Eesti disainerkingade väikese, ent värvika maailma eestvedajaks oleva Uncle Pauli asutaja Paul Vallivere ütleb, et ei lähtu oma kollektsioonide loomisel hetketrendidest. Kui tema käest küsida, mis värv on moes, siis ta jääb vastuse võlgu. Ta mõtleb hoopis selle peale, kuidas Eesti inimesed peamiselt riides käivad. Et värvidest armastatakse meil halli, musta, muid selliseid toone. Paul Vallivere usk, et nende toonidega saab sobitada värvilisi kingi, on saanud kinnitust ja ka Eesti kingatootmise veteranid Samelin ja Oma King on selles tuules tulnud turule julgete disainerjalanõude kollektsioonidega.
Eestis pole disainerkingade tegemise traditsiooni, toodetakse peamiselt ju tööjalanõusid, sõdurisaapaid. Kuidas teist kuus aastat tagasi sai sellele vaatamata Uncle Paul ehk kust tuli mõte teha oma kingabränd?
Mind ennast on kingad alati väga huvitanud, mõtlesin, et pulli pärast proovin. Mina ei ole ju hariduselt disainer. Paljud disainerid võivad isegi vihastada selle peale, et käivad EKA-d ja kõik koolid läbi ja siis tuleb keegi onu Paul, kellest ei tea midagi, ja teebki asja ära.
Mudelid sünnivad nii, et mul on idee, joonistusbürood joonistavad asjad valmis. Mõtlen välja, mis võiks hästi müüa. Värve on ju hästu palju, aga need ju kõik hästi ei müü.
Vaatan praegu, et sul on väga äge jakk, meil on ühed sellist sinepivärvi kingad olnud – jube suur hitt. Ja nii ma leiangi kogu aeg värve: vaatan ringi ja kui näen, et see sobiks ju kingaks ka, siis hakkan otsima, kas leian ka kingade tegemiseks naha.
Sel sügisel jõudsid Uncle Pauli meestekingad Eestist välja, Saksamaale. Kuidas need seal vastu on võetud?
Saksamaa turul on meid kõik üllatavalt positiivselt vastu võtnud. Oleme hetkel oma kingadega Hamburgis ja plaan on laieneda Berliini ja Frankfurti lähiajal ka. Heino mudelid toovad väga paljudele vaimustuse näole ja paar nädalat tagasi avas meile ukse Europa Passage. Tegemist on Hamburgi kõige suurema šopingukeskusega – 30 000 ruutmeetrit, 5 korrust, 125 poodi. Ütleme nii, et sinna sisse saamine on väga suur samm edasi. Seda enam, et ettepanek tuli nende poolt. Sama juhtus ka Saksamaa suurima kingaketiga Goertz.
Mis on need märksõnad disaini osas, mis Uncle Pauli on nii kaugele aidanud?
Värv on numero uno. Seda kindlasti. Esimese Uncle Pauli jalanõud olid tegelikult spordijalatsid, neile järgnesid sandaalid, nendega maksin oma kooliraha. Kui kingi koolis tegema ei õpi, siis peab hiljem kooliraha maksma.
Siis tulid kingad ja hakkasid ka värvid tulema.
Alguses sinine. Neli aastat tagasi oli tumesinine Eestis väga erutav värv, seda ei olnud poodides saada, vähemalt meestele mitte. Olid must, pruun, hall. Noh, tänapäeval sinisega ei üllata mitte kedagi, pead edasi arendama neid. Natukene piire ka nihutama. Oraži puhul, mis on vägagi eriline meesterahva jaoks, on üllatanud, et see müüb ikka väga hästi.
Kõrvalt vaadates jääb mulje, et Uncle Paulil läheb väga hästi. Nii suured kauplused kui väikesed Eesti disaini poed müüvad, stilistid armastavad, tänaval on inimestel jalas näha.
Meil muidugi väga vedas, et kohe Kaubamajja müügile saime, seda ei saa Eestis alahinnata. Aga ega ainult vedamisest ei piisa, peavad head kingad ikka ka olema.
