Venemaa Kommunistliku Partei igavene liider Gennadi Zjuganov oli maruvihane, kui kuulis president Boriss Jeltsini tagasiastumisest 31. detsembri ennelõunal, möödunud aastatuhande viimasel päeval.
„Nii kuidas valitses, nii ka läheb. Isegi vana-aasta õhtu rikkus ära“, kurtis Zjuganov pidulaua äärest Moskvasse tagasi lennates, erakorralisel pressikonverentsil ajakirjanikele. Zjuganovil oli tunne, et tal virutatakse teist korda järjest ebaausate võtetega võit nina alt ära.
Praegu jõus oleva plaani järgi märtsi lõpus toimuvate Ukraina presidendivalimiste võtmeisik, riigi meelelahutaja nr 1, Vladimir Zelenski trumpas Boriss Jeltsini omal moel üle. Kuigi jutud Zelenski kandideerimisest olid õhus juba hilissügisel teatas ta ametlikult oma kandideerimisest Ukraina presidendi ametikohale möödunud aasta viimastel minutitel. Kes selleks ajaks oli ülemäära palju peale võtnud või valel ajal ja valesse kohta raketti laskma läinud, ärkas hommikul samas riigis, aga uues olukorras. Zelenski oli juba ilma ametlikult kandideerimisest teatamatagi uuringute järgi üks kahest populaarseimast kandidaadist.
Vladimir Zelenski start on olnud võimas. Esimese viie päevaga on ta kogunud oma meeskonda üle 300 000 vabatahtliku toetaja. Kui Zelenski asetada Eesti konteksti, siis võib hüpoteetiliselt endale ette kujutada, kuidas Ärapanija duo Mart Juur ja Peeter Oja teatavad 31.12 õhtul „juhhuu“ signatuuri vahele, et tulevad poliitikasse ja Ärapanija erakonnale annavad sotsioloogid koheselt teise koha toetusprotsendid. Või kui minna kaheksa aastat tagasi Saku Suurhalli ja kujutada endale ette, et NO Teater siiski tuli ametlikult poliitikasse. Iseenesest mõista lööb see kõikidel vanadel, Ukraina näitel pea kakskümmend aastat muutumatul poliitilisel eliidil, kõhu lahti.
Ja nagu aastavahetuse šokist veel vähe oleks, lisandus uue aasta esimestel päevadel presidendikandidaatide nimistusse Lvivi pikaajaline linnapea Andrei Sadovoi. President Porošenko peab võimu säilitamiseks mingi uue administratiivse viguri välja mõtlema.
Lviv on Ukraina Euroopa osa, mis on linnapea Sadovoi juhtimisel saanud Ukraina turismitööstuse Tallinnaks. Alati kui Odessa sõbrad hakkavad mind ära rääkima Lvivi sõitma, saan nende argumentatsioonist aru nii, et see imeilusa vanalinna, korras infrastruktuuriga puhas Lviv on meil siin oma kodus olemas. Seda erinevalt värvilisest Odessast.
„Tallinn sõidab Odessasse“ aktsiooni programmi viimasele reale kirjutasin 2011. aasta juunis: „2012. juuni. Odessa sõidab Tallinnasse“. Mitte midagi konkreetset silmas pidamata oli see puhas spekulatsioon. Kui odessiidid püüavad palli kinni, siis vaatame, mis saab edasi. Kui ei püüa, jääb särtsakas mälestus paarisajale inimesele Tallinnas ja Odessas ning linnadevahelise ametliku suhtluse värskendamine, arutles algaja rahvadiplomaat. Asi seegi.
Üsna pea saigi selgeks, et kui ise mitte korraldada, siis vastuvisiidist asja ei saa. See ei ole etteheide Odessa sõpradele, sest nagu olen varemgi Ülestunnistuse raames viidanud, oli „Tallinn sõidab Odessasse“ neile parajaks üllatuseks ja kogu sellest asjast toibumine võttis oma aja. Odessa elas neil aastatel korralikuks mugavustsoonis. Musta mere pärl oli suviti – aga Odessa suve mõiste alla mahub periood vähemalt mai algusest kuni septembri lõpuni -, pungil täis jõukaid vene turiste, nii nagu Tallinn detsembri viimasel ja jaanuari esimesel nädalal. Läbi suure sõpruslinnade võrgustiku avastasid Odessat esimesed julgemad Lääne- Euroopast pärit külalised, traditsiooniliselt himurama pilguga või lihtsalt aferistid. Viimasel juhul kohtusid nad tihti võrdväärsete kohalike partneritega. Hotellide, restoranide hinnad küündisid 2011. aastal olematute palkade juures Tallinna tasemetele, linnas vallatlev autopark oli aga ammu pannud minema oma teed. Kesklinna parimad hotellid lubasid endale tippajal 300-400 eur/öö hindu võrrelduna tänase ca 100 euroga. Suhteliselt hea teeninduse kõrval (näiteks tuntumaid restorane iseloomustab siiani silmapaistvalt suur teenindava personali rohkus, kui võrrelda seda Tallinna analoogidega) ei karjunud lagunev infrastruktuur silma. Tegelikult ei karju siiani. Oleneb, milliste silmadega vaadata.
