Ilmar Raag: nähtamatu poliitika pagulaskriisi näitel

2015. aastal puhkenud pagulaskriisi ajal ja hiljem toimusid mitmed poliitilised protsessid, millest avalikkus ei osanud rääkida, sest need läksid vastuollu narratiividega, millesse uskusid võrdselt nii parem- kui vasakpoolsed jõud. See poliitika on nähtamatu, ilma et keegi üritaks seda peita. See poliitika on nähtamatu, sest see on liiga kompleksne tavalise inimese jaoks.

Mitte väga ammu, 2015. aasta juulikuus, olin ühel Eesti riigiametnike koosolekul. See oli aeg, kui meie ümber pulbitses pagulaskriis. Ühest küljest oli Eesti valitsus teada andnud, et nad võtavad Euroopa rändekava alusel vastu 150 inimest ja teisest küljest oli üle poole Eesti elanikkonnast sellele rohkem või vähem vastu. Lisaks oli Maarjamaa kohale langenud selline kuulujuttude ja linnalegendide hulk, milliseid ei olnud siin nähtud aastakümneid. Neist kõige dramaatilisem rääkis, kuidas öösel maanduvad Tallinna lennuväljal lennukid, kust laaditakse maha mustad mehed, kes siis saladuskatte all toimetatakse kuhugi Eesti „varjupaikadesse“.  Lühidalt öeldes valitses olukord, kus umbusaldus riigi vastu oli erakordselt suur.

Pikantseks tegi loo Eesti senine rändepoliitika. Oli olemas ühteaegu konservatiivne sisserände kvoot ja teisalt oli Eesti alates 1997. aastast rahuldanud ainult nappi 15% varjupaiga taotlustest. Kogu Euroopa tasandil ei suutnud avalik diskussioon teha vahet erinevatel rändetüüpidel ja ka mitte sellel, et isegi pagulassõbralikes riikides rahuldati rutiinselt vaid umbes 30% varjupaiga taotlejate avaldusi[1]. Keegi isegi ei esitanud küsimust, mida tähendab see, et 70-80% nendest inimestest muutuvad sisuliselt illegaalideks. Liberaalne tiib ei näinud seda ühtedel põhjustel ja konservatiivne tiib teistel põhjustel. Võib-olla oli mõlema jaoks tegemist liiga valusa küsimusega.

Aga tuleme tagasi selle koosoleku juurde seal juulikuises Eestis.

Selleks hetkeks oli Ungari juba pälvinud osa Euroopa hukkamõistu tara ehitamisega ja samas olid olemas ka märgid, et isegi Soome piirile on jõudnud põgenikke. Selles valguses valmistuti ka Eestis julgeoleku- ja rändekriisi süvenemiseks. Illegaale oli ju üle Piusa jõe jõudnud Eestisse oluliselt rohkem kui aasta varem, ehkki numbrid olid ikka naeruväärselt väikesed võrreldes muu Euroopaga.

Ometi tõstatati küsimus, mida Eesti teeb, kui illegaalne sisseränne  peaks tõesti muutuma massiliseks? PPA juhtivad ametnikud vastasid seepeale suhteliselt üheselt, et isegi seaduses on olemas vastav hädaolukorra kirjeldus ja illegaalide sissepääsu hakatakse tõkestama kõikide vahenditega. Taastatakse ajutiselt riigipiiri kontroll Schengeni sees ja  selleks mobiliseeritakse vajadusel lisajõudusidki. Vaimusilmas võis siis ette näha, kuidas veoautod täis kaitseliitlasi sõidavad kõikjal piiri poole. Alternatiivne strateegia oleks ette näinud rändevoo läbisuunamine kohe Soome ja Rootsi. Aga Eesti valiks siiski tee, mis on seadustes kirjas – riigipiiri tuleb kaitsta ja riigis võivad viibida ainult need, kellel on selleks seaduslik alus. Seaduse mõttes ei ole piiri ületamise hetkel vahet, kes tuleb üle piiri, kas pahatahtlik vallutaja, paremat elu otsiv majandusmigrant või sõja eest jooksev põgenik. Ebaseaduslikku piiriületajat tuleb igal juhul peatada.

Selle koosoleku järel tabas mind kaks mõtet.

