Ilmar Raag: kus elab tasakaal ja kus tsensuur?

Foto: Jared Rodriguez / Truthout, CC

Tundub, et pööris on pea sassi ajanud. Ühelt poolt kostab tahet kallutatud „meediatööstuse kompleksile“ ära teha ja teiselt poolt nähakse tsensuuri juba toimimas. Minul on tunne, et nii siin kui seal on pähe pandud silmaklapid, mis lubavad vaid ühes suunas vaadata. Samas ei suudaks ma EKRE-t kuidagi lohutada, sest nende nägemust tasakaalustatud meediast ei ole reaalselt võimalik saavutada kogu ühiskonna lõikes. Sõnavabaduse kaitsjaid seevastu kimbutab oht, et aur lastakse välja valest ventiilist ja oma leeri lõhestatakse seal, kus tegelikult võiks üht asja ajada.

Igal juhul on vaja analüüsipilti laiendada ja läbi käia kõik praeguse probleemistiku peamised elemendid. Ühe hingetõmbega ei saa kõiki faktoreid arvestada, sest nende omavahelised suhted on vastuolulised.

Ajakirjanik ei ole robot

Esimene element selles võrrandis on ajakirjanik. EKRE juhtide käsitluses on enamik peavoolu ajakirjanikest puhtal kujul ideoloogilised töötajad, kes vaid täidavad kõrgemalt poolt antud korraldusi. Selle vastandina eksisteerib ka ideaal ajakirjanikust, kes taandab kõik oma vaated, et meediatarbijale tuua kõige neutraalsemal ja tasakaalustatumal kujul objektiivseid uudiseid. Kas selline ideaal on võimalik? Kindlasti õpetatakse ajakirjandusüliõpilastele vormilisi reegleid, mis peaksid tagama faktide ja kommentaaride eristumist või teise osapoolega arvestamist. Väga tihti on need reeglid ka kvaliteetajakirjanduse standardite aluseks. Paulo Coelho rääkis kümme aastat tagasi, kuidas ta küsis kord Norra rahvusringhäälingus otseeetris teda intervjueerinud ajakirjanikult: „Aga kas teie olete usklik?“ Ajakirjanik oli mõelnud veidi ja siis vastanud: „Ma ei saa sellele vastata, sest siis hakkaksid minu hoiakud seda intervjuud mõjutama.“  Coelho meelest oli taoline ajakirjaniku enesetaandamine jabur, sest sisimas olid tal kõik vaated muidugi olemas.

Ajakirjaniku isiksust meedias kujundavad vähemalt kolm faktorit.

  • Esiteks oleme me kõik oma sotsiaalse keskkonna poolt mõjutatud.

Lõviosa Eesti peavoolumeedia ajakirjanikest on õppinud samade kõrgkoolide samades teaduskondades. Nad elavad Eesti suuremates linnades, on üle keskmise haritud, teenivad natuke või isegi korralikult üle eesti keskmise palga, on pigem keskealised ja räägivad lisaks emakeelele ka inglise keelt. Sotsioloogilistes küsitlustes eristub selline sihtgrupp selgelt omanäoliste hoiakutega. Kas meie ajakirjanikud on suutnud oma tööd tehes täielikult maha raputada sotsiaalse ja kultuurilise keskkonna mõju? Vist mitte, sest see ongi uskumatult keeruline.

Ma olen viimase nelja aasta jooksul kahel korral olnud seotud projektiga, kus umbes kuu aja jooksul on tegeletud peavoolu meedia kontentanalüüsiga. Mõlemal korral pidin möönma, et Eesti peavoolu meedia väärtussüsteem sarnaneb angloameerika või skandinaavia klassikalisele liberaalsele ajakirjandusele. Selles maailmas on eeskujudeks BBC, New York Times, Franktfurter Allgemaine Zeitung jne. Lisaks võis Eesti peavoolu meedias leida selgelt eristuvaid narratiive: Venemaa poliitilise süsteemi suhtes ollakse umbusklikud, Savisaare ja EKRE suhtes on oldud pigem umbuslikud ja lõpuks on ollakse umbusklikud ükskõik millise valitsuse suhtes, sest liberaalse maailmavaate osaks on usk iseendasse.

