Ain Mihkelson: teekond vaimsuse ekstaasist, vaimse “pohmaka” ja seejärel rahuni

Tundmatud külateed I Foto: Liina Prohhorov

Seda lugu võib mõneti võtta kui järge Peep Vainu hiljutisele artiklile eneseteostusest. On ju minu lugu üsna otseselt seotud Peebu tegemiste ja toimetamistega. Tema viimane artikkel andis mulle vajalikku innustust oma mõtete jagamiseks. Mõneti on see ka jätk mu aastatagusele loole “Kapist välja ehk pehmo pihtimus”.

Minu lugu sai alguse umbes üheksa aastat tagasi. Väliselt oli kõik justkui hästi, kuid hing oli tühi ja kõle. Miski ei teinud enam rõõmu ja tookord ei saanud ma ka aru, mis mul viga on. Väliselt oli kõik ju olemas. Küsisin endalt, kas see nüüd siis ongi kõik ja muud selles elus polegi? Kas peangi selle tühjusega elu lõpuni kuidagi virelema? Õnneks läksin Peebu „koolitusele“, kus esimest korda sai sügavamalt oma olemuse ja tegemiste üle järgi mõeldud. Mäletan selgelt, kuidas ühe kehatarkust kasutava tehnika abil tuli välja, et inimestega tegelemine, nii individuaalselt kui grupiga, võiks olla minu tulevikutee. Tookord aga ei osanud ma sellest midagi arvata, töötasin siis pangas, enamasti numbrite ja protsesside kallal, juhtides samas ka rahvusvahelist meeskonda. Ja ometigi juhtus Peebu koolitusel midagi nii sügavat, et oma pärisolemusele lähemale saamine avas justkui uksed uude maailma. Maailma, mis oli täis rõõmu, värve, ilu ja armastust.

Peale seda hakkasid asjad kiiresti juhtuma, eriti kui tagantjärgi vaadata. Mind kutsuti ühele noorele juhile mentoriks, seejärel veel mõnele juhile, siis sain juba vastava mentori koolituse ja lõin koos hea kolleegiga juhtide arenguprogrammi Swedbankis. Aastal 2015 tundus, et nüüd on aeg edasi liikuda ja tulin pangast ära. Sellele järgnes veelgi enam inimeste toetamise oskuste saamist, kuni algas järgmine, äärmiselt segane etapp minu elus.

Mõneti võib kutsuta seda hinge otsirännakuteks, kui vaimsuse lained minu pea kohal kokku lõid. Olin juba varemgi budistliku maailmavaatega kokku puutunud ja natuke joogafilosoofaga kursis ning seetõttu arvasin end ühtteist teadvat. Kuid ühel pikemal indiaaniretriidil löödi mu maailm täiesti sassi. Peale seda olin paar nädalat isegi füüsiliselt haige, rääkimata suurest segadusest hinges. Tunne oli, nagu mind oleks tükkideks löödud, seejärel tükid kotti pühitud, kott mulle ulatatud ning öeldud – mine ja pane nüüd ennast uuesti kokku. Kuid sel hetkel ma lihtsalt ei osanud midagi nende tükkidega peale hakata.

Mäslev tee iseendani: vaimsuse ekstaasist vaimse “pohmakani”

Nii ma siis kannatasin, kuni ühel hommikul sai südamest abi palutud ja see abipalve ka päevikusse kirjutatud. Kõigest tund aega hiljem pakkus minu tänaseks hea sõber koolitaja Janno Seeder välja pääsetee. Lõime endale isikliku kasvu „programmi“, kus me hakkasime Daodejingi toel kord nädalas elu uuel tasemel mõtestama ja selles toimimist õppima.

Mis tähendab uuel tasemel? Sõnadesse pisut keeruline panna, kuid mõte oli elamisse uute kvaliteetide toomises. Mõistmine, kannatlikkus, hoolimine, isetus, teiste teenimine, headus, soojus, olemise ja tegemise tasakaal, kasvamine ja areng. Sõnad, mis olid ju mõistuse tasandil tuttavad, kuid mida päris elus nii tihti ei rakendanud ja sügavam tähendus vast ei olnud kohale jõudnud.

