Kõik sai alguse sellest, et Janeck palus mul kirjutada Edasile. Korduvalt. Ja mina ei leidnud aega. Väikeste laste ja hullumeelselt pöörleva startup‘i kõrvalt lihtsalt ei suuda tegeleda millegi muuga. Ja kui siis lõpuks tekib väike auk, paned muusika pähe ja lased ajul puhata. Et kompuuter kogu aeg ei huugaks ja kõvaketas tükkideks ei lendaks.
Aga Janeck kiusas mind jälle. Täitsa juhuslikult õhtul, kui pärast esinemist Pariisis blockchain’i konverentsil oma päeva kokku võtsin. Oli rahulik ja oli aega. Ja nii tekkis meil kirjavahetuses teema, mille ma võtsin kokku sõnadega “elu tunne”.
