Meelis Kubits: aidata saab seda, kes end ise aitab. Ülestunnistus #6

Foto: Pixabay

Ülestunnistuse artikliseeria eelmine lugu lõppes Eesti delegatsiooni maandumisega 2011. aasta 10. juuni ennelõunal Odessa lennujaamas. Praeguseks on Odessa üks neist Ukraina oblastitest, kus on välja kuulutatud sõjaseisukord. Uudiseid ei too enam päevad, vaid tunnid. Seepärast vaatame seda nädalat veidi lähemalt. Tunduks kuidagi patuna esitada meenutusi aastast 2011, kui meie silme all on taas hakanud juhtuma. 

Möödunud nädalavahetusel käis Tallinnas oodatud külaline, suure haardega sotsiaalne ettevõtja, filantroop Ruben Vardanjan (50). Rubeni tegemistest põhjalikumalt kirjutades saaks kokku terve raamatusarja. Mingitel hetkedel, näiteks istudes Aurora Prize auhinnagalal ja kogu selle asja sisu ja suurust vaadates tundub, et tema bränd hakkab varjutama Armeenia enda oma. Niivõrd sügav on Rubeni vaade ja oluline tema tegevus. Seda justnimelt pikas perspektiivis, inimeste mõttemaailma muutes. Kevadel toimunud sametrevolutsioon on andnud armeenlastele uut hingamist.

Formaalses mõttes peaks revolutsioon lõppema nädala pärast, 9. detsembril kui Armeenia rahvas valib uue parlamendi.  Revolutsioonijuht Nikol Pashinjan sai kevadel mandaadi tänavalt ja on oma dialoogi tänavaga jätkanud. Meedia on suuresti veel peaministri oponentide kontrolli all. Pashinjan läheb valimisi võitma. Kõik, mis jääb alla absoluutse enamuse parlamendis, oleks absoluutne pettumus.

Samal ajal, kui armeenlased valmistuvad üle aastate minema vabadele valimistele, astuvad ilmselt kümned tuhanded inimesed naaberriigi Gruusia pealinnas mööda Rusthaveli tänavat, et protestida 28. novembril toimunud presidendivalimiste teise vooru tulemuste suhtes. Valimised võitis formaalselt sõltumatu, kuid jõuliselt praeguse võimuerakonna “Gruusia Unistus” poolt toetatud diplomaat, endine välisminister Salome Zurabishvili. Pariisis sündinud Salome Zurabishvili on esimene Gruusia naispresident. Gruusia rahva otsus, mõjutatud ja kallutatud või mitte, nii see valimiste puhul kipub olema mujalgi, kujunes Zurabishvili kindlaks ülekaaluks 59 protsendiga ühinenud opositsiooni kandidaadi Grigol Vašadze 41 protsendi vastu.

Gruusia poliitikas tähendab see seda, et ekspresident Mihhail Saakašvili jääb endiselt oma abikaasa kodumaale Hollandisse ning ootama uut võimalust läbi erakorraliste parlamendivalimiste. Aga loomulikult jätkab Miša Gruusia sisepoliitika mõjutamist, mille agresiivne väljendumine oli üks teguritest, mis said Vašadzele saatuslikuks. Miša konsolideerib toetajaid, radikaliseerib ühiskonna, kuid ehmatab endiselt liiga paljusid. Tuleb hoida pöialt, et Tbilisi tänane tänavakogunemine mööduks Jerevani formaadis, rahumeelselt.

Ruben Vardanjan ise on hoidnud poliitikaga distantsi. Seda nii Venemaal kus ta oma esimese suure raha teenis, kui kodumaal Armeenias. Tema fenomen ei ole teenitud miljard USD vaid suured sotsiaalsed projektid. Skolkovo ärikool Moskvas, Dilijani rahvusvahelise kolledži avamine, Tatevi kloostri juurde viie kilomeetri pikkuse köisraudtee ehitamine ja palju muud. Enamust neist projektidest veavad nad koos abikaasa Veronika Zonabendi ja paari lähema mõttekaaslasega. Perekonna sotsiaalsed projektid on koondatud IDEA.am fondi alla. Rubeni ja Veronika viimaste aastate säravaim idee ja selle teostus on tänavu kolmandat korda välja antud Aurora Prize. Nobeli preemiast insipireeritud algatus, mis otsib ja toetab 21. sajandi kangelasi.

Aurora auhinna eesmärgiks on muuta eeskätt armeenlaste endi ja seejärel kogu maailma jaoks genotsiidist rääkimise paradigmat, võttes luubi alla täna, 21. sajandi esimeses pooles toimuvad õudused. Täpsemalt öeldes nende õuduste tagajärgede likvideerimisega tegelevad misjonärid. Selle artikli kirjutamise ajal tapetakse ja orjastatakse rahvuslikul ja religioossel pinnal päris mitmeid inimesi. Teadlikult korraldatud näljahädadest rääkimata. Piisab sellest kui sisestada Google otsingumootorisse sõna „Jeemeni lapsed“. Keegi tegeleb nende kaitsmise ja raviga olukorras, kus riik on vaid sõna paberil. Aurora auhinna asutajate Ruben Vardanjani, Carnegie Corporation juhi Vartan Gregoriani ja venture investor Noubar Afeyani esimeste kaasamõtlejate seas oli Hollywoodi staar George Clooney. Viimase kaudu otsis Ruben Aurora ideele globaalset toetust.

