Reijo Väljak: silmitsi iseenda puudujääkidega

Andrus Vaarik on oma sõnul emeriitalkohoolik ning ta väidab kartmatult, et parim materjal näitleja ametiks on madala enesehinnanguga inimesed, kes on tänulikud, et neil on võimalus teatrilavale astuda. Ta tunnistab minevikus tehtud vigu, teab hästi oma nõrkusi ja on õppinud meisterlikult selgeks näitlemiseks vajalikud oskused. Ta on veendunud, et igas inimeses on peidus potentsiaal, pääsemaks kasvõi maalt lauda tagant startupperite paradiisi Räniorgu.

Kutsun teid aga hoopis oma maailma. Olen Reijo Väljak, harilik geenius koos oma puudujääkidega. Minu õnneks on tänapäeval olemas internet, hunnikutes enesejuhtimise raamatuid, lihtsalt kõnelevaid teadlasi ning üldine kasvatusteooria, mis ütleb, et hea võidab kurjuse. Minu “elu kutse” on õppida tundma inimesi ja inimloomust. Mis annab neile jõu ja inspiratsiooni? Kuidas elukeskkond ning kaaskodanikud neid mõjutavad ning mida saavad nad ise parema elu heaks ette võtta?

Kuidas ma oma hoiakut muutes maale elama sattusin

Minu ülikooli 2003. aastal  tehtud diplomitöö kandis nime “Tööst peab saama lõbu”. Sama kiirelt, kui see kirjutatud sai, jõudis see ka väljaprinditult ning kaanetatuna tolmusesse arhiivi. Veel enne, kui printimissoe paber jahtuda jõudis. Ei mingeid suuri ovatsioone ega ülistuskõnesid. Ometigi, just siit saab kogu lugu alguse.

Möödub kümme aastat. Ülemused, normatiivid, bürokraatia, neljakümne tunni pikkused töönädalad, nädalavahetuste ja “õnnistatud 28 puhkusepäeva” ootamine ning kõik muu täiskasvanud inimese elule kombe kohane on kaotanud kogu oma põnevuse. Alustan alateadlikult oma ülikooli bakalaureuse töö viimist teooriast praktikasse. Esimene samm: muudan sõna “töö” tähendust iseenda jaoks. Töö kõlab raskelt ja rõhuvalt – asendan selle eneseteostusega. Otsustan, et kõik mida edaspidi teen, peab mind arendama. Pigem teen tasuta ja vabatahtlikult, kui vastumeelselt raha eest. Valin ettevõtja mõtteviisi ja elustiili, mis tähendab, et teen edaspidi koostööd inimeste ja organisatsioonidega, kelle hoiakud ja väärtused ühtivad minu omadega. Eesmärgiga teha neid nii hästi, et saan sel moel pakkuda inimestele tõelist kasu. Kuradile see töö!

On ainult üks aga – mul ei ole õrna aimu ka, milline mu eneseteostuse väljund olla võiks!

Kõigest hoolimata annan ühel talveõhtul iseendale kaks tõotust: leian selle ja ei lepi keskpärasusega.

Järgmised kolm aastat lähevad nii nagu filmides ja raamatutes: kolin linnast maale, asun elama väikesesse Pürksi külla Noarootsis, liitun Noored Kooli programmiga ning hakkan õpetama koolis inglise keelt. Mu palk kuivab kokku, täpselt poole väiksemaks. Tagantjärgi tarkusena saan öelda, et minu muutusele aitasid kaasa kolm üliolulist tegurit: minu enda tugev tahe, toetav ja kaasaegne programm ning võõras keskkond, mis kohustas mugavusstsoonist lahti ütlema.

Enesekindlus 2.0

Robin Sharma, tuntud autor ja motivatsioonikõneleja, on veendunud, et eduka elu üks võtmekomponentidest on enesekindlus. Täpsemini öeldes – enesekindluse vähesus takistab suurt osa inimkonnast elamaks elu tegelike võimete vääriliselt. Selle tagajärjeks on keskmise eluga leppimine: täidame vaid käske, mis halvab ära mõtlemis – ja otsustusvõime ning ilma vastutust võtmata ei teki omaniku tunnet. Passiivsete vaatlejatena ei arene enesekindlus edasi ja hakkame iseendis kahtlema.

Kui kõrge või madal minu enesekindlus erinevates olukordades ja elu hetkedel on olnud, ei tea ma öelda. See ei ole ju kunagi stabiilne ega konkreetne, vaid alati suhteline ning seda mõjutavad paljud asjaolud. Uut karjääri puhtalt lehelt alustades sain üpris kiirelt aru, et arenguruumi oli ees kõvasti. Kui täiskasvanute maailmas on levinud, et piisab sellest, kui räägime peaaegu tõtt ja üritame mitte konfronteeruda, siis koolis nii ei saa. Lapsed haistavad ja tunnetavad juba kaugelt, kas oleme ehedad ja ausad või proovime hoopis mängida kedagi, kes me pole.

