Möödunud kolmapäeval, 5. detsembril, anti Tallinnas Maarjamäe lossi suvesaalis viimast korda üle Aadu Luukase nimelised missioonipreemiad. Selline oli Sihtasutuse nõukogu liikmete otsus. Kaheteistkümne aasta jooksul on Aadu Luukase missioonipreemia kaudu tunnustatud kokku 15 laureaati ja 52 nominenti. Rahalises väärtuses teeb see üle 700 000 euro. Raha on suur, aga mitte preemia ainus väärtus. Statuudi kohaselt antakse missioonipreemia isikutele,“ kes on silma paistnud Eesti ühiskonna tasakaalustatud arengu ja rahva elukvaliteedi tõstmisele suunatud tegevuse edendamisel“. Pealtnäha üldiste sõnade taga paistab sügav sisu, kui meenutada kelle raha jagatakse.

Missioonipreemia rahastamise eelduseks olev Aadu Luukase kapital on teenitud enne ja jagatud peale 2007. aasta aprilli pronksiööd. Kui pronksiöö tõi ühiskonnas eksisteerinud lõhe esile erinevate rahvustunnuste pinnal, siis täna on osapooled end kaevikutesse kaevanud rahvuse sees. Selles mõttes on väga sümboolne, et missioonipreemia viimase laureaadina läheb ajalukku SA Hille Tänavsuu Vähiravifond „Kingitud Elu“. Toivo ja tema kolleegide palge ees oleme kõik võrdsed.

Sattusime auhinnatseremoonia eel lobisema David Vsevioga, missioonipreemia laureaadiga aastast 2008. Ja kuigi David teab peaaegu kõike, ei olnud tal aimu, kuidas on lahendatud renoveeritud lossi suvesaalis Evald Okase monumentaalse teose „RAHVASTE SÕPRUS“ väljapanek. Suurteos oli maalitud spetsiaalselt Eesti NSV Ajaloo- ja Revolutsioonimuuseumi tarbeks 1987. aasta lõpus.  Tehniline lahendus osutus lihtsaks nagu enamiku jaoks Taxify app. Mingil hetkel eemaldus klaaskate pannoolt hääletult ja selleks, et mitte 21. sajandil liialt domineerima jääda, sulgus taas. Astusime justkui ühest ajastust teise.

Viimase missioonipreemia tseremooniaga samal päeval teatas grupp noorema põlvkonna ettevõtjaid uue, Heateo Sihtasutuse juurde loodud filantroopiafondi loomisest. 1,1 miljonit euro ulatuses on kavas Eesti startup edulugude kaudu teenitud vahendeid investeerida mõjusate haridusmaastikul tegutsevate projektide ja algatuste toetuseks. See on hea uudis mitmest aspektist, kuna üldlevinud arvamuse kohaselt ei ole selle põlvkonna ettevõtlikel inimestele jalad nii mullas kui neil, kes teenisid oma algakapitali üheksakümnendatel.

Kümme aastat tagasi kirjutasin Eesti Ekspressis artikli „Ettevõtjad lahkuvad Eestist“. On hea meel tunnistada, et vähemalt ühes olulises aspektis eksisin. Pealkirja osas. Paljud murekohad on süvenenud ja nii mõnigi tolleaegne kollases olev tuluke, näiteks bürokraatia kasv, on tänaseks parandamatult punases, aga ühte nähtust ei osanud kümme aastat tagasi veel ette näha. Üheksakümendate praeguses vaates romantilises, aga tolleaegses online’is pigem anarhistlik – kleptokraatlikus otsuste tegemise tuhinas sündis Eesti Vabariigi Valitsuse strateegilise otsusena IT valdkonna prioriteetseks kuulutamine. Vedasid seda asja tollaegne välisminister Toomas Hendrik Ilves ja haridusminister Jaak Aaviksoo. Võib julgelt öelda, et need mehed olid omast ajast ees. Raske on ette kujutada tänast Eesti e- edulugu, kui ei oleks olnud Tiigrihüppe programmi, IT kolledzhi loomist, esmajoones aga kogu teema jõulist laualepanekut poliitilisel tasemel. Keskkonnas, kus peeti suuri lahinguid nõukogudeaegsete tootmisüksuste erastamise osas, tundus IT prioriteetseks kuulutamine täiesti ulme. Üheksakümnendatel tehtud õiged otsused läksid uue sajandi nullindate keskel lõpuks kasvama ja on andnud juba praeguseks vilja, mis kuhjaga ära tasunud. Seepärast on igati loogiline, et sellest edust osa saanud noored põrgatavad osa rahast järgmistele põlvedele mõeldes tagasi.