Esiteks, et kui meid tabaks põgenike surve, siis otseste meetmete mõttes käituksime me ilmselt nagu Ungari – tooksime püssimehed piirile ja vajadusel ehitaksime veel lisatarasid. Ma olin ju näinud plaane ja ametkondade põhimõttelist valmisolekut. Vahe Ungariga oleks aga ilmnenud riigi retoorikas. Ungari peaminister Viktor Orbán rääkis 26. juulil 2015 väga selgelt tsivilisatsioonide konflikti retoorikat: „Mis on täna kaalul Euroopas? See on euroopa eluviis, euroopa väärtuste püsimine või kadumine või nende muutumine tundmatuseni… Me tahame Euroopa säilitamist eurooplastele.“[2]

Eestis oleks aga tookordne Taavi Rõivase juhitud koalitsioonivalitsus ilmselt rääkinud Põhjamaadega sarnaselt viidetega reeglitele ja seadustele. Umbes nii, et „Eestile ei ole vahet, mis rahvusest, religioonist või rassist on ebaseaduslik piiriületaja. Seaduse ees on nad kõik võrdsed ja seadus sätestab, kuidas on võimalik riiki siseneda.“ Tsivilisatsioonide konflikti asemel tugineks taoline retoorika usul, et ühetaolisi seadusi järgides, suudame me endas säilitada mingitki inimlikkust olukorras, kus keegi saab ikka haiget.

Veel rabavam oli aga tunne, et suur osa Eesti elanikkonnast ilmselt ei usuks, et sama valitsus, mis oli avalikult nõustunud käputäie pagulaste vastuvõtmisega, oleks reaalse illegaalse migratsioonitulva puhul tõepoolest valmis olnud resoluutselt tegutsema. EKRE ratsutas ju sõjaratsu seljas, mis süüdistas valitsust üleüldse massilise sisserände organiseerimises. Nendele oleks ehk tulnud riigi tegelik konservatiivsus ebameeldiva üllatusena, sest see oleks kahtlemata vähendanud nende eristumist. Aga isegi kui jätta kõrvale kõik „oleks“ tüüpi argumendid ja parteipoliitilised mängud, valitses tohutu, tohutu lõhe selle vahel, mida riigiaparaat tegi ja mida suur osa elanikkonnast uskus.

See olukord paljastas taas kummalise ebakõla avalikus ruumis toimivast diskussioonist. Räägitakse ju tihti riigi propagandast, samal ajal kui reaalselt on avalikus ruumis kostvate häälte seas riigi hääl üsna väike. Tundub uskumatu. Aga vaadelgem ühe riikliku teabe teekonda tavalise kodanikuni.

Info jõuab kodanikuni läbi 3 filtri

Igas filtris esialgne sõnub killustub ja iga kild saab juurde uusi konnotatsioone. Juuresoleval joonisel on ühel poolel riigiametnike arusaam mingist probleemist, mis enamalt jaolt on kompleksne. Näiteks rändepoliitika puhul tunnistatakse üldiselt, et kui eesmärgiks on migrandid sulatada ühiskonda, siis pagulased on tunduvalt vähem motiveeritud kui need, kes tulevad tööandja kutsel legaalselt. Viimaste elukvaliteet sõltub väga otseselt sellest, kui hästi nad kohanevad uute oludega, samal ajal kui pagulaste puhul on statistika täheldanud segu traumadest, tagasipöördumismõtetest ja sunnitud ebamugavusest, mis kõik teeb nende lõimumise aeglasemaks.

Veel keerulisem on aga lugu illegaalsete majandusmigrantidega, kellel ei olegi seaduslikke võimalusi lõimumiseks. Nende puhul avab pealesunnitud ellujäämisstrateegia ukse ebaseaduslikule elatusteenimisele ehk kuritegevusele. Seepärast koosneb Euroopa rändepoliitika vähemalt kolmest suurest suunast. Esiteks arengu toetamine välismaal, et inimestel oleks vähem põhjust oma kodumaalt põgeneda, teiseks piirikontroll, ehk ebaseadusliku sisserände tõkestamine ja lõpuks legaalse rände arendamine. Nagu näha,  rändepoliitika kirjeldus osutus pikemaks kui kõlav loosung poliitikas ja seetõttu ei jõua ta kuigi kaugele tõlgenduste filtrites.

Esimeseks filtriks poliitikud, kes üldisest analüüsist leiavad endale isiklikud lemmikteemad. Siin tuleb aru saada, et riigikommunikatsioon ei ole sama loom, mis poliitiline kommunikatsioon. Esimest teevad ametnikud üldisi huvisid silmas pidades ja teist teevad poliitikud oma agenda edendamiseks.

