Oktoober on alati olnud aktsiainvestorite jaoks närviline kuu, mil aktsiahinnad liiguvad tavalisest suuremas ulatuses. Nii 1929. kui ka 1987. aasta oktoobris olid USA aktsiaturud vabalanguses. Need börsikriisid on kirjutatud nii jõuliselt väärtpaberiturgude ajalukku, et oktoobrit on hakatud pidama aktsiahindade jaoks kehvapoolseks kuuks, kuigi statistika seda ei kinnita. Tänavu olid aktsiad oktoobris aga taas languses ja ainult üksikud turud, nagu Brasiilia ja Filipiinid, jäid plusspoolele.
USA keskpank on tõstnud intressimäärasid tänavu juba kolmel korral ja turud pelgavad, et seda tehakse taas detsembrikuus. USA keskpank on andnud vihjeid, et intressimäärade tõstmise jätku on oodata järgmisel aastalgi – tööpuudus on väga väike ning see väljendub palgatõusus ja kiirenevas inflatsioonitempos. Ka Euroopa ja Jaapani keskpank on alustanud oma rahapoliitika normaliseerimist, nii peaks Euroopa Keskpank lõpetama selle aasta lõpus võlakirjade kokkuostu programmi. Suure tõenäosusega tähendab see Euroopa valitsuste võlakirjade intressimäärade tõusu, sest kõige suurema ostja lahkumise järel leiab turg uue tasakaalupunkti tõenäoliselt kõrgemal tasemel.
Viimatist majanduskriisi kutsutakse võlakriisiks, kuna just suur võlakoormus oli see, mille raskuse all läksid varade hinnad langusse. Osa võlgu jäi tagasi maksmata ja kirjutati maha, ent keskpankade mahitusel raviti kõrget võlakoormust veel suurema laenamisega, et majanduskasvu turgutada.
Võlad kasvasid siiski kiiremini kui tulud ning tänavu märtsis ulatus üleilmne võlakoorem (valitsused, ettevõtted, inimesed ja finantssektor) 247 triljoni dollarini. See näitaja oli kasvanud 2008. aasta lõpust alates 43%, samal ajal kui üleilmne majandus edenes sama ajaga 37%. Kui 2008. aasta lõpus oli üleilmne võlakoormus võrdne 2,9-kordse rahvusliku koguproduktiga (SKP), siis 2018. aasta kevadeks oli võlg paisunud võrreldes tuludega 3,2-kordseks.
Võlg ei saa lõpmatuseni kasvada kiiremini kui tulu.
Loota saab ainult tööviljakuse kasvule – sellele, et tänu tehnoloogia arengule suudame kasutada ressursse tulevikus paremini ja siis on võimalik ka võlga vähendada. Mina näen siin probleemi selles, et keskpankade ülimadalate (negatiivsete) intressimäärade poliitika hoiab elus ebaefektiivseid ettevõtteid ja takistab arengut.
Kardetud on sotsiaalseid raputusi, kuid viimaste aastate suundumused rahvusvahelises poliitikas näitavad, et kui probleemidega tegelemist edasi lükata, toob see tõenäoliselt kaasa hoopis suuremad probleemid tulevikus. Osa endisi ja praegusi keskpankureid kujutab endale ette, et intressimäärade alandamine nullini oli väga julge samm. Mina usun seevastu, et tulevikus hinnatakse nende tegevus pigem argpükslikuks, sest ei juletud tegelikkusele silma vaadata ja probleemide lahendamine lükati edasi järgmisele vahetusele.
Allikas: LHV blogi