  • Siin astub mängu teine faktor ajakirjanike maailmas – erialane kiiks.

Nii nagu politseinikel süveneb ajaga paranoia, et kõik inimesed üritavad neile seaduserikkumiste varjamiseks valetada, nii seisab ka ajakirjanike maailm paaril alusmüüdil. Nendest esimene postuleerib, et ajakirjanik ei tee lihtsalt tööd, vaid tal on neljanda võimu missioon demokraatia tagamiseks. Hetkel, kui kõik poliitikud ja ametnikud korrumpeeruvad, on just ajakirjanikud demokraatia viimane kaitseliin. Seetõttu on sõltumatus iga ajakirjaniku au küsimus ja iga võimu omava inimese umbusaldamine muutub eelnevast tuletatuna samuti identiteedi küsimuseks. Te võite küsida ükskõik millise ajajärgu valitsuse kommunikatsioonibüroo töötajate käest, kas neil oli kordagi tunne, et nad suudaksid ajakirjanikke kontrollida. Vastus tuleks üsna ühemõtteliselt eitav.

  • Lõpuks kolmas faktor – isiksus.

15 aastat tagasi, kui ETV uudised elasid läbi ühte järjekordsetest kriisidest, süüdistati Aktuaalset Kaamerat konservatiivses tuimuses ja igavuses eriti võrdluses konkureerivate kanalitega. BBC pealt jooksis juba tookord formaat Hard Talk, USA-s võistlesid nii CNN kui ka Fox News oma eetika emotsionaalses esitluses. Ka Eestis rääkisid ajakirjandusgurud ETV-le, et tõsiseltvõetavus ei tähenda sugugi igavust või emotsioonidest hoidumist. Kogu maailma meedia ajalugu näitas, et kõige suuremad ajakirjanikud olid eelkõige suured isiksused Walter Cronkite’ist Valdo Pandini. Selle loogika jälgi kannab ka ERR uudiste areng, kus lihtsalt teksti edastavatest diktoritest on liigutud aktiivsema hoiakuga ankrute suunas. Reitingud näitavad, et vaatajatele see meeldib. Seejuures ei ole ERR üksi, vaid kogu Eesti meedias käib mäng läbi isiksuste ja staaride tootmise. Saame aru, et taoline meedia kui tööstuse toimeloogika vastandub ennast taandava ajakirjaniku kontseptsioonile.

Seni, kuni ühiskonnas ei ole suuri pingeid, toimis taoline süsteem hästi, aga kui hakkas süvenema polariseerumine, pani ühiskond ka sotsiaalse südametunnistusena töötanud isiksused eetilise surve alla. Tõepoolest, arvestades kõike eelnevat, kas Sa suudad ajakirjanikuna ähvardust oma maailmale kajastada täiesti emotsioonitult. Vastus on pigem eitav. Polariseerumise tingimustes muutub iga ajakirjanik pigem kodanikuks oma subjektiivses nägemuses, sest see on tema haridusse ja senisesse elukäiku sisse programmeeritud.

Kokkuvõttes, jah Helmedel on õigus, kui nad peavad peavoolu meediat endale vaenulikuks ja kallutatuks. Ainult see ei tulene kusagilt saadud käskudest, vaid sellest, et Helmed ja peavoolu ajakirjanikud elavad paralleelmaailmades.

Ka väljaandel on õigused

Teine tükk selles puzzles on ajalehed, tele ja raadiokanalid jne. Nende toimetajad on võetud tööle, et nad valvaksid standardite ja väärtuste üle. Nemad vastutavad eelkõige kogu väljaande usaldusväärsuse eest ja kui lugejad/vaatajad väljaande hülgavad, siis on see lõpuks peatoimetaja süü. Kui peatoimetajaid ei oleks, siis võiks kõiki väljaandeid asendada ka Google või Facebook, mille otsingumootorid toovad lugejale selle, mida ta otsib ja lõpuks võivad algoritmid ajakirjanikule isegi palka maksta.

