Näitusearvustus. “Üks kuu Kanadas” – aeg, mil olid piirid, mida ületada

Foto: Karel Koplimets, Tallinna Kunstihoone

Jah, muidugi on riikidevahelised piirid ka täna olemas: mõni mõtteline, teine okastraadiga, kolmas vaikselt müüri kasvatav. Oleme harjunud pidama piire konkreetseiks ja fikseerituiks. Ometi on ajaloos tagasivaatajale ilmselge, et kõikide piiride ühisosa on hoopis pidev muutumine. Piirid ei taha püsida paigal, sest piirid on olemuselt protsessid. Praegu on õnnis aeg, mil nad eestlasi sugugi ei kammitse, ent sama ei saa öelda aastate 1944 ja 1978 kohta. Just toona toimunust ammutavad Marko Mäetamm, Rita Bozi ja Ken Cameron allikaid oma kestva mineviku sünteesi tarbeks, mille kaudu kauged sündmused saavad ühtaegu ülbelt ja ilmsüüta jalutada käsikäes aastasse 2019.

Lühidalt kokku võttes on näituse südames Nuias elanud teismelise Marko Mäetamme mälestused oma keskealise isa külaskäigust Kanadasse pagenud vanaisa juurde. Lisaks perekonnaringis legendideks kujunenud lugudele, mida isa üha uuesti ja uuesti erinevates variatsioonides kuni elu lõpuni jutustas, on kunstisaalis väljas reisi tõendusmaterjal – koerakujuline lõhnaõlipudel, lehm-koorekann, palja naise pildiga tikutops ja palju muud. See kõik on suvaline kräpp ja ka aken vabadusse – sõltub taustsüsteemist.

Nõukogude ajal valitses ju tõesti omalaadne kargokultus, mis ulatus otsapidi taasiseseisvunud Eestissegi. Mäletan ka oma lapsepõlvest, kuidas vitriinkappides hoiti tühje konservipurke, sest need tundusid erakordselt ilusad.

Valitses ka sügav veendumus, et kõik head asjad on ikka ja alati pärit kuskilt mujalt.

Kusjuures ka siin näitusel pjedestaalile pandu pole alati otseselt Kanadast pärit – imaginaarium ja kaubamärgindus on oluliselt laiemad, kui see malbe Põhja-Ameerika hiiglane ning just selles tõigas peitub veel üks uba. Nimelt, oluline pole mitte ainult asjade päritolu, vaid kooslus. Punane lõng, mis ühendab Jaapani kaubamärgi Aiwa kassettmakki, Hiinas toodetud pastakat ja Rice Lake’i rinnamärki on see, et nad olid kõik isa kohvris, kui ta koju tagasi jõudis. Esemeist sai sujuvalt ka vanaisa aseaine – kuna temaga suhelda polnud võimalik, suhestus Marko siis hoopis nende asjadega, vähemalt nii arvab üks näituse kaasautoreid Rita Bozi.

Üks ese on aga näituselt tuntavalt ja ilmselgelt puudu – nimelt Kanadast toodud kaubamaja kataloog, mille jaoks on küll vitriin, ent mis käis omal ajal käest kätte ja mõjutas Nuia üldsust sedavõrd, et ei jõudnudki enam koju tagasi ja seega ka näitusele mitte. See tõenäoliselt kapsaks lehitsetud müütiline reklaamtrükis sillutas teed ka Marko kunstnikukarjäärile – kaugest minevikust pärit töömahukad pastakajoonistused kataloogis leidunud toodetest on semiootiliselt kõnekad ja lalisevad brändide keeles.

Näitus tervikuna pakub narratiivi, mis on paljusõnaline, ent samal ajal understated. Selle elegants heiastub suurtes ja väikestes hetkedes, mil on ilmselge, et midagi on jälle tõlkes kaduma läinud. Välisautoreilt on tänuväärselt palju julget pealehakkamist sisse jäänud, nagu näiteks paduaktsentiga audiogiid, mis on võrdsetes kogustes püüdlik ja küündimatu ning nõuab kuulajalt suuri jõupingutusi, et üldse mõista (“vanaisa trepist alla kuskuss”), ent pakub vastutasuks sellist siirust, mis teeb seest naljakaks. Nagu Rita Bozi ise ütleb – inimlikkuse ja haavatavuse otsing ongi spektril, seal on ruumi ja õhku nii eesmärkidele kui tulemustele.

Ka näitusel on palju õhku ja see on hea – kuraatoritöö on olnud nutikas ja tervik on ühtaegu naljakas ja inimlik ega kurna külastajat, ehkki kõige tuumaks olev Kanada reis kurnas siis ja kurnab praegugi. Segased tunded ja laetud materjal vormisid sündmuste ahelast “jääkamakaks tardunud ajahetke,” nagu Marko ise ütleb. Nooremana häiris teda, kui tema kunstist huumorit leiti, nüüd aga mõistab, et see aitab sõnumeid vahendada. Ateljees olla kõik endiselt surmtõsine, aga näitusesaalis enam mitte ja väga sobivasti – mustvalgeid lahendusi ju tegelikult pole. Sellest saab ka publik aru, sest külalisteraamatus seisab näiteks nii: “Rene ja Kathy jäid näitusega väga rahule. Kurb lugu, aga samas ju tore ka!”

Foto: Karel Koplimets, Tallinna Kunstihoone

Mäetamme, Bozi ja Cameroni ühisel kunstimaastikul põrkavad ringi erinevad tinglikud maailmad ja kehtib vana suulise ajaloo põhimõte, et heale uurijale ei valeta informandid mitte kunagi ja isegi kui nad püüavad valetada, avaldavad nad kogemata siiski mingi tõe – kui mitte faktilise, siis emotsionaalse. Seega on täiesti loogiline, et Mick Jagger küsis Marko isalt suitsule tuld, Rice Lake’il kala püüdes sõudis talle vastu peaminister Trudeau ja legendaarses ansamblis Trooper mängisid kolm graatsiat Marko, Kiwa ja Spungin.

Ka näitusega seotud pedagoogilised programmid on keskendunud kogemuslikele rännakutele ja julgustavad vaatlema teoseid erinevate tegelaste silme läbi, et jõuda eetika ja pere teemade kaudu loova üldistuse ja uue subjektiivsuseni külastajas eneses. Nii kunstisaali tulija kui lahkuja kuuleb Arvo Pärdi teost “Spiegel im Spiegel”, mis on kohutavalt ülekasutatud ja esialgu võib selle paatos lausa häirida ekspositsiooni värskuse ja mängulisuse tajumist. Kui aga ring peal ja väljudes jälle samast palast läbi jalutada, siis ta enam ei häiri.

Marko mälestused isa jutustatud lugudest korduvad ja peegelduvad nii Kunstihoone nurgatagustes kui näituse loojate ja külastajate peades. Peegel on peeglis on peeglis tõesti ja kes sinna julgeb vaadata ongi kauneim kogu maal.

Näitus on avatud 3. veebruarini Tallinna Kunstihoones.

Maarja Merivoo-Parro

Maarja Merivoo-Parro

Maarja Merivoo-Parro on Tallinna Ülikooli õppejõud, Raadio 2 tegevtoimetaja ja DJ. Tal on doktorikraad ajaloos, oma saade ka Läti Raadios ning ta juhib Baltic Heritage Networki rahvusvahelist välisbalti diasporaa seminarisarja. Ta on erinevates muuseumides kureerinud nii näituseid kui püsiekspositsioone. Loe artikleid (1)