Üle saja aasta on armeenlased oodanud maailmalt genotsiidi tunnustamist. Ei ole saladus, et paljud riigid hakkavad sellest väsima. Suurriikide jaoks on genontsiidi tunnistamine võimalus sobival hetkel Türgile kohta kätte näidata. Saksamaa parlament Bundestag hääletas vastava eelnõu mõned aastad tagasi läbi paari nädalaga, kui oli tarvis Erdogani korrale kutsuda. USA ja Türgi üha keerulisemaks minevaid suhteid arvestades ei saa välistada, et ühel hommikul äratab üks otsekohene mees maailma unest ja teatab samuti, mida ta sellest asjast arvab. Genotsiidi teema on raske eriti väiksemate riikide jaoks. Eesti on siin klassikaline näide. Armeenia saatkonna üritusi väisavad üksikud isepäised poliitikud, teised eelistavad teatud liitlasriigi survel neid lihtsalt vältida.

Just selleks, et pingeid maandada ja positsioneerida kannatanud rahvas mitte abipalujaks, vaid abijagajaks, ongi loodud Aurora auhind.

Olla olukorrast suurem. Esimene kohtumine Rubeniga, kes on ühist sõpra tsiteerides „poiss nagu nagu meiegi, ainult rikas“ toimus 2012. aasta lõpus.

Olen alati mõelnud, kes võiks olla Eestis need mehed ja naised, keda annaks temaga võrrelda. Ühiskonna moraalsed liidrid on meil kultuuriheerosed. Kuid lisaksin Arvo Pärdi, Erki Sven Tüüri ja Järvide dünastia kõrvale ka Kelly Sildaru ja Ott Tänaku. Nad ei õpeta meid elama, aga nõustugem, et me kõik tahaks olla natukene nende moodi. “Ettevõtjate mõju ühiskonnale läbi tegude ja jälje jätmise jääb Eesti puhul eeskätt mastaabi taha. Moraalselt ollakse valmis ja panustatakse, aga mahud on objektiivselt väikesed,” selgitasin Rubenile möödunud laupäeva õhtul.

NG Investeeringute omanikud Jüri Käo ja Enn Kunila või Alexela omanik Heiti Hääl ei jäta Tallinnasse ehitamata uut kontserdisaali mitte seepärast, et nad selleks moraalselt valmis ei oleks, vaid isegi  kõige edukamatel võib suvaline seadusemuudatus või kriis lauale tuua eksistentsiaalsed väljakutsed. Kaitstud kapitalikiht on veel õhuke. Kümme aastat tagasi müüs Heiti hobuse ainult selleks, et päästa kümneid töökohti.

Väga suurelt mõtlemiseks, pole midagi parata, on vaja suuremat raha. Selles mõttes tehti lõppenud nädalal Eestimaal ajalugu. Sada aastat tagasi ütles Henry Ford “… iga Fordi töötaja peab suutma lubada osta endale ühe Fordi”. Kristjan Rahu otsus maksta Utilitase 270 töötajale, sh kümnele tänavu juba koondatule 50 000 eurot on kindlasti palju sügavam akt, kui vaid väga suure raha laialijagamine oma inimestele. See osa kaubast teeb Utilitase tehingust sündmuse, mis tõstab selle oma sotsiaalselt, positiivselt mõjult kogu ühiskonnale Tallinki Silja ostutehingu lähedusse, mõtteviisilt lennutab aga Eesti ettevõtja identiteedi hoopis teisele tasemele. Töötajate tänamine on oluline veel ühest aspektist.

20 000 eurot töötajate pealt riigimakse peaks sundima iga poliitikut hetkeks mõtlema, kelle raha ikkagi 13. detsembril eelarvet vastu võttes jagama hakatakse.

Kingitusi tehakse ka lõunapool.

Sel nädalal tuli uudis, mille kohaselt Armeenia endine tolliülem kingib riigile ühe parima sealse hotelli. Vargast tolliülema kingituse hinnaks on vabaduse säilitamine. Kavalam osa vanast eliidist otsib uuega lepitust. Ukrainal on sinna veel minna.

President Petro Porošenko lubas 2014. aasta kevadel lõpetada sõja paari kuuga ja müüa maiustustetootja Roschen. Ja muidugi paljut muudki lubas see mees.  Sõda kestab ja Roschen teenib raha, kus vaatamata keerulisele omandisuhtele on lõplikuks kasusaajaks Ukraina president. Inimesel oli võimalik minna ajalukku, aga ta tahtis lihtsalt saada Renat Ahmetovist rikkamaks. Rahvas on seda tööd vääriliselt  hinnanud. President Porošenko toetus on nelja aasta jooksul kukkunud veidi rohkem kui kümme korda.  Nii ei saa see aga jääda. Märtsi lõpus toimuvad Ukrainas võib olla valimised. Võib olla seepärast, et alanud on miski, mida ei oska veel kuidagi defineerida ja mille mõju valimiste toimumisele on ettearvamatu.