2011. aasta juulis Noorte Laulupidu külastanud Odessa Linnavolikogu esimeest Oleg Brõndaki üritasin veidi lennujaama maandumisraja aukudele mõtlema panna, aga edaspidi olen kommentaarid jätnud peamiselt endale ja hoides teadlikult idapartnerluse riikide õpetamise leivakotiga distantsi. Igal juhul oli Odessa linna ametliku esindaja siinkäigul oma oluline roll, et edaspidine suhtlus sai hooga edasi liikuda. Tagasiside ja julgustus on peamine ootus avalikule sektorile. Sellele järgnes juba Odessa linna ametlik kutse linna aastapäeva tähistamiseks septembri alguses, mille kulminatsiooniks 2011. aastal oli varem viidatud Babeli ausamba avamine. Tallinna ametlikku delegatsiooni juhtis nüüd juba Edgar Savisaar isiklikult.
Eesti Televisiooni järjekordse suurprojekti ootuses tasub seda vaadata silmadega, et Eesti võrreldavate (jätame Kesk-Aasia monarhid ja mõned slaavi tsaarid välja) saatusekaaslaste ning lähipiirkonna naabrite seas ei ole just palju sarnase volüümiga poliitikuid. Võimuiha osas võiks Savisaart võrrelda Ukraina endise peaministri ja tänavuste presidendivalimiste suursoosiku Julia Tõmošenko või Gruusia ekspresidendi Mihhail Saakašviliga, aga esimene armastab liiga palju raha ja teine on Savisaarega võrreldes veel liialt noor mees. Just seepärast ei kehti Savisaare puhul traditsioonilised käitumisjuhendid. Kaasaegne võrdlusmoment lihtsalt puudub.
Odessa linna aastapäeval hakkas esimest ilmet võtma vastuvisiidi visioon. Projekti nimeks sai Ülemaailmne Odessiitide Klubi esitleb: rahvadiplomaatia aktsioon „Odessa sõidab Tallinnasse“. Aga veel enne, kui Odessa hakkas Tallinnasse lendama, tekkis üks mõte, mis võttis ideest teostuseni pea kaks aastat.
Juhtumisi toimus mõnevõrra varem, 24. augustil Kopenhaagenis Taani Välispoliitika Seltsi seminar, millega tähistati 20 aasta möödumist Balti riikide ja Taani diplomaatiliste suhete taastamisest. Mart Laar teatas seminaril esinedes, et Boriss Jeltsinile tuleks püstitada monument panuse eest Balti riikide iseseisvuse taastamisse. 2011. aasta augustis ei kõnetanud see Delfi nupuke mind absoluutselt. Veelgi enam – see jäi märkamata. Ilmselt ei olekski ma kunagi teada saanud, et Laar on sellise avalduse teinud, kui aastapäevad hiljem ei oleks olnud oma silmadega võimalus näha ühe teise riigi dokumenti, milles Laari uudisele viidati kontekstis, kas naaberriigi esindajad peaksid Jeltsini mälestuse jäädvustamisele pigem kaasa aitama või seda blokeerima. Tagantjärgi võib Venemaa võime nende skepsise tõttu igati mõista. Aastaid varem oli Jeltsini mälestuse jäädvustamise vajalikkusest rääkinud peamiselt Igor Gräzin.
Isepäine Igor on aastate jooksul esitanud palju uljaid ideid ja juhtinud tähelepanu mitmetele olulistele teemadele, millest paljud, kui hiljem analüüsima hakata, on teoks saanud ja täide läinud. Jääme ootele. Head uut aastat!
***
„Ülestunnistus“ on Meelis Kubitsa poolt alates 28. oktoobrist igal nädalal jooksvalt kirjutatud ja läbi kalendriaasta avaldatav artiklisari, mis võtab kokku tema mittetulundusliku tegevuse viimasel kümnendil. Tegemist on igas mõttes suveräänse ja omanäolise looga, mis on põhinenud kodanikualgatusel ja aidanud tutvustada kultuuridiplomaatia võimalusi ja laiendanud selle mõistet.
Meelis Kubits
Meelis Kubits on Kultuuripartnerluse SA juhataja, varasemalt Eesti üks edukamaid suhtekorraldajaid. Viimasel kümnel aastal on ta investeerinud suure hulga ajast ja isiklikest vahendidest erinevatesse tegevustesse, mis mitte ainult ei mahu kultuuridiplomaatia mõiste alla, vaid on seda omal moel laiendanud. Loe artikleid (65)
