kumuleerivad ka kõik ülejäänud probleemid ja vaenuliku mõjutustegevuse efektiivsus.
Hoolimata sellest, et need reeglid võiksid mitmekesistada meie arusaamu infokonfliktidest, jääb alles ärritus, mida paljud tunnevad ebameeldivate sõnumitega kokku puutudes. Seepärast liigume ka meie edasi keerulisemate küsimuste juurde.
Kas välismaalastel on õigus meid mõjutada?
Pool sellest küsimusest on sama kasutu, kui küsida, kas vihmal on õigus sadada? Me puutume iga päev kokku sõnumitega välismaalt. Me vaatame kinos Hollywoodi ja Euroopa filme. Telekanalites vaatame välismaised sarju. Kui me näeme, et Rootsi popansambel saavutab rahvusvahelist edu lauldes inglise keeles, siis on väga raske sundida Eesti ambitsioonikat popartisti laulma ainult eesti keeles. Mina olen Prantsuse riigi stipendiumiga õppinud Prantsusmaal ja isegi kui ma ei pea õigeks kõiki ametliku Prantsusmaa poliitikaid, saan ma selle riigi väljakutsetest aru. Kahtlemata on Prantsuse riik mind mõjutanud. Ka täna näeme, et eesti noored käivad päris palju välismaal õppimas ja loomulikult toovad nad sealt kaasa nende kultuuride arusaamu. See tähendab, et tänases seisus mõjutab välismaa meid igapäevaselt. Drastilisemalt meenutagem kasvõi 2015 rändekriisi aegu, kui Eestisse migrantide laine ei jõudnud, kuid tekkinud polariseerumises kasutasid Eesti erinevad leerid palju välismaa mõttekaaslastelt laenatud argumente. Igal juhul toimus eesti teadvuse mõjutamine välismaa informatsiooni kaudu rutiinselt ja pidevalt.
Eesti senine vastus välismaalt tulnud mõjudele on tuginenud avatud riigi kontseptsioonile, mis eeldab, et kõigele, mis meile ei meeldi, peame olema suutelised leidma ise efektiivseid vastuargumente. Selles mõttes ei erine ideede vaba konkurents rahvusvahelisel tasandil mingil moel siseriiklikust tasandist. Samas on rahvusvahelisel tasandil riiklikud strateegiad erinevad. Demokraatlikes riikides pigem usutakse oma ideede tugevusse. USA näiteks ei keela Russia Today või Sputniku tegemisi omal territooriumil, samal ajal kui Venemaal keelab seadus meediaorganisatsioonid, mille kapitali kontrollib välismaine firma. Samas langevad Venemaa ja USA vaated kokku nn. lobbygruppidesse ja mõjuagentidesse suhestumisel selles mõttes, et mõlemad riigid eeldavad läbipaistvust. Välismaalt rahastust saavad organisatsioonid peavad deklareerima avalikult oma finantseerimise päritolu. See tähendab, et mõjutustegevuse puhul peetakse ideede ausa konkurentsi säilitamiseks läbipaistvust oluliseks kriteeriumiks.
See seisukoht aitab meid defineerida ka teisi kriteeriume, mis määratlevad ausate konkurentsireeglite rikkumist.
Ideede ebaaus konkurents: pettusega tekitatud teave konteksti kohta
Kui tavaliselt kujundab inimene oma arvamust vastavalt sellele, kuidas ta näeb enda ümber käituvat teisi inimesi, siis just seda kasutavad ära väga suur hulk internetipõhiseid petmisoperatsioone.
Selle skeemi esmaseks tunnuseks ei ole mitte üksik väga kaval sõnum, vaid sõnumite mass. Sotsiaalmeedia ajastul on tehniliselt võimalik inimese ümber tekitada kunstlikult selline arvamuspilv, mis tekitab inimeses tunde, et väga suur osa ühiskonnast juba arvab mingil kindlal viisil ja see teadmine hakkab paratamatult survestama seda inimest. Kui seni radikaalsed tegelased hoidsid ennast tagasi, sest kartsid ühiskonna hukkamõistu, siis kunstlikult tekitatud mullid julgustavad neid astuma ka päriselus radikaalseid samme. Kunstlike mullide pettuse esimeseks sammuks on libakontod või isegi robotkontod. Nii võib üks troll korraga esineda kasvõi kümnekonna profiili alt, kogu aeg edendades ühte ja sama narratiivi. Automatiseeritud bot’ide puhul võib libakontode hulk olla aga veelgi suurem ja nii on suhteliselt lihtne tekitada sihtmärgi ümber pilv, kus järsku enamus ekraanile kuvatud postitustest räägivad ainult ühel teemal. Kas sellisel kujul inimesele meedia kaudu antud pilt vastab ühiskonnas tegelikult eksisteerivale arvamuste vahekordadele? Kindlasti mitte. See on pettus.