Seejärel tuleb aga ajakirjandus. Kas see on filter? On küll. Mõelgem, kui tihti me läheme riigi tegemiste kohta infot otsima algallikast näiteks ministeeriumi kodulehelt või kohtume mõne ametnikuga? Võrrelgem nüüd seda kõigega, mida loeme ajakirjanduse vahendusel. Kuigi Ratas ütles oma pressikonverentsil „seda ja seda“, siis seal on tegemist juba ajakirjaniku otsusega, mida ta Ratase tekstist pidas tsitaadi vääriliseks. Kui minister läheb Aktuaalse Kaamera saatesse intervjuule, siis peamise nõuandena öeldakse talle, et „Sul on nii vähe aega, et sa ei jõua nagunii kõigest rääkida. Keskendu ühele või maksimaalselt kahele mõttele.“

Meedia kirjutab ette, millist analüüsi on üldse võimalik spetsiifilises formaadis teha. Samast fenomenist on Põhjamaade meediauurijad rääkinud „mediatisatsiooni“ nime all, kirjeldades nähtust, kuidas meedia toimimise reeglid kirjutavad poliitikale ette käitumismudeleid. Eestis on sarnaselt Kanuti aia ministrite jalutuskäigu teemal kirjutanud Andreas Kaju [3]. See tähendab, et ajakirjanduse filtri teema ei ole midagi uut.

Kõige lõpuks lisab ajakirjanik riigi sõnumile ka isiklikud suhtumised ja loob narratiivi, kuidas antud teemast rääkida.

Seega, kui loeme ajalehest või vaatame televiisorist, mida riik teeb, siis tegelikult saame teada ainult seda, mida ajakirjanikud on pidanud vajalikuks teile valgustada. Kõige tüüpilisem ametnik arvab alati, et ajakirjandus tegeleb enamalt jaolt kuritegeliku lihtsustamisega, sest tegelikud probleemid on alati palju keerulisemad, kui need ajakirjanduses paistavad. Ajakirjanikud jälle vastavad, et ametnikud ei suuda oma probleeme inimkeeles seletada. Igal juhul toimub lõpuks sõnumi eraldi pakendamine erinevate elanikkonna gruppide jaoks ja algsest analüüsist lähevad erinevatele inimestele erinevad killud. Piltlikult öeldes saab Õhtulehe lugeja teada, milline on elevandi saba ja Postimehe lugeja, milline on lont.

Järgmiseks filtriks on sotsiaalmeedia, mis killustab esialgset analüüsi pea molekuli tasandile. Sotsiaalmeedias tugevneb subjektiivsuse filter, kus mitteformaalsed arvamusliidrid otsustavad oma kogukonna jaoks, milline on ühe või teise infokillu „tegelik“ tähendus või mis on üldse oluline informatsioon. 2015. aasta meediamonitooring näitas, et sotsiaalmeedia peegeldas oluliselt mitmekesisemalt rändeteemalisi debatte, kui traditsiooniline meedia.

Sisuliselt nägime, et traditsiooniline meedia ei suudaks ka parima tahtmise korral ühiskonna ajusid pesta, sest sotsiaalmeedia ühiskondlik surve on tunduvalt tugevam, kui ükskõik milline riigi või ajakirjanduse massikommunikatsiooni sõnum.

Sotsiaalmeedia  eripäraks on ka negatiivse tõlgenduse oluline võimendumine. Näiteks, kui riik ütles 2015 aastal lootusrikkalt, et „me saame paarisaja pagulasega hakkama“, siis sotsiaalmeedia konservatiivsetes gruppides omandas see vastupidise tõlgenduse: „Valitsus valetab.“

Ja siis jõuame viimase filtrini, kus inimesed arutavad oma lähimate sõprade või perekonnaga, mida nad on hiljuti lugenud, kuulnud või näinud. Selles viimases katlas segunevad päris uudised lõplikult kuulujuttude ja hinnangutega.

Arvestades eelnevat teekonda, kui palju esialgsest kompleksusest on alles jäänud? Kõige tõenäolisemalt on algse informatsiooni asemel muutunud hoopis olulisemaks mõne vahepealse filtri mängutoodud hinnang. Näiteks küsimus, mida arvata üleskutsest: „Kui on must, näita ust.“ Niimoodi tekivad paralleelsed maailmad, kus ühes tegutsevad ametnikud oma parema äranägemise kohaselt seadusi järgides ja teises maailmas võideldakse enda loodud kimääridega.