Seni, kuni igaüks võib asutada oma ajalehe või hakata internetis edastama oma raadiokanalit, on igal ühel õigus ka ise otsustada, milline on tema väljaande üldine kuvand ja sõnum. Selles mõttes ei ole peatoimetajad või isegi omanikud sugugi vähem vabadust armastavad ja südametunnistusega kodanikud, kui tööle võetud ajakirjanikud.

Siin ongi esimene konfliktikoht, sest kui ajakirjanik käsitleb oma vabadust maailmanabana, siis ei saa ta loomulikult tunnistada, et tema tööd saab keegi kontrollida. Isegi  kui see on tema otsene ülemus. Praktikas on olukord veelgi hullem, sest väljaanded teavad, et nende suurimaks varaks on talendid, kellel on suur vaatajas-lugejaskond. Seetõttu muutuvad mõned staarid oma toimetuste sees pühadeks lehmadeks, kellele ei kehti ka teiste „tavaliste“ ajakirjanike seadused. Jaak Allik ütles omal ajal Ringhäälingunõukogus, et „mõned töötajad on ETV otsekui erastanud oma huvide teenistusse“ ja teatud määral oli tal ka õigus. Sarnaselt on arvatud, et Postimeest ja Eesti Ekspressi on peaaegu võimatu juhtida, sest enamusel peatoimetajatel ei ole oma staaridega võrreldavat sotsiaalset kapitali. Ideaalis peaks toimetus töötama meeskonnana, kus üksteisega arvestatakse ja inimeste huvid kattuvad, aga tegelikkuses leidub aeg-ajalt ikka ajakirjanikke, kes usuvad, et nad on targemad kui kõik neid ümbritsevad kolleegid. (Tõe huvides tuleb tunnistada, et see nähtus ei piirdu ainult ajakirjandusega.)

Ometi peab kordama, et peatoimetajatel lasub vastutus kogu väljaande hea käekskäigu eest. Peatoimetajal on samasugune otsustusõigus nagu on teatris lavastajal loodetavasti õigus otsustada, et Romeos ja Julias ei mängi Verona esimest armastajat pensioniealine kõhukas linnapea, vaid ikkagi andekas noor näitleja. See ei ole tsensuur. Kui tulevikus hakatakse iga toimetusesisese kriitika korral hädaldama sõnavabaduse teemal, siis laseme kahe silma vahelt läbi need juhtumid, kus sõnavabadus on tõesti ohus.

Post hoc non est propter hoc

Kui nüüd vaadelda lähemalt Ahto Lobjaka kaasust, siis ei ole siin kõik sugugi selge. Kõige rohkem sarnaneb juhtunu kommunikatsiooniveaga, mis on hiljem kaaperdatud erinevate huvigruppide poolt. Kogu loos on kindel vaid see, et ERR kriisikommunikatsioon oli uskumatult aeglane ja seda džinni enam mudelisse tagasi panna ei saa.

Sealt edasi tuleb aga vaadelda paari detaili. Kõigepealt kasutab Lobjakas umbmäärast teguviisi „Mulle anti valida /…/“ Kes andis? R2 peatoimetaja, ehk vahetu tööandja ei survestanud Lobjakat. Mina aga tahaks nime ja siis selle inimese seletust, vastasel korral sarnaneb Lobjaka jutustamisviis ühe teise seltskonna nägemusele „Süvariigi konspiratsioonist,“ mis on ka enamalt jaolt alati mugavalt umbisikuline. ERR-i sees usutakse, et Lobjakas ehk vestles korduvalt eetikanõuniku Tarmu Tammerkiga, kelle volitustest ei saada hästi aru. Taolised eetikanõunikud on mitmes maailma suures meediaorganisatsioonis kõige vihatumad inimesed, sest nende ülesandeks on olla ka vajadusel saatana advokaat ja esimene kriitik. Nende ülesandeks on kehastada kõrvalpilku olukorras, kus ajakirjanikud võivad võitlustuhinas laskuda tunnelnägemisse. Nad võivad kehastada kõike kohatut, aga seejuures puudub neil peamine – nemad ei koosta programmi, niisamuti nagu nad ei anna inimestele tööd ja ei lõpeta töösuhteid. Otsuseid võtavad vastu ikkagi produtsendid ja peatoimetajad.

