Mick Pedaja: alandlikkus on see, mis viib edasi

Mick Pedaja.

Kui laudaukse vahel vaikselt põlev küünal, kirjeldas Siim Nestor Mick Pedaja esitust paari aasta tagusel Eesti Laulul. Siin-seal varem silmanurka jäänud noor laulja valas siis eeterliku looga „Seis“ kuulajad üle võimsa energialaenguga, mis mõjus samal ajal müstilise ja tuttavana.

Justkui ürgne rahu ja orgaanilisus Micku loomingus on tõmmanud paralleelid tema ja vaimsete elufilosoofiate vahele. Istusime tema uue albumi, „Avaimus“, ilmumise eel korraks kohvile ja rääkisime helide- ja hingemaailmast.

Sinu eelmine album „Hingake“ oli sümbioos ambientsete akustiliste toonide ja modernse elektroonika vahel. Kui „Avaimust“ kuulata, tulevad pähe pigem orgaanilised kõlad à la Joni Mitchell, Simon ja Garfunkel ning Nick Drake. Kuidas ise oma saundi iseloomustaksid?

Ma ei oskagi ise kirjeldada, võib-olla teised oskavad paremini. Kõiki artiste, keda mainisid, olen palju kuulanud ning ikka kuulan nende albumeid mingi aja tagant uuesti läbi. Nick Drake on ka väga südamelähedane. Ka Bon Iver on üks lemmikute seast. Eks see kõik mida me kuuleme, kogu keskkond ja ka muusika mida kuulame mõjutab meid tugevalt.

Eelmine plaat oli koostöös Raul Ojamaa ja Kostja Tsõbulevskiga ning see oli tõepoolest elektroonilisem ja kasutasin vähem akustilisi intsrumente. Seekord läksin tagasi juurte juurde. Mu sisetunne ja soov bändiga mängida oli nii suur, et seekord kirjutasin juba eos bändile. Kui me Micucuga (progerokk duo, mida Mick koos Uku Kübaraga vedas – toim.) kunagi bändiga mängisime, siis oli laval olemine konkreetsem ja mõnusam, kuigi samas üksi ja koos Angeeliaga tehes on vabadust rohkem. „Avaimuse“ saund on bändile mõeldud.

Kuidas sa tee oma saundini leidnud oled?

Elades ja õppides. Miski ei juhtu ühe päevaga. Ma saan aru, et mul on veel nii palju õppida. Meil kõigil tekib nõrkuse hetki ja kui me teatud mustritest ei õpi, siis need jäävadki korduma. Vahel oled jälle mingis momendis, kus ego ütleb et „vahet pole“ aga süda ütleb, et midagi on vaja muuta ning seda viimast kuulata on vahel raske. Peab tasapisi endale oma vigu teadvustama – see ongi kasvamine.

Kuidas ise muusikat kuulad? Mis sulle imponeerib ja oluline on?

Ma olen olnud pigem instrumentaali kuulaja, aga tänu Angeeliale olen õppinud ka sõnu kuulama. Tema suudab kogu kompotti kuulata ja detaile paremini tähele panna kui mina.

Instrumentaalselt meeldivad mulle rütm ja bassikäigud. Siia sõites näiteks kuulasin Argo Valsi “Nokturn” plaati. Viisin tähelepanu albumil olevatele bassikäikudele ja trummidele ning seda, kuidas kõik omavahel komponeeritud on. Ka muusikud albumil on väga head – Hans Kurvits on kindlasti üks parimaid Eesti trummareid. Minu plaadil mängib trumme Aivar Surva. Temaga koos me stuudios olimegi ja temaga koos mõtlesime mitmeid trummipartiisid. Keelpillikvartett mängis ka samas stuudios oma osa salve, kuid ülejäänud pillid mängisin ise sisse.

Kus stuudios te salvestasite?