Kuulutan välja sõja oma enesekindlusega võitluseks. Mudeldan raamatuteooria põhjal mitmete eeskujude käitumist: oma tugevusi läbi kirjutades, mediteerides meelerahu saavutamine, peegli ees lausutud afirmatsioonid, post-it’idel märksõnad seintel, mereäärsed jalutuskäigud mantrat korrates ja tänulikkuse päeviku täitmine said ühtäkki elu normaalsuseks.

Tänu vaimse treeningu osakaalu tõusule, millega jätkan ka tänasel päeval, on minu elu juhitud üha rohkem ideedest ja plaanidest ning vähem hirmust ja kartustest, mis kõik juhtuda võib.

Uskumatu, aga enesekindlust saab treenida.

Vaja on vaid teha plaan, ennast ebameeldivatesse olukordadesse sättida ning seejärel tegevus uuel ja paremal viisil realiseerida. Kujutan ette, et kui vaimsele treeningule hakataks oluliselt suuremat rõhku panema nii noorte kui täiskasvanute seas, oleks meie ümber palju enam rahulolevamaid, enesekindlamaid ja ennast teostavaid inimesi.

Olles mitu aastat koolis õpetanud, enda düsfunktsionaalsuse kallal kurja vaeva näinud, tunnen, et aeg on küps millekski uueks. Aastal 2015 kohtun oma mentoriga. Räägin talle soovist oma ettevõte luua, kuid arvan, et hea oleks veel pisut oodata. “Kas sa kardad?” küsib ta. Pool tundi hiljem väljun tema kontorist plaaniga teha oma firma ja kutsuda sinna veel kaks liiget. Algab uus ise-õppimise ajajärk: loen ja käin seminaridel, kohtun paljude ettevõtjatega ning saan oluliselt targemaks erinevatel ettevõtlusega seonduvatel teemadel: raamatupidamine, turundus ja müük, kodulehe tegemine, sisuturundus ning artiklite kirjutamine. Juba aasta varem olin enda jaoks avastanud coaching’u ning kohtudes ühe Eesti selle ala tipuga, saan kindla suunise: hakka pihta!

Tänapäev

See, et olen praeguseks hetkeks oma aja peremees, vaba kiirustamisest ja 28 puhkepäevast, õpetan koolis enesejuhtimist, coach’in ettevõtjaid ja tulevasi haridusvaldkonna liidreid, on midagi palju enamat kui kuus aastat tagasi võimalikuks pidasin. Sel perioodil, nullist alustades, oli iseenda tugevusi oma arengut nõudvate oskuste kõrval päris keeruline näha. Kui praegu, aastal 2019 tagasi vaatan, siis ei tea, kas sooviksin sama rada uuesti läbi käia. See pole olnud lihtne. Ometigi on see teekond olnud seda väärt ja kui jätkan samal moel, ootab ees palju põnevat – umbes midagi sellist, mida ka kuus aastat tagasi veel ette kujutada ei suutnud.

Malcolm Gladwell, minu viimase aja vaieldamatu lemmikkirjanik, räägib oma lugudes pidevalt olukordadest, kus Taavet võidab Koljatit. Kus raske lapsepõlve läbi elanud inimesed, näiteks düsgraafikud, on vaatamata kooli kiusamisele ning täiskasvanute toe puudumisele, elus läbi löönud. Nende fenomen: oma nõrkuse pööramine enda kasuks. Vajakajäämistest ei saa kunagi tugevusi, kuid nendega elama õppimine, et elus hästi hakkama saada, on meie endi kätes.

Lõpetama sobib hästi renessansiajastu filosoof Michel De Montaigne (1533-1592): “Meie kohus on korrastada oma loomust… Meie suurim ja hiilgavam meistriteos on õigesti elatud elu. Kõik muud asjad – valitseda, varandust koguda, ehitada – on vaid pisukesed lisandid ja abivahendid…”

Reijo Väljak

Reijo Väljak

Reijo Väljak on ettevõtja, coach ja õpetaja. Ta teeb koostööd Noored Kooli programmiga ja õpetab enesejuhtimise kursust Pelgulinna Gümnaasiumis. Koostöös eri valdkondade ekspertidega aitab ta luua ja arendada isikubrändi. Reijo artiklid sisaldavad lühikesi ja praktilise sisuga nõuandeid enda elu paremaks juhtimiseks. Loe artikleid (12)