Marko Mäetamm: kunstnikupalk

Minuga juhtus hiljuti niisugune lugu, et mulle määrati kunstnikupalk. Kunstnikupalk on niisugune asi, et sulle makstakse kolm aastat jutti igakuiselt kindel summa raha. Summa suurus on, kui ma ei eksi, seotud palga määramise aastal Eestis kehtiva keskmise palgaga. Minu puhul siis aastal 2018 kehtiva keskmise palgaga. Ma ausalt öelda ei oskagi praegu öelda, kui suur see on ja pole aega olnud uurida ka. Saama hakkan seda palka järgmise aasta algusest ja peaksin seda saama kuni 2021. aasta lõpuni.

Illustratsioon: Marko Mäetamm

Niisama heast peast seda palka muidugi ei määrata. Ise tuleb ikka küsida ja siis selleks spetsiaalselt koostatud komisjon otsustab. Küsijaid on reeglina palju. Eestis on üldse kunstnikke päris palju, arvestades kui väike on Eesti. Ja see pole ainult minu isiklik arvamus, kõik mu eesti kunstieluga kursis olevad välismaa tuttavad on seda tähele pannud. Mingi osa neist paljudest eesti kunstnikest töötab Eesti Kunstiakadeemias ja nemad tavaliselt kunstnikupalka ei taotle, neil on nagunii palk. Taotlevad need, kes kuskil ei tööta.

Mina taotlesin sel aastal kolmandat korda. Kaks eelmist korda ma ei saanud ja vaikselt juba mõtlesin, et kui nüüd ka ei saa, siis ma järgmine kord ei taotlegi. Ilmselt ikka oleks, aga nii ma mõtlesin. Sest igasugune äraütlemine, eriti veel mitu korda järjest, tekitab sellist omamoodi trotsi ning solvumist et ah nii, noo jah, selge-selge, eks te ise tea, kui ma ei sobi, siis ei sobi… jne. Aga nii pole vaja mõelda. Nii ei jõua mitte kusagile.

Mõõdukalt alandlikkust aitab elus palju paremini toime tulla kui irratsionaalne ning põhjendamatu eneseuhkus ja asjade isiklikult võtmine.

“Kui jääd karussellist maha, võta isiklikult, kui on teistel rohkem raha, võta isiklikult,” nagu laulab Jaan Pehk ja mulle tundub küll, et laulu sõnum on tegelikult see, et niisuguseid asju ei maksa isiklikult võtta.

Tänaseks on seda kunstnikupalka välja antud, kui ma ei eksi, siis kolm aastat. Esimesel aastal ma üldse ei taotlenudki, kuigi olin sel ajal juba vabakutseline ja mu rahaline seis polnud just kiita. Aga selle palga ümber oli nii palju igasugust vahtu ja pigem kuidagi negatiivse varjundiga vahtu. Ja kusagil sotsiaalmeedias aasis üks kunstnik, et no mis mõtet siin kandideerida, nagunii jälle Mäetamm saab. Võtsin isiklikult ja kokkuvõttes ei kandideerinudki. Kahel järgmisel aastal kandideerisin varakult, aga nagu eelpool öeldud – tulutult. Aga ju igal asjal ole oma põhjus. Ja põhjusel muidugi ka tagajärg.

Kunstnikupalgaga kaasneb automaatselt veel üks asi – haigekassa.

Haigekassa võib endale muidugi niisama ka tekitada. Läbi FIEnduse või oma firma, oleneb, kuidas keegi tegutseb. Aga see tähendab mõistagi taas väikest väljaminekut. Väikeseid väljaminekuid on aga niigi palju (pluss veel igasugused suured) ja ajal, kui neid on rohkem kui sissetulekuid, tuleb teha valikuid. Ateljee üür – tuleb maksta! Kodu kommunaalid – tuleb maksta! Töömaterjalid – kus sa siis ilma saad!? Laste trennid, iganädalane taskuraha – absoluutselt! Auto bensiin, talverehvid, ootamatud kulud – no ei pääse neist. Enda haigekassa…? Nooh… otseselt pole ju hetkel vajadust… äkki siis hiljem millalgi. Kuigi ega see summa vist ju nii tappev ei oleks, aga inimene juba on kord niisugune, et first things first. Ja nii ma olengi ilma haigekassata elanud alates hetkest kui ma omal ajal Kunstiakadeemiast ära tulin.

Head on selle asja juures tegelikult palju. Jälgin enda enesetunnet märksa tähelepanelikumalt, liigun rohkem ja olen avastanud ka igasuguseid tõhusaid alternatiivmeditsiinilisi meetodeid enda töökorras hoidmiseks. Rääkimata sellest, et ma ei istu päevad läbi laua taga ega jaga koosolekuruumi koos paduhaigena kangelaslikult tööle tulnud kolleegidega, kelle esimesed, köhahoogude ning aevastamiste vahele pressitud sõnad uksest sisse astudes on: “Oh, mul on vist gripp. Kõik teised on ka kodus haiged!”

Nii et jah, saab ka teisiti ja saab põhimõtteliselt ka ilma selleta, et sul on haigekassa. Aga eks see tunne muidugi on natuke niisugune risky, seda küll.

Mis selle kunstnikupalgaga veel kaasneb? Kaasneb see, et vähemalt alguses kuuled enda suhtes igasugust aasimist. Enamasti oma headelt tuttavatelt ja niisugust sõbralikku, et noh rahvakunstnik! Või et no kas nüüd hakkab tulema pilte nagu Vändrast saelaudu? Või siis, et ah et siis nüüd ka sina! Ma poleks seda sinust küll oodanud!  Ja nii edasi ja nii edasi. Pikapeale see muidugi vaibub, inimestel läheb meelest ära ja elu läheb omasoodu edasi. Ja mina teen mõistagi oma tööd ka täpselt samamoodi edasi, nagu ma ikka teen, sest kunstnikupalk ei tähenda tõepoolest seda, et peab hakkama kuidagi teistmoodi tööle. Ja ka mitte seda, et paned jalad seinale ja üldse enam midagi ei tee. Sest kui ma nüüd kolm järgmist aastat nii teeks, siis esiteks jääks ära kõik mu juba selle aja sisse plaanitud ja veel plaanimata projektid. Teiseks ei kujuta ma ette, mida ma siis selle kõige asemel teeks. Reisimiseks sellest rahast ei jätku, kinnisvara selle eest ka osta ei jõua, et hakata mingiks arendajaks või nii. Mingit uut eriala õppida? Niisugust plaani pole mul kunagi olnud, miks ta siis nüüd järsku tekkima peaks? Ja niisama mitte midagi teha – esiteks oleks see väljakannatamatult igav ja annaks ka mu lastele väga halba eeskuju.

Kujutage ette isa, kes magab lõunani, ajab jalga väljaveninud puuvillased dressid ja vahib päevad läbi televiisorit. Või siis lihtsalt kooserdab, käed tagumiku peal, mööda linna ringi. No way! Pigem ikka seitsmest üles, külm karastav dušš, hantlid, hommikune sörk maikasärgis, tervislik tatrapuder ning kummelitee ja kergel kõnnakul ateljeesse. Ja nii iga päev. Aastast aastasse. Vihmas ja lumes. Kunstnikupalgaga ja ilma.

Igavesti. Aamen!

Marko Mäetamm

Marko Mäetamm

Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Hetkel tegutseb Tallinnas ja valmistab ette osalemist mitmetel grupinäitustel väljaspool Eestit. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele. Loe artikleid (81)