Talv on aeg, mil (taas)loon endaga sõprussuhet. Mida vanemaks saan, seda tõsisemalt seda võtan. Kevades, suves ja sügises on palju välist lummust, mis tekitab omamoodi müra – aktiivsem suhtlus ja paljud ühised ettevõtmised pere ja sõpradega ei lase oma hinge kuulata. Talve algus seevastu on pimedaim aeg aastaringist ning jätab meid iseendaga. Üksi ja alasti.
Kuigi selles on midagi rusuvat, olen talvise pööripäeva aegses kulgemises leidnud võimaluse võtta end algosadeks, parandada mind mitteteenivad mõttemustrid ja panna idanema uued lootusrikkad ideed. Viimased on justkui seemned, mis korjatud kogemuste näol viimasest aastaringist ning mis nüüd vajavad hoolikat valimist. Iga seeme ei kõlba ega mahu minu mõttelisele peenrale. Otsustada tuleb südamega ja see vajab peenetundelisust, mis üllatus-üllatus – on tippvormis just praegusel ajal. Just pimedas ja külmas olen endaga kõige ausam. https://cdn.jsdelivr.net/npm/zlick-widget@4