Kristi Raik: Junckeri ohtlik pärand

Jean-Claude Juncker I Foto: dnevnik.ba

Üks poliitiline hooaeg ELis läheneb lõpule. Järgmisel kevadel peetavad Euroopa Parlamendi valimised tõstavad uued näod liidu institutsioonide etteotsa.

Samal ajal ähvardavad maailmapoliitikas kasvanud pinged, Euroopa naabruse ebastabiilsus ja liidu sisetülid viia meilt kõige aluse: rahu ja julgeoleku. Seetõttu vajatakse Euroopa ühtsust rohkem kui kunagi varem, oli lahkuva Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri sel nädalal peetud aastakõne sõnum.

Juncker pakkus kaht lahendust ühtsuse tugevdamiseks, mis on omavahel vastuolus: ta kutsus üles konsensuse kunstile, mis on olnud Euroopa lõimumise keskmes, teisalt paneb komisjon ette kvalifitseeritud häälteenamuse suurendamist mingitel aladel, ennekõike välispoliitikas.

Jutt sellest, millest on puudus. EL valmistub valimisteks olukorras, kus kogu kontinendi poliitilist maastikku iseloomustavad vastasseisud ja lõhestumine. ELi-vastased parteid võivad tõusta Euroopa Parlamendis varasemast tugevamale positsioonile. Mõni neist esindab radikaalset parempoolsust, mis seab küsimuse alla poliitiliste vabaduste, õigusriigi ja inimõiguste põhimõtted. Demokraatia ja õigusriigi nõrgenemine mõnes liikmesriigis õõnestab liidu ühtsust alusteni välja.

Demokraatia suudab toimida siis, kui eri parteid ja ühiskonnagrupid on võimelised koostööks omavahel. Läheb vaja piisavat ühisosa – jagatud käsitust sellest, kes me oleme, mis on meie väärtused ja missuguseid mängureegleid järgime, et ühiskond toimiks. Rootsi parlamendivalimised olid viimane näide sellest, et ühiskonna ühisosa leidmine tekitab raskusi isegi mõnes Euroopa vanas demokraatias.

Eriti suurt näidet lõhede suurenemisest esindab praegu USA. Ameerika demokraatia uurijate Steven Levitsky ja Daniel Ziblatti raamat „Kuidas demokraatiad surevad“ joonistab täpse pildi sellest, kuidas demokraatlikud süsteemid on mitmes riigis vähehaaval ja peaaegu märkamatult hävinud, kuni on olnud juba liiga hilja teha kontrollitud parandusliigutust. Viha õhutamine poliitiliste vastaste aadressil ja koostööst keeldumine on sammud hävingu teel.

ELi immigratsioonipoliitika tupikusse jooksmine on viimastel aastatel tõstnud esile konsensuse kunsti lahustumise. Olukorda ei saa parandada kvalifitseeritud häälteenamuse otsustega. Liit otsustas tüli tekitanud asüülitaotlejate kvootide üle enamuse abil. Läks siiski nii, et kaotanud vähemus tõstis mässu ja keeldus otsuse rakendamisest, ELi seaduste vastaselt. Vastasseis varasemaga võrreldes süvenes.

Kvalifitseeritud häälteenamuse otsused võivad siis halvimal juhul viia selleni, et lõppeks ollakse ilma nii kokkuleppest kui ka kehtivast otsusest.

ELi otsuste langetamisel ongi kombeks vältida hääletamist ja pürgida alati konsensusele, ka siis, kui otsus võidakse formaalselt langetada kvalifitseeritud häälteenamusega.

Komisjon paneb ette enamusotsuste lisamist väga piiratult, välissuhete alal näiteks inimõiguspoliitikat, sanktsioone ja kriisiohjamist puudutavate otsuste puhul. Liikmesmaad pole valmis laiemaks otsustemehhanismi remondiks ja ega kõik ilmselt kiida heaks isegi mitte neid piiratud ettepanekuid. Välispoliitikat ja väärtusi puudutavad küsimused on eriti delikaatsed. Ühtsuse lagunemisel on sügavad aluspõhjused, mis ei parane kosmeetiliste meetmetega.

Juncker ei soovi kindlasti jääda ajalukku komisjoni presidendina, kes süvendas eraldusjooni Euroopas. Ta ulatas oma kõnes käe liidu idapoolsetele liikmesriikidele, ehkki tõstis üldisel tasemel esile õigusriigi põhimõtte. Nagu on hästi teada, on just Poola ja Ungari liidrid nõrgendanud õigusriiki oma riigis.

Nii otsustaski Junckeri kõnega samal päeval Euroopa Parlament käivitada liidu aluslepingu artikli 7 järgi menetluse Ungari vastu. See võib põhimõtteliselt (kuid vaevalt praktikas) viia hääleõiguse äravõtmiseni Ungarilt tulenevalt õigusriigi nõrgenemisest riigis.

Euroopa Parlamendi suurim rühm, Junckeri poliitiline kodu EPP, on Orbáni suhtes jagunenud. Pragmaatilisus või lihtsalt võimuhimu on takistanud rühma liikmeil Orbánit hukka mõistmast. Nüüd ühinesid paljud EPP juhtfiguurid siiski Orbáni vastu suunatud kriitikaga. Kaalukausil on ka Euroopa ühtsus, mida vaevaga üritatakse koos hoida. Kuid millel põhineb ühtsus, kui ühine väärtusalus alt ära kukub? Ja mis on ravimiks – kas võib Euroopa väärtuste külge kinnitumist osta pahategijaid rahakraanide kinnikeeramisega ähvardades? Liidu ittalaienemise järelvalud on tõestanud, et armastust rahaga ei saa.

Allikas: Diplomaatia

Kristi Raik

Kristi Raik

Kristi Raik on Eesti Välispoliitika Instituudi direktor Rahvusvahelises Kaitseuuringute Keskuses alates 1. veebruarist 2018. Ta on ka Turu ülikooli rahvusvahelise poliitika dotsent. Loe artikleid (2)