Praeguses polariseerumise õhkkonnas on kõik osapooled meediamaja masinavärgis väga suure pinge all. Tänajaid ja julgustajaid on üldiselt ikka vähem, kui kritiseerijaid. See väsitab ja kulutab inimesi. Veel hullem on, et lahingut vastu võttes hakkavad osapooled tihti üksteist vastakuti imiteerima. Väga vähe on ka sõnasõdu, kus üks osapool suudab lõpuni jääda valgelt plekituks, ilma ühtegi viga tegemata. Kas liberaalidest ajakirjanikud saaksid tõesti väita, et nad ei ole ühtegi viga teinud? Kuidas me kvaliteetmeedias siis üldse kujutame ette omaenda sisulist analüüsi?

Lihtne soovitus kõlab nii, kui ajakirjanik tunneb, et eetikanõunik peksab segast, siis peaks ta minema oma toimetaja või produtsendi juurde, kes on tegelikult otsustaja. ERR juhatuse esimees Roose ütleb, et tema ei ole Lobjakaga rääkinud… Juhatuse liige Riina Rõõmus ütleb, et tema vestles Lobjakaga poolteist kuud tagasi ja kindlasti mitte ultimatiivsel toonil.

See vasturääkivuste pundar sunnib mind minema oletuste teed. Jagades küll mitmeid Lobjaka maailmavaatelisi seisukohti, ei hinda ma kõrgelt tema ajakirjandusliku töö kvaliteeti. Saates „Olukorrast riigis“ oleme mitmel korral kuulnud tema enesehinnanguga seonduvat, mis tihti ületas tegelikku faktipõhist olukorra tundmist. Mäletan mitut saadet, kus mul oli juhtumisi saate teemade kohta siseinfot, aga ma kuulsin, kuidas selle info puudumine ei seganud Lobjakal esitamast väga kindlameelseid väiteid, mis kaugeltki ei olnud tõesed. Rohkem kui korra kuulsin ma ka riigiametnikelt, kuidas nad olid Lobjakale andnud fakte, aga kui need ei vastanud ajakirjaniku ettekujutusele olukorrast, siis Lobjakas ka eiras neid fakte. Üpris loogiliselt ei tahetud varsti temaga enam uut infot jagada. Ja see on ajakirjaniku surm. See, mis alles jäi, on Lobjaka maailmavaateline kirg, millel on arvestatav hulk poolehoidjaid.

Kummalisel kombel sarnaneb see kirjeldus väga ka Martin Helme isiksusele. Nii Lobjakas kui Helme on mõlemad omajagu raamatuid läbi lugenud, nad mõlemad valdavalt üpris osavalt sõna, mõlemad on valmis fakte eirama, kui need ei sobi ja mõlemad on nii kirglikud, et toidavad ka vastaspoole negatiivseid protestireaktsioone.

Martin Helme ja Ahto Lobjakas on ühe ja sama poliitilise isiksuse vastandmärgilised näod, kus Lobjakat eristab ainult see, et ta õnneks ei trügi võimule.

Ja täpselt seepärast ma ei suuda ka Lobjakat uskuda ERR küsimuses, sest tema jutt ei sobitu neisse mustritesse, kuidas ERR tavaliselt oma asju ajab.

Minu unenäoline versioon sündmustest kõlab umbes nii.