Kunstlik sõnumimassi tekitamine annab veel ühe teise psühholoogilise efekti, mis töötab faktide vastu. Nimelt kui mingit väidet piisavalt palju korrata, muutub see inimesele koduseks ja ta aktsepteerib kergemini selle tõepärasuse, isegi kui tegelikult on tegemist valega.[1] Desinformatsioonikampaaniate üheks tuntumaks tehnikaks ongi see, et isegi kui sellega kokkupuutuvad inimesed väljendavad umbusku üksikute detailide suhtes, siis sarnaste lugude korduval nägemisel, aktsepteeritakse nende lugude taga seisva narratiivi struktuur. Sellegi efekti saavutamiseks sotsiaalmeedias on vaja massi.
Ideede ebaaus konkurents: oma ideede toetamine valefaktidega
Kui majanduslikus konkurentsis karistatakse valeinformatsiooni andmise eest, siis laiemates ühiskondlikes protsessides seda taunitakse, ent karistamisega on lood keerulised. Kui börsiettevõte valetab oma aastaaruandes, siis järgnevad sellele trahvid. Kui Volkswagen valetas oma autode väljaheite gaaside koosluse kohta, maksis see firmale ajakirja Fortune hinnangul kokku ligi 35 miljardit dollarit.[2] Immigratsiooni või vaktsiinide kohta leviv desinformatsioon tekitab samuti riikidele olulist kahju, aga kedagi vastutusele võtta on tunduvalt raskem. Igatahes ei ole seni leitud desinformatsiooni vastu leitud head lahendust, sest ka paljud faktikontrolliga tegelevad organisatsioonid on tõdenud, et tõene informatsioon ei pruugi inimesi huvitada või emotsionaalselt rahuldada.
Seetõttu on tõhusaimaks vastumeetmeks jäänud mitte lihtsalt faktiparandamine, vaid nii nagu igas muus väitluses, terviklike vastuargumentide rakendamine, mis kasutab üheaegselt nii faktiparandamist, alternatiivse lahenduse tutvustamist ja lõpuks selle viimist konkreetsete inimeste konkreetesse keskkonda. (Kust tuleb taas nõue, et inimesed peavad teadma, kes on reaalne inimene, kes räägib ja milline on tema motiiv ja rahastus.)
Oluliseim kriteerium keelatud mõjutustegevuseks on üleskutsed vägivallale
Euroopa Liidu tasandil on lubatud liikmesriikidel ise otsustada ebaseadusliku kõne piirid. Eelkõige ei toimu ideede vaba konkurentsi seal, kus esitatakse üleskutseid vägivallale. See tähendab, et üks pool ei esita rahvale otsustamiseks enam argumente, vaid üritab jõuga kehtestada oma tahet. See ei ole enam ideede konkurents. Kui kõnelevad relvad ja inimesed hukuvad, siis on ideede konkurentsis demokraatlik protsess katkenud. Vägivallale üleskutsete oht peitub selles, et ka mõnest üksikust vägivalla puhangust võib alguse saada suurem eskalatsioon, mis väljub kõigil kontrolli alt. Olgu see Ukraina või endine Jugoslaavia, kõikjal räägivad kodusõja läbielanud inimesed, et enne konflikti algust ei oleks keegi arvanud, kui kaugele võivad sündmused areneda. Seega on vaenuõhutamine ohtlik just lühiajalise kiire mõju kontekstis.
Ja just seda vaenuõhutamise argumenti on kasutanud Läti ja Leedu, kui nad on Euroopa seadusandluse raames peatanud kolmeks kuuks erinevate Vene telekanalite edastamist nüüd juba mitu korda. Nii Läti kui Leedu on väitnud sel puhul, et nende kanalite Ukraina teemalised kajastused õhutasid rahvustevahelist vaenu ukrainlaste vastu. Sarnaselt on mitmetes Euroopa riikides keelatud Hezbollah telekanali Al-Manar edastamine, mille püsisõnumiks on antisemitism ja üleskutsed Iisraeli riigi hävitamiseks. Taoliste näidete nimekirja võiks pikalt jätkata.