Raplas Susi stuudios. Seal on hästi mõnus ja hubane. Seda parasjagu ka laiendatakse ning tekib võimalus sinna ööseks ka jääda ja stuudio kõrvale on tulemas kino. Sinna on mõnus keskus tekkimas. Seal on väga hubane ja ei teki stuudiopinget. Saad oma asja täiesti sisse minna.

Kuidas uue plaadi lood sündisid?

Enamus tegin kodus ja Lahemaal, kus tegelesin maamajas keelpillikvarteti osa kirjutamisega. Seal tekkis hea vaib. Läksime perega sinna. Seal ei ole levi, oled totaalselt offline. Hästi mõnus, ilma ajata olemine, kiirustama ei pea ja ma väga naudin sellist olemist. Tuletab meelde seda, mis on oluline – üksteisele suurema tähelepanu pööramine. See paik toob selle esile ja seal tekkis ka harmoonia. Komponeerisin keelpilli osa seal esmakordselt kokku. See oli minu jaoks uus kogemus, ma olen seda terve elu tahtnud teha ning nüüd tundsin, et võiks teha. Ma olen alati tahtnud ka filmidele muusikat teha ning tunnen, et kuidagi see osa minus tuli ka seal esile.

Produtseerisin plaadi ise, Aivar aitas trummidega. Esimene lugu, mis plaadi jaoks sündis oli „Cold and Bright“. Jakop Kaarmal oli otsakooli lõpueksam ning ta palus minu, Argo Valsi, Caspar Salo ja Martti Laasi ning Uku Kübara appi. Lugu sündis nii, et meil olid proovid peaaegu tehtud ja mõtlesin, et võiks ka midagi kirjutada. Jakop oli küsinud ka, et kas ma ei tahaks mingit enda asja lisada. Siis tegin kiiresti loo enne proovi valmis. Alguses mõtlesime, et esitame seda Jakopiga kahekesi, aga käis Caspar välja idee, et seal võiksid olla lykkeli’likud trummid ja Martti improviseeris sellele kohe bassipartii otsa. Saime seda laivis luua.

Lahe oli näha, kui kiiresti asjad võivad sündida ja see lugu jäi minuga kaasa kulgema. See oli hästi spontaanne ja orgaaniline nagu enamus ajast lugudega on. Mulle üldiselt väga klotsitada ei meeldi ja tahan panna emotsiooni ja terviku kohe kokku. Selle plaadiga oli ka nii, et kui ma otsustasin, et tuleb album, siis olid mõned lood valmis, kuid enamus sündisid paari nädala jooksul – üsna korralik kütteperiood (naerab).

Kui palju Angeeliat sinu muusikas on?

„Cold and Brightil“ laulis ta bäkki, teistes lugudes laulab Angeelia kontserditel kaasa. Me oleme iga päev koos ja kui ma kirjutan midagi, siis küsin temalt alati nõu ja arutan temaga ning küsin, kas talle meeldib ja mis võiks olla paremini. Aina rohkem on ka koos muusika tegemist. Ma imetlen tema juures seda, et ta lihtsalt voolab ja voolab. Ta võib istuda tunde klaveri taga ja jammida.

Nagu sa põgusalt mainisid, siis sinu elus ja muusikas on palju loodust. Milline sinu suhe loodusega on?

Mulle meeldib seal käia, see on alati teraapiline kogemus. Ilmselt on see kõigi jaoks nii, et pärast metsas käiku tuleb hästi mõnus rammestus ja hea tunne – värske õhu laks. Kui helidest rääkida siis Fred Jüssi kunagi ütles, et „vaikus ei ole kunagi vaikus“. Igas vaikuses on alati ka heli. Kui jääda metsas silmad kinni seisma ja kuulama, mitte lihtsalt kuulma, siis need helid kannavad sind mingile teisele tasandile ja see ongi minu meditatsioon. Ma kunagi ei käinud üldse looduses, aga pärast teismeiga hakkasime sõbraga Rapla lähedal Kuusikul kalal käima ja seal ma kuidagi avardusin. Mu peres pole suurt matkamist harrastatud ja olen selles mõttes must lammas – muusik ja matkaja (naerab). Aga see on lahe ja armas, et nad elavad sellele kõigele hingega kaasa.