Kusagilt rumalast kohast läheb lahti kuulujutt, et Lobjakas vallandatakse ERR-ist. Seda kuulujuttu võis toita kaudselt see, et Lobjakas oli varem eraviisiliselt kurtnud, et ta ei jõua/ei taha rohkem seda saadet teha, sest see on emotsionaalselt kurnav. Vastaspoole trollide negatiivne tagasiside ei ole naljaasi, kui mingi ebamäärases staatuses eetikanõunik, kelle intellektuaalsest võimekusest Lobjakas lugu ei pea, talle pinda käib. Kuna Lobjakas ei ole suurem asi meeskonnamängija või suhestuja teistesse ERR-i ajakirjanikesse, ei oska ta ka adekvaatselt hinnata, mis juhatuses toimub. Kuulujutu levitaja teeb aga loogikavea, sest seob EKRE rünnakud ERR-i vastu samaaegselt manifesteerinud Lobjaka umbusuga juhatuse suhtes. Järgnevalt tabab uudis Lobjaka vallandamisest nii teda ennast, kui ka ERR-i üllatusena. ERR avalikud suhted ja juhatus ilmutavad sel hetkel uskumatut passiivsust ja selle asemel, et kohe Lobjakaga ühendust võtta ja ühtne seisukoht selgeks rääkida, ei tee nad esimese 24 tunni jooksul üldse mitte midagi. Lobjakas käitub korrektselt ja ütleb, et ta ei kommenteeri enne, kui on kuulnud ERR-i seisukohta. Samal ajal tabab teda poolehoiuavalduste tulv. Emotsionaalselt on see õnnistav ja ta võtab kandikul vastu talle ulatatud narratiivi sõnavabaduse märterlusest. Olles suverääne bränd meediamõtlejana, ei pea ta ju tegelikult kordagi kartma enese vaigistamist Eesti avalikus ruumis.

Ainult, et Lobjaka pildis ei klapi kõik detailid. Kõigepealt peegeldab tema tekst üleolevat põlgust kõikidesse oma kolleegidesse ERR-is. Kas Johannes Tralla või Priit „Wend“ Kuusk on siis olnud vähem EKRE kriitika objektiks? Tegelikult ju pigem vastupidi. Arvestades, et „Aktuaalne Kaamera“ ja „Esimene stuudio“ on tunduvalt suurema kontaktide arvuga saated, on EKRE soovinud verd eelkõige seal. Kas aga me peame nüüd arvama, et tsensuuri vastu sõna võtnud Andres Kuusk on tegelikult juba murtud ja vaigistatud ERR-i juhatuse poolt?

Teiseks, kas me peame nüüd uskuma, et Anvar Samost, Riina Rõõmus, Peep Kala ja teised ERR-i ajakirjanduslikud juhid on mingil hetkel loobunud vaba ajakirjanduse ideaalide järgimisest? Pigem vastupidi. Viimane ringhäälingunõukogu istung näitas, et ERR juhtkond oleks valmis ka päris lahinguks sõnavabaduse eest. Lõpuks ei ole sel juhtkonnal ka palju valikuid. Iga tõelise ideoloogilise survestamise puhul oleks kõige tõenäolisemaks tulemuseks ajakirjanike streik ja mitte ärajalutamine.

Kallutatud on eelkõige meediatarbija

Eelmise lõigu järel oleks ehk võinud ka punkti panna, sest enamalt jaolt on senine kallutatuse ja tsensuuri jutt puudutanud vaid ajakirjanikke ja väljaandeid. Kummatigi on ei ole probleemi tegelik kestmine sugugi seotud ainult meediamajades toimuvaga. Lobjakaga juhtunu on suures pildis siiski torm veeklaasis. Kallutatuse tähtsaim element asub meediatarbijate kahe kõrva vahel.

Taoline perspektiiv ei ole poliitiliselt üldse seksikas, sest see eeldab peeglisse vaatamist. Akadeemilises maailmas on möödunud sajandil tehtud tohutul hulgal uuringuid, mis osutavad info sõltuvusele tõlgendaja suvast. Klassikaline on USA „vaenuliku meedia fenomeni“ uuring, kus üliõpilastele näidati 1982. aasta Beiruti Intifada kajastusi Ameerika uudistes. Ilmnes, et üliõpilased, kellel ei olnud mingit seost Lähis-Idaga, arvasid, et tegemist on tasakaalustatud käsitlusega. Need üliõpilased, kellel oli juudi taust, uskusid, et ajakirjanikud on Iisraeli suhtes vaenulikud ja need üliõpilased, kellel seevastu oli mingi araabia taust, uskusid seevastu ajakirjanike araabiavaenulikkusesse. Sarnaseid uuringuid on aga korratud kümnete kaupa. Kõige lühemalt võib seda kokku võtta tõdemusega, et neutraalset informatsiooni iseenesest ei ole olemas. Informatsioonile tekib tähendus sel hetkel, kui inimene puutub sellega kokku, aga ei ole kahte inimest, kes ühte ja sama informatsiooni tõlgendaksin kuni detailideni täpselt ühte moodi.