Vaadates seda Evald Oksase pannood, mõeldes vaba Eesti esimese tõeliselt suure äri – transiidiäri õitsengule ja julgetele poliitilistele otsustele, on 2018 aasta 5. detsember mingis mõttes sümboolne päev Eesti ajaloos.

Teatepulk on üle antud.

Ettevõtjad ei lahkunud Eestist.

5. detsembril möödus 14 aastat sellest, kui Budapestis leppisid Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik ning Venemaa Föderatsioon kokku, et vabastada Ukraina tuumarelva kandmise raskest koormast. Päev, mida väga ei soovita meenutada. Hiljem liitusid Ukraina territoriaalse terviklikkuse garanteerimise memorandumiga Prantsusmaa ja Hiina. Selle lepingu mittetäitmise osas on memorandumi osapooled Ukraina ees võlas. Muus mitte. Sellest, et aidata saab eeskätt seda, kes end ise aitab, oli juttu nädal tagasi.

Aasta tagasi, 5. detsembril tõid Ukraina eriteenistused Kiievi kesklinna kortermaja katuselt alla Gruusia ekspresidendi ja Odessa endise kuberneri Mihhail Šaakasvili. Vaadates üle neid videokaadreid Mišast katusel, tuleb ette möödunud sajandi algus. Ei ole selliseid revolutsionääre 21. sajandil maailmas palju. Poliitikutes domineerib alalhoidlikkus. Ülestunnistuse püsilugeja on küllap märganud, et ei saa me Mišast üle ega ümber. Hollandis resideeruva Šaakasvili vari jääb Gruusia kohale edasi. Presidendivalimised on läbi, ees ootavad nõutavad erakorralised parlamendivalimised. Miša enda fookus on nädalaga võetud taas Ukrainale. Ja asja eest. Sõjaseisukord ajab inimesed keema.

Odessat külastasid lõppenud nädalal kaks Ukraina jõubloki võtmeisikut, siseminister Arsen Avakov ja riigi peaprokurör Juri Lutsenko. Mehed tõid koledaid uudiseid. Lutsenko otsusega peatatati üheks kuuks ehitus kõigil linna ehitusobjektidel. Avakov brändis Odessa Ukraina kriminaalseks pealinnaks. Nõustun, et ei midagi uut siin päikese all. Isaak Babel on sadakond aastat tagasi Odessa krimikangelased suureks kirjutanud. Sündmuste keskel olles aga kriibib.

1. aprill on Odessas tähtis päev. Läbi linna kestavad rongkäigud, toimuvad igat laadi avalikud etendused. Jumorina. Nii nagu Jõulumaa asub Soomes, tehakse 1. aprillil nalja Odessas. Kui  mina 2011. aasta 31. märtsil kohale jõudsin, võtsin Rene Vareki soovitusel ühendust Odessa noore ettevõtja Ivan Liptugaga. Kohtusime temaga Odessa Kirjandusmuuseumi skulptuuride aias, paarsada meetrit Ooperimajast eemal, sümpaatses ja sooja auraga paigas. Asi on nimelt selles, et tol ajal avati muuseumi aias iga aasta 1. aprillil uus skulptuur, pühendatud Odessa kirjandusklassika kangelastele, mõnel juhtumil kirjanikele endile. Kirjandusmuuseum on Liptuga perekonna elutöö. Ema Tatjana on muuseumi juhataja, isa vastutab aia ja skulptuuride tellimise, rahastamise ja valiku eest. Ivan on tänaseks Ukraina turismimajanduse üks olulisemaid tegijaid. Selge on see, et sõjaseisukord tema tööd lihtsamaks ei tee.

Selleks, et alljärgneva lõiguga ühel lainel püsida, meenutan põgusalt, et meie ajalooline otselend maandus 2011. aasta 10. juuni ennelõunal Odessa lennuväljal, kus sadat eestlast võtsid vastu külalislahked linnaesindajad ja ajakirjandus. Saatnud Anne Veski otse-eetrisse ja seejärel pidulikule vastuvõtule kohaliku vahuveini kuninga, Frantzuski Bulvar omaniku Robert Gulijevi juurde, kogunes ülejäänud rahvas juba viidatud Kirjandusmuuseumi skulptuuride aias. Tallinna abilinnapea Kalle Klandorfi isikus Tallinna linna ja korraldajate nimel tänasime kümmetkonda kohalikku partnerit, kes olid aktsiooni korraldamisel abiks.