Tagantjärgi hinnates on just see iganädalane rääkimine Janno ja Laozi õpetustega aidanud mul järgnenud eksirännakute perioodis ellu jääda ja kõige suuremaid vigu vältida.

Umbes samal ajal sattusin nn „vaimlemise“ pöörisesse, mis tõmbas mu üleni kaasa. Ellu tulid erinevad tseremooniad, rituaalid, väelaulud- ja tantsud, laagrid ja jumal teab, mis kõik veel. Kogu tähelepanu oli kuskil vaimsetes kõrgustes, kust sai veidi üleolevalt alla vaadatud „tavalistele“ inimestele, kes oma igapäevaseid asju ajasid. Ma ise ka imestan, kuidas mu naine selle perioodi jooksul mind ära kannatas. Eriti algusest mäletan, kuidas üritasin teda kõigile neile üritustele kaasa kutsuda, ise vaimustunud ja õhinas, ning tema äraütlemist kuuldes sügavalt pettunud. Kuid ajapikku õppisin äraütlemistega leppima ja käisin üksi.

Kõik need üritused ja kogemused on mind aga toonud järgemööda vaimsuse „tõelisele“ olemusele lähemale. Ja siinkohal pean kohe ütlema, et vaimsuse tõeline olemus on lihtsalt minu praeguse hetke arusaamine. Mõne aja pärast võib see olla täiesti teine, nii nagu ma viimastel aastatel olen pidanud korduvalt oma arusaamisi revideerima.

Vaimsete otsingute pöörises oli vaimsus ise minu jaoks eesmärk omaette ja kõik maine ainult takistus sellel teel. Ekstaasihetkedel tundus, et maine elu on ainult rumalatele, kes ei viitsi või taha end kõrgustesse tõsta. Kuid mõne aja möödudes märkasin, et need „vaimsed kõrghetked“ hakkasid hingele järjest vähem pakkuma, tuues endaga kaasa ka vaimse „pohmaka“ järgmistel päevadel, kus kõrghetkele järgnes sama sügav madalam periood, kui hinges valitsesid nukrus ja kurbus.

Aeg möödus ja saabus järgmine etapp, kus välised üritused asendusid sügavama sisemise tunnetusega ja jõudsin selliste mõisteteni nagu Jumal, Kõiksus, Allikas ja Looja. Samas oli minu jaoks sõna Jumal kasutamine eriti keeruline, ilmselt tänu lapsepõlve aegsele kasvatusele koolis, kus igasugune usk oli naeruvääristatud ja Jumalat kujutati vanamehena pilve peal.

Nõukogude kosmonaudid olid ju veenvalt tõestanud, et Jumalat ei leitud ühegi pilve pealt.

Seoses sügavama ühendusega endast suuremaga tuli elamisse järgmine kiht või tasand, mida on keeruline sõnadega kirjeldada. Sa küll tunnetad midagi sügavamat enda sees ja kohal ja ümber, ent ometigi on raske sellele näppu peale panna. See on justkui vaikuse kuulmine helide taga, mida kuuled siis, kui oled tõesti kohal, hetkes, ilma mõtete ja muu välise või sisemise mürata. Vahel tajud seda siis, kui meelerahus olles küsid endalt, kes ma olen? Kes ma päriselt olen? Kui ära võtta kõik see väline (asjad ja rollid a la ema, isa, juht, mees/naine jne), mis siis alles jääb? Aeg-ajalt koged seda tasandit kogedes midagi hingematvalt ilusat, olgu siis looduses või inimkäte poolt loodut.

Tipukogemused on samuti levinud termin, kus inimesed kogevad midagi seletamatult ilusat ja võimsat, olgu selleks siis ekstreemsport või mägede vallutus või ise millegi kauni loomine ja selle käigus protsessi täiesti ära lahustumine.