Eesti oli möödunud pühapäeval, 25. novembril, tekkinud Aasovi mere kriisi järel esimeses reageerijate reas. Vaatasin pühapäeva õhtul neid sündmusi onlines ja saan kinnitada, et Ukraina siseministri Arsen Avakovi üleskutse järel tegi Eest Välisministeerium pea pooleteise tunni jooksul ametliku toetusavalduse. Me teame kui rasked on reageeringud pühapäeviti tulema, meenutagem kas või Kataloonia kriisi. Eesti toetab Ukrainat.

Eesti Ekspressi ajakirjanik Mikk Salu on tänavu kirjutanud mitu äratuskellana mõjunud lugu. Üks, eriti värskendav ja vastuvoolu ujuv oli Danske Pangaga seotud, kui juba kõlasid rahapesu numbrid 200 miljardit eurot. Mikk tõi meid kõiki veidi maa peale tagasi ja ütles, et suure tõneäosusega siin midagi ei juhtu ja juriidilises mõistes ei ole ilmselt rahagi pestud.

Sel nädalal kirjutas Mikk, et „Putin võidab jälle. Ukrainlased ilmselt teavad, et neid on üksi jäetud“. Ma ei saa sellega nõustuda. Ukraina on kaugelt kõige enam toetatud Euroopa riik. Euroopas ei ole ühtegi perekonda, kes tahtlikult või tahtmata ei osaleks Ukraina toetamises. Mart Laar ütles kunagi raskel hetkel, et „riik aitab neid, kes end ise aitavad“. 2017. aasta 1. juulist sai Eestist Euroopa Liidu eesistujamaa. Samal ajal lahkus ametist Ukraina suursaadik, Vladimir Kryzhanovski. Suurepärane diplomaat ja suurepärane inimene. Sellest hetkest ei olnud Ukraina Eestis esindatud suursaadiku tasemel terve aasta, sealhulgas kogu EL eesistumise aja. See on väga veider lugu. Nii nagu ka lugu selle sõjaseisukorra kehtestamisega. Millegipärast kuulutati sõjaseisukord välja neli kuud enne võimalikke valimisi, mitte aga siis kui suur osa territooriumist pihta pandi või suvalisel hetkel viimase viie aasta jooksul. Vastus peitub rahas. Sõjas olevale riigile ei anta laene. Kui ei saa laenu, ei saa ehitada majandust, ütleb optimist. Kui ei saa laenu, ei saa varastada, ütleb realist. President Kaljulaid ütles nädala alguses, et Euroopas on sõda. Küllap teab president midagi, mida meie ei tea.

President Porošenko väljakuulutatud sõjaseisukord on esimene väga konkreetne samm Ukraina demokraatia lammutamisel. Porošenko on viimastel aastatel ja vahendeid valimata üritanud saada kontrolli Ukraina meediavälja üle. Sõjaseisukord annab talle selleks legaalse võimaluse. Sõjaseisukord soosib keskkonda reiderlikeks ülevõtmisteks ja uueteks väljapressimisteks pagunites kurjategijate poolt. Näib oma rahva karistamise, mitte kaitsmisena. Kukuvad aktsiad, grivna ja riigi reiting, tõuseb Porošenko oma.

Peame kodus tähelepanelikult jälgima, et Eesti võimud ei hakkaks Ukrainat toetades toetama konkreetset presidendikandidaati.  Porošenko närvilisus on mõistetav. Mitte keegi ei taha minna vangi.

p.s. Pean lugeja ees vabandama. Me ei ole 2011. aasta Odessa lennujaamast endiselt kaugemale jõudnud. Ülestunnistuse arikliseeria vaatlusobjektiks on riigid, kus parasjagu on jube põnev. Ei saa kuidagi lubada endale luksust jätta seda kommenteerimata ja keskenduda 2011. aasta keskpaiga Dacha restorani menüüle. Mis on samuti hea.

Seniks aga suuname pilgud Tbilisi ja Jerevani kesklinna. On 2. detsember, 2018 aasta.

„Ülestunnistus“ on Meelis Kubitsa poolt alates 28. oktoobrist igal nädalal jooksvalt kirjutatud ja läbi kalendriaasta avaldatav artiklisari, mis võtab kokku tema mittetulundusliku tegevuse viimasel kümnendil. Tegemist on igas mõttes suveräänse ja omanäolise looga, mis on põhinenud kodanikualgatusel ja aidanud tutvustada kultuuridiplomaatia võimalusi ja laiendanud selle mõistet.  

Meelis Kubits

Meelis Kubits

Meelis Kubits on mitme aastakümne jooksul olnud Eesti üks edukamaid suhtekorraldajaid. Viimasel kaheksal aastal on ta investeerinud suure hulga ajast ja isiklikest vahendidest erinevatesse tegevustesse, mis mitte ainult ei mahu kultuuridiplomaatia mõiste alla, vaid on seda omal moel laiendanud. Loe artikleid (61)