Minuga juhtus hiljuti niisugune lugu, et mulle määrati kunstnikupalk. Kunstnikupalk on niisugune asi, et sulle makstakse kolm aastat jutti igakuiselt kindel summa raha. Summa suurus on, kui ma ei eksi, seotud palga määramise aastal Eestis kehtiva keskmise palgaga. Minu puhul siis aastal 2018 kehtiva keskmise palgaga. Ma ausalt öelda ei oskagi praegu öelda, kui suur see on ja pole aega olnud uurida ka. Saama hakkan seda palka järgmise aasta algusest ja peaksin seda saama kuni 2021. aasta lõpuni.

Niisama heast peast seda palka muidugi ei määrata. Ise tuleb ikka küsida ja siis selleks spetsiaalselt koostatud komisjon otsustab. Küsijaid on reeglina palju. Eestis on üldse kunstnikke päris palju, arvestades kui väike on Eesti. Ja see pole ainult minu isiklik arvamus, kõik mu eesti kunstieluga kursis olevad välismaa tuttavad on seda tähele pannud. Mingi osa neist paljudest eesti kunstnikest töötab Eesti Kunstiakadeemias ja nemad tavaliselt kunstnikupalka ei taotle, neil on nagunii palk. Taotlevad need, kes kuskil ei tööta.

Mina taotlesin sel aastal kolmandat korda. Kaks eelmist korda ma ei saanud ja vaikselt juba mõtlesin, et kui nüüd ka ei saa, siis ma järgmine kord ei taotlegi. Ilmselt ikka oleks, aga nii ma mõtlesin. Sest igasugune äraütlemine, eriti veel mitu korda järjest, tekitab sellist omamoodi trotsi ning solvumist et ah nii, noo jah, selge-selge, eks te ise tea, kui ma ei sobi, siis ei sobi… jne. Aga nii pole vaja mõelda. Nii ei jõua mitte kusagile.

Marko Mäetamm

Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele. Loe artikleid (99)