Merkeli kuvand siin- ja sealpool piiri

Minule avaldus üks neist paralleelsetest universumitest ajal, mil jälgisin Mali Vabariigis Aafrika riikide ajakirjandust migratsiooni teemadel. Kõige kummalisema muutuse oli selles peegelpildis teinud Angela Merkel. Euroopas üldisem narratiiv rääkis, kuidas emake Merkel kutsus põgenikke Saksamaale. Merkel oli konservatiivsele tiivale naiivse sallivuse võrdkujuks. Seda on talle ette heidetud ja selle eest on teda ka kiidetud. Kuid juba 2015. sügisel sattusin televiisorist nägema Merkelit esinemas Bundestagis, kus ta osutas, et mitte kõik Saksamaale jõudnud migrandid ei kvalifitseeru sõjapõgenikeks. Need teised, majanduspõgenikud, „peavad lahkuma“ ütles Merkel. Ma ei tea, kui palju oli Eestis inimesi, kes seda lauset märkas…

Nii jäi ka tähelepanuta, et tegelikult käivitus varjupaiga taotluste läbivaatamisega samal ajal ka väljasaatmise protsess neile, kes ei saanud positiivset otsust. Konservatiivse hinnangu kohaselt pidi ainuüksi Saksamaa arvestama 2015. aasta lõpus ligi 300 000 migrandi väljasaatmisega, aga see protsess ei ole niisama lihtne, sest paljud riigid ei ole nõus neid inimesi tagasi võtma. Kujutame ette, et olete ühele guinealasele keeldunud pagulase staatusest. Samal ajal on mees teinud kõik võimaliku, et varjata oma tõelist identiteeti. Nüüd tahaksite te teda panna lennukile, mis viiks ta tagasi kodumaale, aga sealsed võimud ütlevad, et tõestage kõigepealt, et ta on üldse meie riigist pärit. Lennufirmad omakorda ütlevad, et nad ei võta oma pardale kodanikku, kellel ei ole sihtkoha riiki sisenemise õigust. Mida siis Merkel pidi tegema?

Aafika poolt vaadates on nende riikide esimene mure, et kui tagasi tulevad inimesed, kes on enda järel kõik sillad põletanud, et maksta inimkaubitsejatele, siis muutuvad need inimesed tagasipöördumise järel julgeolekuohuks. Kui Euroopa Liidu esindaja käis 2016. aastal Bamakos läbi rääkimas migrantide tagasivõtu lepingut, siis olevat Guinea saadik öelnud, et kohalik al-Quida haru hakkab endale uusi võitlejaid värbama ilmselt just nende tagasisaadetute hulgast. Samal aastal tegi Angela Merkel mitu sõitu Aafrikasse, et mõjutada sealseid valitsusi siiski nõustuma migrantide tagasivõtmisega. Türgi puhul oli ta ju saavutanud piiride sulgemise tänu lubaduse, et EL hakkab Türgile kompensatsiooniks raha maksma. Oktoobris oli Merkel Nigeerias, kus lubas Saksa abi võitluses Boko Harami vastu[4]. Mitme teise Aafrika riigi puhul osutas Merkel lihtsalt faktile, et kui aafriklased ei soostu oma inimesi tagasi võtma, siis võib Euroopa Liidu arenguabi väheneda.

Neis seikades näeb Merkelit täiesti teises rollis.

Kas Eesti meedia rääkis, et sisuliselt oli sügiseks 2016 Angela Merkelist saanud Aafrika jaoks migrantide tagasisaatmise võrdkuju. [5],[6] See staatus ei olnud sugugi ühetähenduslik. Väljasaadetud malilased lõid isegi oma assotsiatsiooni, mis püüdis valitsust survestada, et Euroopa nõudmistele ei tohi järele anda, kuna see olevat vaid algus, mille järel saadetakse välja ka legaalsed migrandid [7].