Tundud kuidagi nii zen ja lihtne ning prii argiolmest. Kas tegelikult on ka nii?

Eks meil kõigil on igasuguseid erinevaid külgi. Minus voolab pooleldi vene veri ja mingi temperament lööb vahel ikka välja. Kõigil on ka ego. Ego on vajalik, kuid samas võiks õppida sellega koostööd tegema. Ise proovin mingisuguses konfliktis enda või teistega oma ego teadvustada ning olen õppinud, et alandlikkus on see, mis viib edasi.

Mis on need valdkonnad, millele inimesed võiksid rohkem elus tähelepanu pöörata ja omadused mida peaksime endas parendama?

On väga oluline tähelepanu pöörata sellele, mis toimub keskkonnas ja ümberringi üleüldiselt – looduses, terves maailmas ja Eestis. Inimestes võiks olla rohkem sallivust, hoolivust ja armastust teiste inimeste ja loomade vastu. See on mul tugevalt südames. Olen viis aastat varieeruvalt vegan olnud ja ma ei tunne, et ma peaksin seda igal pool peale suruma. Kui mul on tänapäeval valida, siis ma valin selle puhtama tee. Ma ei tunne, et inimesed, kes söövad liha oleks halvad, pigem on lihtsalt oluline teadlikkust tõsta.

Keskkonna vahetus on ka oluline, kasvõi kodust korraks välja minemine. Siis tuled sealt puhatama tundega tagasi. Ja kui on stuck olla, ei tohi karta küsida abi, kui ise ei saa hakkama. See on väga oluline eluline avastus.

Igasugused väiksed žestid on ka tähtsad. Mu hea sõber Felix (Laasme – toim.) õpetas mulle, kuidas julgeda inimestele ilusaid asju öelda, kasvõi võõrastele tänaval, kui ilu näha.

Positiivsus levib sama kiiresti kui negatiivsus ja selle, mille välja anname, saame mingil määral ka vastu.

Ühes Prismas, mida külastan, töötab üks vanem naisterahvas, kes on kõige toredam kassapidaja, keda ma tean. Ta on hästi soe ja siiras ning alati küsib, kuidas mul läheb. Üks kord oli nii, et ta pidi mulle sente tagasi andma ning ta andis mulle kaks EV100 kahe eurost ja ütles, et: „näe, võta need, ma hoidsin neid kellegi erilise jaoks,“ ja mul oli sellest nii hea tunne terve päev. Ise peab ka inimesi aitama ja sellist energiat edasi andma. Kui näiteks näed, et müüjal on raske ja ta on alles õpilane, siis selle asemel, et ärrituda, teadvusta tema olukorda ja ütle pigem midagi hästi. Viimasel ajal olengi proovinud pisidetaile märgata ja olen õppinud hetkes elama.

Kuidas sa seda teed?

Märkan seda, mis siin ja praegu on. Kui sa hakkad teadvustama hetke, milles sa oled, hakkavad asjad liikuma. Leian, et näiteks meile jäävad lapsepõlvest asjad just seepärast nii hästi meelde, et lastena oleme hetkes nii kohal. Tähtis on ka nutist vahepeal välja tulla ja vähem ekraanides olla. Alustada kasvõi sellest, et kell 20 õhtul paned oma arvuti ja telefoni kinni ning veedad perega aega või tegeled mõne muu enda jaoks huvitava hobiga. Igasugune koostegvus on hästi edasiviiv. Üldiselt kui koos elavad inimesed on hilisõhtuni ekraanimaailmas, siis ei saa resonantsi tekkida, sest see on ära lõigatud. Eks see kõik kõlab väga lihtsalt ja alati ongi lihtsam rääkida, kui teostada.

Mida sa „Avaimusel“ edasi tahad anda?