Veebipoode ei saa ka üldse alahinnata. Osta.ee Eesti disaini osakond toimib meie jaoks väga hästi. Veebimüügis on ikka tohutu tõus. Esimestel aastatel muidugi tegin vigu, tellisin liiga suured kogused. Nüüd mõtlen tellides rohkem, et iga nurga peal ei marsiks samad kingad vastu.
Mitu kingapaari tavaliselt ühte mudelit toodate?
Üldiselt on 100 paari piir. Ise võid oma äri kõige kergemini ära tappa. Võid üles ehitada ja võid ka ära tappa. Ja üks võimalus ära tappa on see, et vorbid ühte poppi asja meeltult palju teha. Paraku tuleb süda kõvaks teha ja öelda, et seda värvi enam pole.
Ma ei taha liiga palju äri maitset kingade tegemise juurde. Hoopis pinget peab hoidma, fun peab olema. Eks vahel on ka nii, et hooaeg hakkab peale, näidiseid on vaja, vaja mõelda, mis värve teha, laud on tükke täis, juhe jookseb kokku. Kõike tuleb ette.
Kus riigis teie tootmine on?
Hiinas. Kõigil on eelarvamus, et kui Hiinast midagi tellida, siis peab olema tohutu kogus. Aga tegelikult on vastupidi, kui võrrelda seda Euroopaga. Kui ise tahad midagi teha, siis just Hiinast on kergem saada väike kogus. Seal on terved linnad, mis on spetsialiseerunud ühele asjale, näiteks jalatsitööstusele. Ühes tehases toodetakse tallad, teises paelad – logistika on ülihea.
Mul on head sõbrad, kes peavad kingapoode ja nad kõik soovitavad, et mine Portugali, mine Itaaliasse. Aga Itaalias on tehasad väikesed, ühel hooajal on valikus ehk ainult kuus-seitse tallamudelit, ka värvivalik on hooaja jooksul väike. See on kõik lihtsalt nii igav!
Itaalia puhul on ka hinnad kõrged, Portugalis ja Hispaanias on hinnad küll võrdsed Hiinaga. Tehaseid on seal ju tohutult, aga 90% neist on sellised, kellega teha ei tahaks koostööd teha. Olen vaadanud läbi kümneid ja kümneid tehaseid, tellinud näidiseid ja näinud, et pole ikka pole see õige kvaliteet.
Praegu on meil kaks tehast. Näiteks see, mis teeb oraže taldu, see tehas on spetsialiseerunud USA turule, teevad Paul Smithi ja Ralph Laureni kingi näiteks. Nahk on neil väga korralik. Seda tänapäeval eriti lihtsalt ei leia.
Minu idee on paljude kingade puhul olnud see, et on spordijalatsi tald ja kinga pealis. Seda lahendust nägin esimest korda kümme aastat tagasi USAs ja sellest ajast saadik oli mõttes.
Kui suureks võib teie meelest Uncle Paul kasvada? Kas kasv on üldse eesmärk?
Ma arvan, et mingil ajal käib ka see pauk, et tulevad jälle perefirmad tagasi ja lõppeb see megastamine. Lõppeb see, et ükskõik millises maailma linnas välja lähed, näed esimese asjana Zara ja H&M’i kauplust. Ei ole enam huvitav nii.
Uncle Paul on tänaval äratuntav, seda ei ütle ainult mina. Mitte, et tead konkreetset mudelit ja siis tunned ära. Vaid näed kinga ja aimad, et see vist on Uncle Paul. See on kõva sõna.
Mida soovitaksid inimestele, kes selles kaubanduse külluses mõtlevad ikkagi oma brändi loomise peale?
Kapitalistlikus maailmas võid öelda, et kõik on olemas. Samas, kui ringi käid, siis näed, et ühte ei ole, teist ei ole. Ruumi on minu meelest tohutult. Pead mõtlema asjad selliseks, nagu teised neid ei tee.
Silvia Pärmann
Silvia Pärmann on Edasi kaasautor, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (261)
