Me oleme olnud nüüd Amazonase metsas pea kaks nädalat. Olen selle aja jooksul aru saanud, et minusugune valge gringo ei peaks siin kaua vastu, kirjutab muusik Henry “Genka” Kõrvits oma reisist Amazonase vihmametsa.
See mets on väga intensiivne. Väga. Alates häältest, mis sind hirmutavad, kuni taimedeni, millega kokku puutudes sul pikka pidu ei ole. Inimene teatavasti kardab seda, mida ta ei tunne.
Ma võin pärast kahte nädalat öelda, et ma tean Amazonase metsast ehk rohkem, kui keskmine eestlane. Ja seda tänu tüüpidele, kellega ma need päevad, tunnid, minutid siin metsas veetnud olen. Need tüübid teavad Amazonase metsa nagu mina Tallinna linna: tean, kust saab juua ja süüa, kus on ohtlik, kuhu on mõtet minna ja kuhu mitte.
Minu esimese Amazonase reisi teejuhid kannavad nime Wilber ja Darwin. Nende teadmised metsast, nende võime lugeda, mis metsas toimub, on täitsa siiralt öeldes hämmastav. Kui ma esimest korda metsa matkama läksin, sain ma kohe kõrvetada, hammustada ja nõelata ja ma olin arvanud, et paar tundi metsas on minusugusele eestlasele kui metsarahva esindajale, väga okei jalutuskäik. Ei. PURA SELVA’s ehk õiges džunglis oled sina kõige nõrgem lüli. Aga see selleks.
Tahan rääkida just Darwini ja Wilberi võimetest. Kuigi Amazonas on liigirohke mets ja loomad-linnud ei ole eestlaslikult häbelikud, siis nende nägemiseks peab sul olema skill’i. Nad peab üles otsima, lugedes jälgi. Ja need mehed on jäljekütid. Nad suudavad palja silmaga sekundiga märgata ja näidata sulle näidata ahvi ja tuukanit, keerata ümber just selle lehe, mille all on raagritsikas või mõni muu põnev putukas. Nad loevad metsa kui raamatut, mis minu jaoks on võõrkeelne. Ma võin küll lugeda sealt sõnu, aga ma ei saa midagi aru.
Iga tripp sügavamale metsa, mis me koos teeme, mõtlen ma: kuidas nad seda teevad? Kuidas nad näevad seda lindu või ahvi? Einoh ma näen ju ka, aga ainult siis, kui see mees on mööda mingit ridade vahel olevat infot liikunud möiraahvi asukohani ja osutab vaikselt oksal istuvale isendile.
Mul on kaks teooriat selle kohta, kuidas nad neid loomi ja linde näevad, lisaks sellele, et neil on sitaks kogemusi. Esimene on see, et neil on erakordne võime skännida visuaalselt läbi kogu ümbritsev mets meeletu kiirusega, otsides sealt midagi, mida meie soovime näha (loom, lind, kala jne). Seejärel analüüsib tema aju skännitud pildi läbi ning selekteerib sealt soovitava objekti välja nanosekunditega. Teine teooria on see, et ta näeb metsa ühtlase foonina ja iga näha soovitav objekt eristub kuidagi sellelt foonilt. No ütleme, nagu midagi termokaamera sarnast.
Ma ei ole neilt küsinud, sest ma ei taha teada, kuidas nad seda teevad, sest lõpuks ei olegi see minu jaoks kõige tähtsam. Minu jaoks on tähtis neid asju näha ja kogeda. Ma toon mõned näited.
Ma ütlesin ühel hommikul enne metsamatkale minekut Darwinile, et ma tahan näha möiraahve, tamariine ja noh kaputsiinahve või kedagi veel. Loomulikult tegin seda naljaga – ega vihmamets ei ole loomaaed.
Aga jah, me läksime metsa. Kui olime kõndinud umbes poolteist tundi, hakkasime arutama, kas äkki piisab praeguseks – tagasitee ju ka niisama pikk. Higi jooksis, joogivesi sai otsa, see oli juba teab-mitmes päev ja keha oli üsna kurnatud.
Siiski otsustasime, et ärme veel päris kohe tagasi mine – läheme kasvõi natuke edasi. Ilma mingi konkreetse eesmärgita. Ning viis minutit pärast otsust nägime me väikeseid saimiirisid ehk squirrel monkey’sid ja kaputsiinahve, tamariine ja HALLELUUJA!!!!! möiraahvi, keda siiamaani olime vaid varahommikuti kuulnud. Kõik neli liiki ühes kambas koos, mis oli ka meie Wilberi jaoks väga üllatav. Ühesõnaga, pingutus sai mitmekordselt tasutud!
Ühel paadisõidul näitab Wilber mulle: “Vaata, seal on laiskloom!“.
Võtsin binokli ja vaatasin. No ei näe.
Ei näe. EI NÄE. Ikka ei näe. Ja veel kord ei näe. Ja siis – näen! Näen siis, kui me oleme paadiga 10 minutit seisnud ja ma olen nagu pervert Pirita naiste nude beach’il silmad rullis binoklit puurinud. Alles siis. Wilber nägi seda liikuvast paadist sekundi murdosaga.
Ja nende kuulmine! Metsaalune kaetud kõdunevate lehtedega ja viis meest kummikutega seal sahistamas ja ohkimas kui palav on, on päris mürarikas üritus. Ja selle kõige sees kuulevad nad kuskil eelajaloolise hoatzin’i linnu vaikset kudrutamist. See ei ole tegelikult ka võimalik!
Amazonases on palju asju, mis muule maailmale tunduvad võimatuna. Näiteks nagu põrnikas, kes näeb välja nagu lamantiin. Ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi ja järjest rohkem.
Matsè indiaanlased kasutasid rapè’d ehk jahvatatud džunglitubakat, et näha jahiloomade asukohta metsas. Jahimees või šamaan lasi endale ulmekoguse rapé´d või nü-nü’d ninna ja nägi oma nägemuses, kuskohas metsas on järgmisel päeval näiteks tapiir. Vähemalt üks antropoloog, kes Matsè rahvaga koos metsas hänginud on, on öelnud, et see meetod toimib. Kuidas ta toimib, keegi ei tea.
Amazonases kasutatakse palju ka Matsè hõimu teist väerohtu kambo’t ehk konnaravi, mis paneb sind oksendama, aga teeb meeled erksaks ehk teoorias paneb sind asju paremini tajuma.
Üllatuseks pole Darwin ja Wilber suuremat sorti rape ega kambo mehed. Need mõlemad on vanad Amazonase hõimude asjad, mida gringod nüüd, lootes ’’loodusega lähedasemaks saada’’, sisse litivad. Pole vaja! Ma ei ütle, et see ei tööta, aga sul pole vaja. Sul on vaja tulla Amazonasesse ja olla metsas. Mis sest, et see mets esimesest sekundist sind nõelema ja sööma hakkab.
Leia oma Darwin või Wilber ja lihtsalt viibi metsas. Ma luban, et pärast kolmandat päeva istud sa lõbusalt ’’metsapõrandal’’ ämblikuhunnikus ja tunned end paremini kui kunagi varem.
Nii et PURA SELVA, BITCHES!!!!!!!!
Blogipostitus on pühendatud meie rajaleidjatele Wilberile, Darwinile ja Ivole ning kogu San Juani küla rahvale.