Ta on rännak läbi ajaloo. Videos „Heat & Leaf“ loole kannab seal näitlev Jim Ashilevi endaga kaasas valget kristallkuuli, mis on ka eelmiselt plaadilt pärit laulu „Valgeks“ videos ja mis sümboliseerib justkui meie esivanemate pärandit. Me saame esivanematelt kaasa palju tarkust ja ka taaka.

Ma olen vahel tundnud, et olen mingil määral enda suguvõsa võtmeisik. Ma olen rääkinud oma sugulastega, kes on öelnud, et nad on terve elu tahtnud mingitest teemadest rääkida, aga pole olnud inimest, kellega seda teha ning sellest tekkis huvitav energia. Samal ajal tuleb esile alateadvusest nii rõõmu kui ka raskust, mis on olnud meie esivanematel minevikus. Tänapäeva generatsioonil on ilmselt mitte nii lihtne mõista, kui keeruline oli näiteks Nõukogude aeg ja näiteks poest polnud midagi saada. Kõik see talletub põlvest põlve. Nüüd on vastupidi – asju on liiga palju ja võib-olla sellest tekkiski äärmusest-äärmusesse ühiskond. Võeti kõike, mis oli ja tekkis tarbimisühiskond. Ma olen alles viimaste aastatega jõudnud selle mõistmiseni, et asju ei tasu nii palju koguda. Tegime Angeeliaga hiljuti suurpuhastuse kodus ja pärast seda oli puhastav ja hea tunne. Üritame ka igapäevaselt vähem tarbida.

Olen ka oma sõbra Felixiga nendel teemadel rääkinud. Sõbrad ja pere, kellega end ümbritsed on alati ka sinu enda peeglid. Angeeliaga igapäevaselt koos olles on need peeglid eriti tugevad, sest me oleme ülisarnased ja me tunnetame teineteise emotsioone ja tundeid üsna kergesti. Tegelikult tunnetavad kõik inimesed üksteist mingil määral ja tundlikkus ei tähenda tujukust ega pehme olemist, vaid pigem on see emotsionaalne intelligentsus. Mul on hea meel, et olen endast teadlikumaks saanud ja seeläbi on ka muusika uuel plaadil peegeldus sellest, kuidas olen inimesena kasvanud. Kui muusik inimesena kasvab siis ta muutub ning loomulikult muutub siis kõige muu hulgas ka muusika.

Mick Pedaja esitleb oma värsket albumit 13. detsembril Tallinnas Erinevate Tubade Klubis. Ürituse kohta leiad rohkem infot siit.  Micku muusikat ja tegemisi saab jälgida siin.

Kuula värsket albumit

***

Edasi ankeet

Iga usutluse lõpus saab intervjueeritav Edasi ankeedi, kus palun vastata viiele küsimusele.

1. Esimene ja viimane helikandja mille ostsid?

Minu esimene helikandja, mis ma ostsin, küll vägagi piinlik, aga oli T.A.T.U kassett. Viimane oli Draakonite “Hands Around The Moon”.

2. Lugu, mis on sinu jaoks aegumatu?

Paolo Nutini “Iron Sky” Abbey Road live versioon.

3. Sinu lemmik paik maailmas?

Eesti, loodus, mets.

4. Kui saaksid ajas rännata, mis aega ja kuhu reisiksid?

Korra piiluda tulevikku ja reisida näiteks kosmosesse, et teada saada päriselt ka meie usumisi siin Maal. Lemmik reis on see hetk siin.

5. Hetk elus, mil muusika on üleliigne?

Meditatsioonis üldiselt vaikus on parim.

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel on õppinud 3 aastat muusikaajakirjandust Huddersfieldi ülikoolis Inglismaal. Ta on teinud kaastööd Eesti Ekspressile, Sirbile ja peab isiklikku muusikablogi Saundeskeips. Edasis käib Johanna Maria mööda nii tuntuid ja värskeid kui ka varjatud ja ununenud heliradu; jagab ja lahkab huvitavaid filmide ja sarjade elamusi ning püüab valgust heita erinevate kultuurinähtuste allikatele, allhoovustele ja mõjudele. Loe artikleid (25)