Vägikaikaveo kurvaks näiteks kujunesid läbirääkimised Tuneesiaga, kes blokeeris kogu 2016. aasta jooksul umbes 1500 inimese tagasisaatmist väitega, et tegemist ei ole Tuneesia kodanikega. Sisuliselt aga kahtlustati, et Tuneesia julgeolekujõud ei soovinud enda riiki vastu võtta suurt seltskonda salafiste, kes käsitlesid Tuneesia sunniitliku islamit usutaganejatena. Tuneesia jaoks oli see peaaegu eksistentsiaalne probleem, sest Daesh ja Magreebi al-Quida olid näidanud, et nad suudavad seaduslikelt valitsejatelt üle võtta suuri territooriume. 2016. aasta jõulud tõid sellesse saagasse verise vahepala. Anis Amri oli üks neist, keda Tuneesia keeldus tagasi võtmast julgeoleku kaalutlustel, aga just see mees tappiski veoautoga Berliini jõuluturul 12 inimest. Saksamaa oli seda enam vihane, ehkki statistiliselt vaid 0,8 % Tuneesia varjupaiga taotlejast said positiivse vastuse.

2016. aastal saadeti Euroopa Liidust välja 228 625 inimest, kellele oli keeldutud andmast pagulase staatust, neist Saksamaalt 45 000.[8] See number on väiksem, kui illegaalsete migrantide koguarv ja seda on ka kõige liberaalsemate riikide julgeolekuametkonnad tajunud probleemina. Kogu Euroopa tasandil on näha, kuidas peavooluvalitsused püüavad tegelikult ellu viia poliitikat, mida parempopulistid lubavad võimule saades teha, ainult nad ei kasuta seejuures ksenofoobset retoorikat. Ainult tulemused on vastuolulised.

Kõik kokku tähendab see omal viisil nähtamatut poliitikat, millest avalik diskussioon ei oska hästi rääkida, kuna see ei mahu lihtsustatud raamidesse. Seda on riburada õppinud ka parempoolsed. Kui Matteo Salvini veel 2018. aasta algul lubas, et Itaalias võimule saades saadab ta esimese aasta jooksul maalt välja 500 000 illegaalset migranti[9], siis pool aastat hiljem on ta sunnitud tunnistama praeguse rahvusvahelise olukorra juures ei ole see võimalik, sest kolmandad riigid ei võta oma kodanikke tagasi. Kas see tähendab, et reaalselt lahutab Merkelit ja Salvinit ainult retoorika, kuna kummagi tegevus põrkab sama takistuse otsa?

Avalikkuse jaoks on nähtamatul poliitikal kaks lahendust. Esiteks on võimalik, et riik lahendab probleemi nii, et tavaline inimene saab sellest aru. Teine võimalus on aga keerulisem, sest kui vaikiva poliitika probleem muutub nii suureks, et seda ei lahenda ei parem- ega vasakpoolse poliitika teod, siis võib kriis muuta ka riigi eetika ja õiguse põhialuseid. Migratsiooni puhul on põhiküsimuseks see, kuidas me mõistame universaalset humanismi olukorras, kus kannatusi ei ole lõpuni võimalik välistada.

Allikad:

[1] https://inimareng.ee/ranne-ja-rahvastiku-muutused-eestis-ning-euroopas/pogenikekriisi-moju-euroopale-ja-eestile/
[2] https://www.theguardian.com/commentisfree/2015/jul/30/viktor-orban-fidesz-hungary-prime-minister-europe-neo-nazi
[3] https://arvamus.postimees.ee/6143869/andreas-kaju-sellest-tsirkusest-ei-ole-lihtsat-valjapaasu
[4] https://www.politico.eu/article/angela-merkel-germany-to-return-nigerian-migrants/
[5] https://www.dw.com/en/merkels-migration-mission-to-mali/a-36006297; https://niarela.net/societe/diaspora-immigration/migrants-merkel-insiste-sur-les-expulsions-de-sans-papiers 2017
[6] https://www.independent.co.uk/news/world/africa/angela-merkel-african-union-visit-ethiopia-migration-crisis-europe-a7355681.html
[7] https://www.dw.com/fr/lame-critique-laccord-ue-mali-qui-facilitera-les-expulsions/a-36739694
[8] https://ec.europa.eu/eurostat/web/products-eurostat-news/-/DDN-20180709-1?inheritRedirect=true
[9] https://www.telegraph.co.uk/news/2018/01/23/italian-politician-pledges-kick-half-million-illegal-migrants/

Ilmar Raag

Ilmar Raag

Ilmar Raag on otsija ja filmilavastaja. Aga ta on olnud ka Riigikantselei Strateegilise kommunikatsiooni nõunik, kus ta tegeles peamiselt kriisikommunikatsiooniga. Loe artikleid (7)