Maalikunstnik Kristi Kongi: Mehhiko andis mulle lihtsuse tagasi

Vaade Kristi Kongi näituselt I Foto: Silvia Pärmann

Maalikunstnik Kristi Kongi avas septembris México City galeriide nädalavahetusel Karen Huberi galeriis näituse „Mapping the Jungle” järjekorras teise suure Mehhikost inspireeritud isikunäituse, mis juba enne avamist tekitas kohalikes kunstiringkondades suurt elevust ja mis valiti kuue kõige värskema ja olulisema näituse hulka.

Kohtusime Kristiga paar päeva hiljem džunglite keskel asuvas maagilises Xilitla külas, mille on teinud kuulsaks paljusid kunstnikke inspireerinud sürrealistlik Las Pozase aed. Istume juttu ajama maja aias, mägede taha kaduva päikese viimases valguses, kus oma sõpradel käis tihti külas poeet ja sürrealistliku kunsti ühe suuremaid patroone Edward James. Asume pärast pikka päeva Jamesi eestvedamisel loodud maailma suurimas sürrealistlikus kunstiteoses Las Pozases (Tiikides), mis on grupp skulptuurseid ehitisi keset džunglit ja mühisevaid koskesid.

Paul Gauguin leidis oma värvid ja valguse Tahiitilt, Konrad Mägi Itaaliast. Kuidas sina endale Mehhiko džungli leidsid?

Tegelikult on natuke kummaline mõelda, kuidas see Mehhiko minu ellu niimoodi äkki tuli, et olen saanud siia juba mitu korda tagasi tulla. Olen alati tegelenud värviga. Ma pole leidnud veel paeluvat ideed kasutada ainult musta ja valget. Olen kogu aeg otsinud lähtumisi ja mõtteid, kuidas järjest erksamaid ja selgemaid värvikombinatsioone luua. Mulle on olnud oluline leida neid värve enda ümber.

Kristi Kongi

See, et ma mõni aasta tagasi kohtusin Tallinnas kahe Mehhiko kuraatoriga, oli juhus. Nad vaatasid mu varasemaid töid ja ütlesid, et ma peaks kindlasti tulema Mehhikosse, et see võiks anda mulle uue mõtte ja uue käigu. Nende meelest võis mulle sobida Mehhiko ja mina võiksin sobida Mehhikole. Alguses ei võtnud ma ise seda kutset kuigi tõsiselt. Mehhiko on eksootiline maa, aga kindlasti polnud see minu unistuste riik. Ehkki ma muidugi ei tea, mis on mu unistuste riik. Mulle on meeldinud pigem jahedamad kohad. Mulle meeldib pimedus. Ja mulle meeldib Tallinnas olla. Meeldivad Skandinaavia maad ja olen mõelnud näiteks hoopis Gröönimaa peale.

Aga võtsin sellest mõttest ja kutsest ikkagi kinni. Esimesele reisile tulingi ainult plaaniga vaadata, et kuidas siin on, ja mõelda see koht enda jaoks lahti. Esimene reis oli minu jaoks uurimisreis. Kuna teadsin siin mõnda inimest, siis võisin olla kindel, et tänu neile ikka leian uusi inimesi, kontakte ja mul on siin hea olla. Juba see esimene reis Mehhikosse oli väga eriline. Sellest sündis eelmisel aastal Vaal galeriis olnud näitus „Aberratsioon. Harjutused valguse ja varjuga”.

Ma ei mäleta kusagilt mujalt ega ka varasemast nii selgelt seda tunnet, et lähen lennujaama uksest välja ja astun nagu maali sisse. Lennujaam oli igav, kulunud ja väsinud. Aga kohe sealt ukselt algasid värvid.

Lisaks värvile huvitab sind väga ka valgus ja vari. Just eriti viimasel näitusel on näha neid mööda džunglit hüppavaid varje. Kas Eestis on seda üldse võimalik kogeda?

Eestis on võimalik saada võimsaid kogemusi. Ringi liikudes ja vaadeldes ongi võimalik vaadelda erinevaid kontraste ja erinevusi. Mehhikos pöördusin nii-öelda maalikunsti algtõdede juurde. Nägin, et siin on täpselt samasugused värvikombinatsioonid, mida ma kasutan − Mehhikos on need tänavapildis, igapäevaelus, inimeste kodudes.

Jõudsin üsna kiiresti selle veendumuse juurde tagasi, et kaugemale tegelikult polegi vaja minna − maalikunstniku põhitööriistad on värv, valgus ja vari, et tekitada mingit vormi.