Eesti olukord vene mõjutustegevuse kontekstis
Kuna Eestis ei ole Vene kanalite keelamise protsessi ette võetud, siis näeme, et vaenu õhutamise tunnetus on erinevates riikides erinev. Osaliselt on see seletatav Venemaa vähese huviga Eesti vastu mõjutustegevuse vallas. Kui vaadata statistikast, kuhu lähevad vene infosõdalaste töötunnid, siis põhiline tähelepanu on suunatud Euroopa Liidu lagundamisele. Seetõttu on strateegilised suured vahendid suunatud Euroopa Liidu nende suurte riikide vastu, kelle väljalangemine Euroopa Liidu ühtsest poliitikast muudaks kogu Liidu üldisi hoiakuid. Niisamuti on Rand Corporationi hiljutise raporti valguses Venemaa peamiseks strateegiliseks mõjutussuunaks praegu saanud Kagu-Euroopa ja Balkanimaad.[3] Miks? Tõenäoliselt seetõttu, et seal on edulootus suurem. Kontekst on soosivam.
Baltimaades on töötab vene mõjutustegevuse vastu hetkel stabiilne majanduskliima ja teiseks on reaalne sõjaline heidutus oluliselt tõhusamaks muutunud pärast NATO lisajõudude eelpaigutust.
Seejuures hoitakse ka Baltimaades alles alalist vaenulikku fooni, mis võimaldaks vajadusel sündmusi eskaleerida. Vene telekanalid kahtlemata kindlustavad mitte ainult keeleliselt, vaid ka ideoloogiliselt erineva inforuumi Eesti vene elanikonnale ja see on lahinguvälja kujundamise (shaping) mõttes vajalik eeldus. Seni kuni mõjutustegevust ei taheta viia väljaspoole demokraatlikku otsustusprotsessi, on Vene Föderatsioon saavutanud enam vähem maksimumi, mida nad Eestis saada võiksid. Vene elanikkonna enamus toetab täna Kremli poliitikat, samas kui Eesti poliitika mõjutamiseks demokraatia tingimustes sellest ei piisa.
Seda, mida tähendaks tegelik vene inforünnak, on väga raske ette kujutada.
Vaadates seda sõnumite ja operatsioonide massi, mis on suunatud Ukraina destabiliseerimises, jääb ainult imestada, et Ukraina on niigi hästi vastu pidanud. Võtame sellise võrdluse, et kui me leiame venekeelses online meedias nädalas keskmiselt 15 000 lugu, mis räägib Ukrainast ja 50 lugu, mis räägib Eestist, siis võib öelda, et meid ei ole tegelikult Venemaa jaoks olemas.
Uue suunana on Euroopa tasandil tähendatud vene mõjuagentide koostööd paremkonservatiivsete liikumistega. See ei tähenda, et kõik EKRE sarnased liikumised oleks astunud Kremli teenistusse, aga taktikaliselt on leitud endale ajutiselt ühine eesmärk – Euroopa Liidu senise poliitika lõhkumine. Seepärast ei ole võimatu, et sõltumata sellest, kas EKRE sellest teab või seda soovib, võiksid libaidentiteetide all tegutsevad vene mõjuagendid toetada ka EKRE kampaaniat Euroopa Parlamendi valimiste raames. Nii nagu nad seda kindlasti ja vähem varjatumalt teevad Keskerakonna toetuseks.
Kui hea lugeja küsiks, kas meil on kiiret lahendust, kuidas vaenulikku mõjutustegevust piirata, siis head vastust ei ole. „Hoiame üksteist Eestis!“ kõlab naiivselt, ehkki sisuliselt on see parima lahendus. Pikemas perspektiivis sõltub kõik sellest, kas me suudame maandada latentse rahvuskonflikti ohtu. Kõikidest lahendustest parim on hetkel nägemus ühtsest eesti koolist. Tänase seisuga on tõsi, et vene noortel on eestlastega vähem võimalusi Eestis, kui nad ei oska eesti keelt. Ja ebavõrdus on konfliktide ema.
Allikad:
[1] https://academic.oup.com/jcr/article-abstract/30/2/292/1831686?redirectedFrom=fulltext, https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/19210062, https://www.stopfake.org/en/the-strategy-and-tactics-of-the-pro-kremlin-disinformation-campaign/
[2] http://fortune.com/2018/09/08/volkswagen-vw-diesel-scandal/
[3] https://www.rand.org/pubs/research_reports/RR1793.html