Tuues teema Eestisse, võime akadeemilise kindlusega öelda, et mida rohkem on mingi ühiskondlik teema sulle tähtis, seda tõenäolisemalt tajud sa meediat vales suunas vildakana ja ebaprofessionaalsena.

Sama nähtuse kõrvalharuna tuleb arvestada negatiivse tõlgenduse olemasoluga. Näiteks, kui Johannes Tralla intervjueeris agressiivselt Mihhail Kõlvartit 13. märtsi „Esimeses stuudios“, siis oli etteaimatavalt üheks tõlgenduseks, et nüüdne Tallinna linnapea väljus saatest sümpaatsemana, kui sinna minnes. Samal ajal kui Anna Pihli justnagu viisakam ja aupaklikum intervjuu Henn Põlluaasaga andis tulemuseks, et liberaalsed vaatajad väitsid Facebookis hiljem, et Põlluaas on veel hullem, kui nad arvasid. Kui Mikk Pärnits kirjutas laulupeost kui rahvuspropaganda tööriistast, siis oli selle tulemuseks seni neutraalsete folklooriaktivistide liikumine poliitilise konservatiivsuse suunal.

Trumpi meediastrateegia näitena võib ehk ka uskuda, et ka peavoolu meedia negatiivne EKRE kajastus konsolideeris oma intensiivsuses rahvuslaste ridu. Trump ju kontrollib üpris edukalt USA avaliku ruumi agendat. Pruugib tal vaid midagi säutsuda ja seda kajastavad ka Trumpi poliitilised oponendid, kes sel viisil muuhulgas võimendavad ka Trumpi esialgset sõnumit. Kuna EKRE on hoolega Trumpi järginud, siis võib öelda, et Eesti peavoolumeedia on olulisel määral kaasa aidanud EKRE tõusule. Ja sama näide ka vastupidi – Kui Helmed on lendu lasknud mitu jõulist loosungit, siis on selle tulemuseks ka osade eestluse hoidjate võõrandumine, kes ei soovi olla seostatud EKRE vägivaldse retoorikaga.

Kogu loos on kindel vaid üks korduvalt tõestatud tõsiasi. Meediateksti vormiline sõnum ei määra sugugi ühetähenduslikult selle sõnumi tõlgendamist. Meedia eraldiseisvana ei suuda ühiskonda kontrollida või suunata, kuid meedia võib lumepalli efektis olla sotsiaalsete protsesside katalüsaatoriks. Tänane ühiskonna polariseerumine ei ole ainult meedia tekitatud, vaid selle taga on väga kompleksne ühiskondlik dünaamika. Seepärast on ka EKRE poolt naiivne arvata, et meediat kontrollides suudaksid nad selle gordoni sõlme läbi raiuda.

Selle väite tõestuseks võtkem kasvõi ainult üks fakt. EKRE ründab peavoolu meedia „kompleksi“ kui tuhandete hädade allikat, aga samas ei ole peavoolu meedia juba vähemalt kümme aastat ühiskonna agenda kehtestaja. Isegi kui võtta Eesti kolm peamist telekanalit kokku, ikka jääb nende turuosa väiksemaks kui 50%. Täna suudab väga harva ükski telesaade koguda rohkem kui 20% Eesti televaatajatest. Isegi teleuudiste liidri, Aktuaalse Kaamera, vaatajatehulgad on enamalt jaolt väiksemad. Kirjutavas pressis on numbrid aga veelgi väiksemad. Väga harva suudab mõni artikkel läbiloetuna jõuda rohkem kui 10% elanikkonnani. Kõige suurem osa meediatarbimist läheb täna juba sotsiaalmeedia arvele, kus omakorda ilmneb ühiskonna killustatus, mis seni on ainult süvenenud.

