On 31. jaanuari varahommik ning asume sõitma perepuhkusele Hurghadasse. Ma pole paar aastat lennanud, nii pole ma ka ammu Tallinna lennujaamas käinud. Samas olen kursis suure hüüdlausega “maailma koduseim lennujaam”.
Kahjuks saab kahe minutiga selgeks, et see on sõnakõlks. See on müstika, kuidas Eesti kliimas on korraldatud Tallinnas taksoga lennujaama saabumine. Ühe tuultele ja vihmale avatud platsi ääres astud taksost maha ning siis, et lennujaama ruumidesse jõuda, pead astuma üle teise asfaltplatsi, kus pole ühtegi autot ning mis on lumest ja jääst ka puhastamata. Eesti kliimas on varikatus või paremal juhul liikutavate seintega varikatus ainuke variant, kuhu taksod inimesi lennujaama toovad. See praegune lahendus on (lastega) reisjatele ebamugav, aga kodu pole kunagi ebamugav, seega on mugav lennujaama saabumine ülioluline komponent omadussõna “koduseim” õigustamisel. Mõtelgem veel.
Aga puhkusenädal Hurghada heas hotellis möödus perega hästi. Soojendusega suured basseinid ja mänguväljakud, palju teistmoodi sööki, kaamel, mänguloomad, jalutusteed, avar hotellituba, soe mereõhk – need on vaid mõned märksõnad. Jah, perekonnale peaks olema selline puhkus korra aastas kohustuslik, saab lastega hullata ning igapäevarutiinist välja lülitada. Saab vaadata inimesi, mõelda maailma üle, jalutada ja rääkida pikalt juttu.
Meie hotellis oli teenindajaid palju ja nad olid viisakad, saksa turistidele meeldis nendega nalja teha ning sulandusime meiegi kombesse paar eurot aeg-ajalt jootraha jätta ning rääkida samal ajal teenindajaga maast ja ilmast. Pitsakokk oli vanem mees ja rääkis, et on pärit Kairost nagu enamus Hurghada töötajatest ja teab küll, et Eestis elab ca miljon inimest, aga et Kairos ainüksi elab umbes 30 miljonit inimest, Eesti on ikka tõesti väike riik. “Millennium” baari tore baarmen rääkis mulle aga, et Egiptuse rahvaarv tõuseb igal aastal 2 miljonit ja iga hea töökoht on väga hinnas. Puhkuse ajal on tore kuulata teiste lugusid, siis on aega, et mõtestada maailma ja inimesi.
Just inimeste mõjutamisest läbi professionaalse põhjalikkuse räägib ka raamat, mida lugesin puhkuse ajal. “Klopp: Bring the Noise” jutustab praeguse hetke silmapaistvaima jalgpallitreeneri loo, aga eelkõige räägib see raamat sellest, kui tihedalt ja intensiivselt ning teisi austavalt tuleb tegeleda inimestega enda ümber. Liverpooli Jürgen Klopp pole lihtsalt mees, kes emotsiooniga raiub end peale, rääkimata äärmiselt põhjalikule jalgpalli süsteemide tundmisele, ta on elu jooksul väga palju ja avatult suhelnud erinevate inimestega.
See detaili minemine ja soov kõike ise kogeda eristab Jürgen Kloppi Eestis toimuvast.
Eestis käib asi nii, et pealinna ärimehed kuulutavad, et “Maheriik Eesti” saab olema ja siis jutustavad seda loba iga nurga peal. Kui Jürgen Klopp veaks seda projekti, siis kõigepealt koliks ta maale ning teeks oma kätega läbi permapeenarde loomise, samuti ostaks endale viljakombaini ning üritaks otsekülviga mahedalt vilja kasvatada, samuti suhtleks kõigi suurte vilja-, kartuli- ja juurviljakasvatajatega ning alles siis hakkaks avalikult suure suuga midagi kuulutama. Mõtelgem veel.
