Erakondade sõnumite sisutühjusest on sel nädalal tabavalt ja mahlakalt rääkinud juba Vilja Kiisler “Ringvaates” ja Aarne Seppel Postimehes, ei lähe sellepärast valimisloosungite poliitilise sisu kallale, seda enam, et sisu neis ei olegi.

Räägiks kujunditest ja julgusest. Eneseväljendusoskus peaks olema iga poliitiku ja poliitilise liikumise töö alus. Ilma selleta ei olegi võimalik midagi teha, sest esiteks ei pääse riigilavale ja teiseks keegi ei kuula. Iga keskpärane luuletajagi oskab luua seoseid ja väljenduda kujundlikult, tabada tabamatut, see-eest sõnakõlksud “Eesti eest!”, “Õiglane riik kõigile”, “Isamaa on igavene” ja “Parem tulevik” on nii mõttetud, et kerkib küsimus: mis inimesed need on, kes ei oska kõnetada teisi inimesi.

Kõik need loosungid on nagu mingite struktuuride väljamõeldised algoritmide alusel. Arieli reklaam tavalise ja õige pesupulbriga on erakondade kampaaniate kõrval kõrge kunst.

Pandagu fantaasia tööle!

Milleks palgata reklaamiagentuuri, kui poliitikud ja loosungiloojad kahepeale kokku ei suuda muud, kui jälle kombineerida sõnu “parem”, “vasak”, “õiglane”, “igavene”, “Eesti”, “meie”, “kindel”, “tulevik”, “tegema” ja lärtsatada need üüratus formaadis poliitiku näo alla, mis on inimesi juba meediast ja plakatitelt aastatega niigi ära tüüdanud.

Mõjuda oleks ju lihtne: natuke inimlikkust, natuke kujundlikkust, pisut leidlikkust. Plakatiks tuunida abstraktne kunst, ägedad fotod Eesti elust või kasvõi lillemaalireprod oleksid paremad nendest vanamoodsa kujundusega pakutud õõnsatest fraasidest. Lööklausetes võiks olla veidi kirjanduslikkust ja ohtralt mahla ja muidugi konstruktiivsust.

Kust saada paremaid lauseid? Löön huupi lahti laual olevaid raamatuid. Ingmar Bergmani “Pärast proovi”. “Mina vastutan selle eest, et teie töö ei tunduks mõttetuna.” Nii ütleb lavastaja Vogler noorele näitlejale. Kohe parem!

Knut Hamsuni “Paanis” ütleb Johan Nagel: “Kuulge, siin linnas käivad ringi jutud, et ma olen rahamees, et mul muu hulgas on kaunis suure väärtusega mõis – see pole tõsi, palun teid. ärge seda uskuge, see on bluff.” Kindlasti võiks mõni Eesti poliitik aastal 2018 ka seda öelda!

Friedrich Hölderlin: “Õnnelik on see, kelle elus vahelduvad südamerõõm ja südi võitlus.” (“Hyperion ehk Üksiklane Kreekamaal”). Tõesti, igalt poolt leiab kõnekamaid lauseid. Ausõna, juhuslikud raamatud ja huupi lahti löödud ja kuhu aga silm jääb. Arvo Valton Juhan Smuulist: “Samas võis ta olla ka küllalt terav mõne nõukoguliku nähtuse suhtes, aga barrikaadidele ta muidugi ei tükkinud.” (“Ühises hoovuses”.) Ehk kehtib mõne kohta ka täna.

Ma ei ütle, et neid suvalisi lauseid peaks tsitaatidena kasutama, küll aga võiks kasutada fantaasiat ja kui seda ei juhtu olema, siis võtta inspiratsiooni ilukirjandusest, mida eesti keeles leidub rikkalikult. Praegu mõjuvad poliitikud nagu missid aastal 1988, kes ütlevad kordamööda, et nende eesmärk on maailma rahu.

Tegelikult ma arvan, et põhjus on poliitikute arguses. Tahetakse minna kindla peale välja ja sellepärast välistatakse kõik huvitav, imelik ja tähelepanuväärne. Kindel on siis aga vaid see, et tühjad sõnad ei kõneta kedagi.