Mehhiko andis mulle lihtsuse tagasi. Kuigi see lihtsus tundub olevat kõige keerulisem ja põnevam küsimus. Ja ma leian, et ka üks olulisimaid küsimusi. Varsti liigun võib-olla juba järgmisesse punkti.

Eestis on värve palju, aga nende ülesleidmine on hoopis teistsugune protsess. Need kogemused täiendavad üksteist. Mõlemad kohad saavad kokku tervikuks. Arvan, et tänu sellele põhjamaa kogemusele ma tajungi siin neid värve, valgust ja varje nii tugevalt.

Peeter Mudist, kelle kunagises ateljees sa Tallinnas töötad, on öelnud, et pane kas või natuke roosat ja pilt elab. Näitusel „Mapping the jungle” värvisid sa terve galerii põranda roosaks. Oled sama usku?

Peeter Mudist ütles, et „Roosa lahendab kõik probleemid. Roosa on see, mis annab pildile elu. Paned kasvõi natuke ja elab”. Seda Mudisti ütlust kuulsin ma alles nüüd ühelt kallilt maalikunstnikust kolleegilt. Olen roosa peale palju mõelnud ka varem. Kunagi oli kollasega sarnane tunne, aga viimased viis aastat olen olnud veendunud, et roosa ja ka koobaltlilla, aga roosa just eriti, annab lahenduse. Kui seda segada värvide hulka, kasutada vastandina või kasutada roosat aktsendina.

Ma ise töötan nüüd samas stuudios, kus varem töötas Peeter Mudist, ja enne seda nädalat tegelikult ei teadnud, et ta on samas kohas sama asja peale mõelnud. Võisin ju oletada tema koloriidi ja värvikäsitluse järgi, aga niimoodi ma seda ei teadnud.

Roosat on kohati valesti mõistetud, roosal on palju sügavam sisu, kui arvatakse. Siin Karen Huberi galeriis põrandat roosaks värvides ei võtnud ma kasutusele päris seda roosat, mis on nii-öelda tavaline Mehhiko roosa. Selle Mehhiko tooni nimi on beso tierno, magus suudlus (Mehhikos on värvipoes igal toonil oma nimi). Ma võtsin natuke tumedama värvi. See ruum oli hea valguse liikumisega, läikiv roosa aitas panna teised värvid elama, tekkis selline täielik värvide vastasmõju efekt. Roosa mõjutas kogu ruumi ja maale tervikuna, see hakkas särama valguse liikudes, terve ruum sai roosat täis ja hall sein akna ees muutus erklillaks. Mõne teise värviga ei oleks saanud sellist kogemust saavutada.

Näituse avamise melu I Foto: Silvia Pärmann

Meie teame Mehhiko kunsti kui väga värvilist, siin praegu galeriide nädalavahetusel ringi käies jättis see pigem mustvalge mulje. Kui palju oled sa uurinud ja tegelenud Mehhiko kuulsaks teinud kunstnikega, Frida Kahlo ja Diogo Rivieraga, nende värvidega?

Enne esimest korda Mehhikosse tulemist nägin Pariisis ülevaatenäitust Mehhiko kunstist 1900–1950. See oli uskumatu värvipalett. Mehhiklased on värve osanud kasutada kogu aeg. Kui vaadata kas või nende tekstiile − see soojus ja see temperamendi keevalisus, lausa ülekeemine on andnud neile erksa värvi aegade algusest.

Ma pole väga suur Frida Kahlo imetleja, aga mulle on meeldinud teda tundma õppida. Frida Kahlo on siin sama oluline kui näiteks Konrad Mägi on meile. Need tuntud Mehhiko autorid on mulle olulised selles mõttes, et mulle on meeldinud mõelda, kus need kunstnikud siin liikusid. Igal ajal on mingid oma kohad, oma aktsendid. Kunstnikud on ju need, kes loovad elule sügavuse, annavad essentsi. Kuna ma ise töötan kunstnikuna praeguses hetkes, siis mind huvitab see, mis praegu meie ümber toimub. Ja millega praegu kaasaegne kunst tegeleb. Aga pean väga lugu ka olnust ja olen kindlasti mõjutatud ajaloost.

Mehhikos on praegu kõike väga palju. Poliitilist teemat on palju üleval, seotult USAga, aga ka Mehhiko endaga. Palju on ka poeesiat. Nagu näiteks Martin Soto Climenti näitus, mida Proyectos Monclova galeriis nägime. See põhines ühe Argentina luuletaja Roberto Juarroze luulel.

Kui praegu on hetk, et kunstis luuakse selliseid teoseid, siis olen väga õnnelik, et saan sellisel hetkel kunstnikuna töötada.

Kui üllatav oli sulle mehhiklaste nii suur huvi kaasaegse kunsti ja su näituse vastu?