Tänada tasub lõunas partnereid iseenesest mõista ette, siis on lootust, et asjad sujuvad lõpuni.

Seda, et Eesti inimestel läheb Odessas katus sõitma, saime lugeda terve tänavuse suve.  „Tallinn sõidab Odessasse“ püsis siiski mängureeglite piires. Meie kirjanikuhärrade kohtumised kohalike lugejatega, Tallinna kui Euroopa 2011. aasta Kultuuripealinna presentatsioon, kohtumised linnajuhtide tasemel ja palju muud. Saatjaks piiramatu kogus Frantzuski Bulvar vahuveini. Eks odessiidid olid muidugi veidi üllatanunud kui nad nägid linna peatänava Deribassovskaja suure kontsertlavaga okupeerinud külalisi korraldamas anekdootide rääkimise eneseiroonilist võistlust, tingimuseks see, et need peavad olema pühendatud eestlastele. Või legendaarse diskolaeva Hadzhibei mereleminekut koos hava nagila järgi tantsiva sajapealise mittejuudi seltskonnaga.

Või siiski. Arvo Valton meenutab. „Aga kuna mul oli palju juudi rahvusest sõpru, siis teadsin ma nõuka ajal Odessat üsna palju, nii panegüürikat kui ka vaimukaid anekdoote, mida juudid oskavad enda kohta rääkida. Peale Eestis elavate juutide oli mul sellest rahvast sõpru-tuttavaid ka Moskvas ja üle Nõukogude Liidu seetõttu, et õppisin nendega koos Moskvas filmiinstituudis. Nii males kui filminduses ju lausa domineerivad selle rahva esindajad – seda Venemaal iseäranis. Ega asjata öeldud, et juute oli seal kolme liiki: židy, jevrei ja russkaja intelligencia. Palju aastaid hiljem avaldas üks kirjandushuviline kirjanduslikul kohtumisel arvamust minu loomingu põhjal, et ma peaksin olema juut. Kahjuks sellel Meelise korraldatud Odessa-reisil ei taibanud ma oma sellekohaseid juuri otsida. Ja ega oleks ka leidnud“.

Kontsertlava paigutamine Deribassovskajale ja meedia tähelepanu palumine „Tallinn sõidab Odessasse“ visiidile oligi minu ainus palve kohalikule linnavalitsusele, juba varem viidatud abilinnapea Sergei Tšernenko isikus. Eesti poolt juhtis anekdootide rääkimise võistlust multitalent Eduard Toman, Odessa poolt kohalik Toman, kahjuks tänaseks juba meie seast lahkunud telestaar Sergei Olehh. Kohati tundub, et „Kingitud Elu“ fondi järele karjub terve maailm.

Tutvusime Sergeiga, vahetasime viisakusi ja honorari, kuni talle meenus Tallinnaga seik, mis muutis kardinaalselt tema mõttemaailma. Minu hinnangul ongi alljärgnevas loos peidus kogu Ukraina saatuse võti.

Noor Sergei Olehh tõmbab 1987. aasta sügisel Tallinnas Viru tänaval suitsu ja naudingu lõppedes laseb suitsukonil kukkuda tänavale. Temast möödub vanatädi, kes tõstab koni üles, teeb mõned sammud ja viskab selle lähimasse prügiurni. Sergei punastab, tädi küsib: „Noormees, kus kandist te pärit olete?“ „Odessast,“ kõlab nüüdseks juba mitte liiga enesekindel vastus. „Aga Odessa on ju ka Euroopa,“ ütleb vanatädi.

„Ülestunnistus“ on Meelis Kubitsa poolt alates 28. oktoobrist igal nädalal jooksvalt kirjutatud ja läbi kalendriaasta avaldatav artiklisari, mis võtab kokku tema mittetulundusliku tegevuse viimasel kümnendil. Tegemist on igas mõttes suveräänse ja omanäolise looga, mis on põhinenud kodanikualgatusel ja aidanud tutvustada kultuuridiplomaatia võimalusi ja laiendanud selle mõistet.  

Meelis Kubits

Meelis Kubits on Kultuuripartnerluse SA juhataja, varasemalt Eesti üks edukamaid suhtekorraldajaid. Viimasel kümnel aastal on ta investeerinud suure hulga ajast ja isiklikest vahendidest erinevatesse tegevustesse, mis mitte ainult ei mahu kultuuridiplomaatia mõiste alla, vaid on seda omal moel laiendanud. Loe artikleid (64)