Seega, mida polariseerunum on ühiskond, seda kaugemal me oleme tasakaalustatud ja neutraalse meedia ideaalist, sest reaalselt vajab seda järjest vähem inimesi. Väga suure osa tarbijate jaoks muutub nüüdses olukorras poliitikaajakirjanduse tasakaal kuivuse ja selgroo puudumise sümboliks. Ajakirjandusettevõtete ründamine poliitiliste vahenditega seda olukorda kindlasti ei paranda. Peavoolumeedia ründamine populistlike äärmuste poolt on asendustegevus, sest meedias on mugavussihtmärgid, mille ründamine aitab tugevdada oma poliitilist hõimu.

Sõnavabaduse mäng mängitakse ühiskonna lõikes

Polariseerumine seab ühiskonna avatud ruumi kahe võrdselt halva valiku ette. Ühest küljest toimub agressiivse sõnakasutuse ületrumpamine ehk omalaadne võidurelvastumine. Sõna, mis eile tundus vinge, on täna juba tavaline ja vajab seetõttu veel vunki juurde. Negatiivnes stsenaariumis, mis on mitmel maal ka juba realiseerunud, on näha olnud vihase kõne muutumist tõeliseks vihakõneks, mis provotseerib ka reaalset füüsilist vägivalda. Seejuures ei pruugi vihakõne algatajad isegi soovida päriselt verd tänavatel, aga ühel hetkel ei kontrolli nad enam olukorda. Seetõttu on mitmed riigid valinud ka vihakõne represseerimise tee. See ulatub näiteks Vene telekanalite keelamisest Lätis ja Leedus, kuni inimeste reaalse vangistuseni reas riikides. Meie naabri juures Venemaal on näiteks kriminaalkoodeksi paragrahvi 280 ja 282 alusel aastateks vangi mõistetud ka inimesi, kelle süüks oli lihtsalt vale meediasisu jagamine oma sotsiaalmeedias.

Just Venemaa näited on meile siinkohal olulised, et sest ka heast tahtest kehtestatud tsensuurireeglid loovad pretsedente, kust tagasitulek on raske.

Tegelik sõnavabaduse mänguväljak ulatub üle kogu ühiskonna, kus võtmesõnaks on valikuvabadus.

Kui inimesele millegipärast ERR või Delfi mingi meediatoode ei meeldi, siis ei ole tal ka sundust seda vaadata. Oluline on, et sõltuvalt maitsest võib inimene oma informatsiooni saada ka Objektiivist või Sirbist. Meediamajad seevastu on vägagi sõltuvad tarbijate käitumisest, kes tegelikult juhivad mängu vabas ühiskonnas. Me ju näeme, kuidas täna nopitakse peavoolumeedias ülesse postitusi sotsiaalmeedias arvestusega, et kui see juba sotsiaalmeedias kogus palju klikke, siis toimub sama ka pärandimeedias. Selline süsteem ei ole veatu, aga ta on parem riiklikust sekkumisest.

Tõeline oht tekib siis, kui riigi poliitika tulemusel väheneb meedia mitmekesisus, sest kaasaegne ühiskond on faktiliselt killustunud ja ainult meedia mitmekesisus tagab, et erinevatel kildudel oleks hääl ühiskonna toimimises. Kui tekib oht, et vale mõtte kirjutamisel oma blogis Sind pannakse vangi või kui peavoolumeedia uudistetoad saavad suuniseid valitsuselt või kogu meediale jääb ainult üks omanik või kui valitsuse kritiseerimise eest pekstakse sind pimedal tänaval vigaseks. Võtmesõnaks jääb ikka meedia ja allikate mitmekesisus.  Tänases seisus võib kindel olla, et Lobjakas ei kao Eesti avalikust ruumist kuhugi, kui ta seda vähegi soovib. Niisamuti ei ole kuulda, et ERR oleks kavandamas olulist programmimuudatust. Samas on õhus alles mitmed EKRE ähvardused, mis lubavad uskuda, et olukord on kaugel rahunemisest. Kodanikuühiskond võiks aga oma jõudu kasutada targalt, sest valel põhjusel mobiliseerumine kulutab kõigi inimeste motivatsiooni.

Ilmar Raag

Ilmar Raag

Ilmar Raag on otsija ja filmilavastaja. Aga ta on olnud ka Riigikantselei Strateegilise kommunikatsiooni nõunik, kus ta tegeles peamiselt kriisikommunikatsiooniga. Loe artikleid (24)