Sellest kõigest on praegu nii vähe aega möödas. Korraks tundus mulle, et México City ei olegi 15 miljoni inimesega suur linn, vaid mingi väike küla, sest kuidas muidu oleks võimalik, et kõik mu näituse ümber niimoodi kihama läks. Näituse avamisel käis väga palju inimesi, kes tõesti vaatasid näitust, uurisid, arutasid. Muidugi on mul hea meel, et osa töid on broneeritud. Ja rändavad äkki uutesse kogudesse. Aga väga hea meel on selle üle, et galerii, mis on tegelikult siin väga noor galerii, sai endale palju tähelepanu ja midagi täiesti uut ehk ka endale.

Sa lood pigem terveid ruume kui üksikuid teoseid. Eestisse tagasi jõudes on su esimene töö seotud lavakujundusega, hoopis teistsuguse ruumi loomisega.

Terve ruum võib olla ka üks maal. Aga Liis Varese tantsulavastus „Hingake! Ärge hingake!” on selles mõttes teistmoodi kogemus, et ruum oli juba etenduse autori poolt ette loodud, mina võtsin endale ülesandeks seal peita kõik üleliigse, et nende kohalolu, mõte ja sõnum võiks esile tõusta. See lavastus on ruumi mõttes minimalistlik. Värviks on selle lavastuse puhul loojad ise, need kaks inimest, kes on laval. Lisaks veel ka video- ja helikunstnik ning valguskunstnik. Tiim ümberringi saab neil aidata olla. Ehkki lavale tekib väga teistsugune ruum kui mu näitusel, siis tegelikult teen oma projekte ja näitusi täpselt sama mõttega, lähtudes samadest lähtepunktidest.

Siin Mehhikos olen palju rääkinud tuttavate ja sõpradega monumentaalkunsti olulisusest. Tegelikult alustasin oma õpinguid monumentaalmaaliga, sellest on siiani jäänud ruumis mõtlemine ja mind on kogu aeg huvitanud ruum, selle suurus, selle haldamine. Kui maalin õlimaali lõuendil, siis olen mõelnud maalile ümber ka koha, kus ta viibima hakkab.

Millise mulje jättis sulle Las Pozas?

See on väga monumentaalne teos. Ja ääretult poeetiline ja maagiline. Tajusin ennekõike seda.

Näituselt osteti töid nii Mehhiko kui New Yorgi erakogudesse I Foto: Silvia Pärmann

Mehhiko üheks märksõnaks ongi maagia. Kui maagiline kogemus siin pikemalt viibimine ja töötamine tegelikult on?

Praegu on eriti hea vaadata mägesid ja džunglit − me ju viibimegi selle maagia sees. Eks nad selle maagia kõigest ümbritsevast on leidnud. Siinsest igapäevaelust olen pidanud palju õppima seda, et Mehhikos juhtuvad asjad kas kohe ja kiiresti või siis kunagi mõne aja pärast ja sellega lihtsalt peab oskama elada. Ei tohi üle mõelda. Tuleb olla ja vaadelda. Mulle mõnes mõttes meeldib see rahulik mõtlemine ja suhtumine, et asjad võivad juhtuda ka homme. Samas on ikka väga hea Eestis töötada ja saada asju natuke planeerida.
Arvan, et maagia loomiseks või kogemiseks ongi vaja neid kontraste.

Sinu järgmine näitus on mõnes mõttes väga kontrastne siinse suure miljonilinna näituse avamise kogemusele. Eestis näeb sel sügisel veel ühte näitust Tartus Kogo galeriis.

See on minu enda jaoks huvitav näitus, sest mul on täiesti uus idee. Töötan koos kunstnik Mari-Leen Kiipliga, kes on väga huvitav kunstnik. Mul on hea meel selle koostöö üle. (Soe äikesevihm katkestab meie vestluse ning kolime troopilisest aiast suurde söögisaali, mis on täis raamatuid ja kunsti.)

Kui need tööd Eestis tehtud saavad, siis kas mõtled México Citysse tagasi sõita? Inspireerib see keskkond ikka veel?

Ma ei julge järgmist sammu ette lubada, enne oleks vaja need kaks ära teha. Ilmselt tulen siia aasta alguses tagasi, kui plaanis on üks pop-up näitus ja üks installatsioon avalikku ruumi. Täpsemaid plaane veel ei ole. Aga siin on väga erilisi kohti. Kas või see, kus me oleme. Edward James oli poeet, ta lõi endale selle koha, et olla rahulikult. Siin peakski olema pikemalt, et jõuaks mingi tõdemuseni.

Allikas: Intervjuu on ilmunud esmalt ajakirja IDEE sügisnumbris.

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (23)