Mõni nädal tagasi käisin Lüllemäe Põhikoolis lastele rääkimas, mis elu olen elanud ja elan ning mis üldse minu arust on elus oluline. Koolis pidevalt inspireeritud saamine on äärmiselt oluline asi iga lapse elus. Aga vaata – kirg ja rõõm on need asjad, mis hommikul kaua ei maga. Seetõttu tundub mulle täiesti arulage mõte, et laste koolipäev peaks algama kell 9 hommikul. Kool algab kell 8 või 8.15, selline on elu ja nii on. Ei taha kõlada kardinaalselt ega üleolevalt, aga inimestele tuleb usinust süstemaatiliselt sisendada ning päeva varajane algus igal hommikul on üks osa elust. Kõik on tänapäeval nõnda erinevad ja tahavad isemoodi oma lapsi kasvatada, aga just ühtsust ja samasuguseid üldtunnustatud reegleid tuleks väärtustada rohkem.
Kui veel rääkida riiklikest jututeemadest, siis viimasel paaril nädalal on meedias ja sotsiaalmeedias valimispahna vahel olnud üleval ka eutanaasia ja abistatud enesetapu teema. Mulle see teema ei meeldi, sest isegi kui riik kulutab vegetatiivses seisundis inimeste ülalpidamiseks igal aastal tohutuid summasid, siis mulle meeldiks, kui ajakirjandus suunaks oma auru sinna, et kuidas oleks Eestis meditsiini abiga rohkem õnnelike lapsi ja lapsevanemaid. Eestis on väga palju inimesi/paare, kes tahaksid lapsi, aga elu pole neile lapsi veel andnud. Ühiskond ja meditsiin peavad neid aitama alati eelisjärjekorras. Vähem jutte surmast, rohkem võimalusi eluks ja rõõmuks.
Ja enne puhkust, kui sõitsin Valgamaalt autoga Tallinna suunas, siis Koit Raudsepp tutvustas raadios Nublu lugu “Vigla show”, milles Eesti muusika cult figure tõmbab vett peale Kanal 2-le, mis teda peedistas. Minu arust on see lahe, kui oma muusikaloo, teatrilavastuse või ka kirjandusliku kirjatükiga öeldakse otse välja, mis sul öelda on, aga samas tehakse seda oma stiiliga. See annab ühiskondlikku mõõtme kunstile, neid niisama armusuhetest ja igatsusest lüüritajaid on Eestis niigi liiga palju.
Kui saabusime tagasi Eestisse ja Tallinna lennujaamas oma taksobussi ootasime, siis lennujaama hoonest väljumise tunne ei olnud mitte millegi poolest parem, kui lennujaama saabumise hetk. Saabuvate lendude välisukse ees on suitsetajatest moodustunud juturing, iga väljuja peab tossupilvest läbi jalutama. Lisaks on valguslahendus nii pime nagu öö. Aga kodus on alati helge ja tuli põleb, sest nii meeldib lastele. Ühesõnaga, saabumise ja lahkumise emotsioonid Tallinna lennujaamas ei ole head, muidu sellele ei pöörakski tähelepanu, aga see koduseim lennujaam on lihtsalt üks pealiskaudne jutt, mitte sisu. Eestisse rohkem päris sisu!
Reisil sai süüa kõiksugu toite. Ka munadest tegid hotelli kokad nii mõndagi – omletti ja pannkooki ja vahvlit ja pitsatainast jne. Aga juhtus nii, et kui eile õhtul koju jõudsime, ootasid mind lisaks kanamunadele ka hanemunad. Meie haned olid vahepeal munele hakanud ja hea külamees Sulev, kes vahepeal me loomade eest hoolitses, oli nende nende pesa üles leidnud ja oplaa! munad olemas. Tegin siis elus esimest korda hanemunadest omletti, sest just hanemuna omlett oli üks eesmärk, miks haned said võetud. Pole ma eales nii hea maitsega omletti söönud. Kõige kodusem omleti maitse üldse, mis olla saab. Elu on ilus, kui sul on hingi, kellega koos naerda.
Mart Kase
Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mart kirjutab Edasile, kuidas paistab Eesti elu väljaspool Tallinnat. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Loe artikleid (159)