Uues tasand: rahu ja arusaam, et olen osaline suuremas mängus

Järjekordselt sattusin ma sellest uuest tasandist vaimustusse ning lasin end kaasa kanda, sukeldudes sügavamasse kirjandusse ja õpetustesse. Kuid see oli juba palju rahulikum ja vaiksem sukeldumine, kui eelnevad välised ekstaatilised rituaalid. Eelnevas etapis oleks nagu tormisel merel lainete vahus lennanud: kord laine harjal, kord laine põhjas. Nüüd aga sukeldusin pigem ookeani sügavustesse, kus valitsesid vaikus ja rahu, nii et võis ainult aimata ookeani pealispinnal toimuvat vetemöllu. Minu hommikud ja vahel ka õhtud olid täidetud joogaharjutuste ning mõtluse ja meditatsiooniga. Mõneti võiks neid nimetada ka teatud mõttes palvetamiseks.

Ühel hetkel hakkasin märkama, kuidas minu sisemine seisund hakkas mõjutama minu toimist välises maailmas ja vahel ka maailma ennast, eelkõige teiste inimeste käitumist ja olemist.

Järjest enam hakkas juhtuma lahedaid kokkusattumisi, mis toetasid minu teed ja kohtusin inimestega, kes on mind tohutult aidanud.

Panin tähele, et kui ma enne inimestega kohtumist (töötan coachi ja mentorina) viin ennast sügavasse ühendusse enda päris olemusega ja palun ka suuremalt jõult tuge, juhtuvad väga sageli müstilised asjad. Inimesed saavad sügavamaid taipamisi ja kogemusi või jõuavad lahendusteni, milleni puhtalt mõistuse toel oleks raske jõuda. Samuti hakkasid inimeste välises elus juhtuma neid toetavad kokkusattumused, nii et nende unistused hakkasid tõepoolest täituma, vahel küll väga kummalisel ja ootamatul moel. Kõik see oli aga pigem tervitatav kõrvalnähe minu sügavamatele praktikatele ja märk sellest, et olen õigel teel.

Alles hiljuti olen jõudnud tagasi selle juurde, mis on minu jaoks praegu vaimsuse päris olemus ja eesmärk. Ühelt poolt on see loomulikult ise kasvamine ja arenemine ning valgustumine või ärkamine, millest ka Peep kirjutas. Kuid ühel hetkel, kui sa oled nii öelda valmis ja vaimselt „küps“, on sinu ülesanne need läbi sügava arengu saadud anded ja võimed teiste teenistusse anda. Nii nagu paljudes legendides ja lugudes, kus kangelane läheb eksirännakule, võitleb pimeduses deemonitega, selle käigus karastub ja saab endale uued võimed, ning siis tuleb tagasi koju ja annab need võimed oma kuningriigi teenistusse. Hea raamat sel teemal on näiteks Joseph Campbelli „Tuhandenäoline kangelane“, kus on kenasti kokku võetud inimhinge eksirännakud ning inimeseks kasvamise arenguetapid.

Mulle endale on viimastel aastatel meeldinud kujutluspilt DNA heeliksist, kus inimese vaimne ja maine aspekt üksteist toetavad ja koos toimivad. Nii et need kannavad nii inimest ennast kui ka teisi tema ümber arengu kõrgematele tasanditele ja aitavad luua seeläbi paremat maailma meile kõigile.

Sellesse etappi jõudnuna ei loo sa aga enam enda soovidest ja tahtmistest lähtudes, vaid saad aru, et sa oled osaline suuremas mängus. Sul on suurem ülesanne siin maailmas, mis tahab läbi sinu ellu tulla. Kui Peep kirjutas eneseteostusest, siis viimastel arenguetappidel ilmselt kaob sellest mõistest ära sõna „enese“ või „ise“ ja sa annadki end suurema jõu teenistusse, olles tänulik iga võimaluse eest teisi toetada.

Tahaksin kõikidele soovida ühelt poolt kainet meelt, et vaimsetesse kõrgustesse pürgimise käigus kõige olulisemat silmist ei lastaks ja teisalt, avada süda oma päris kutsumusele ja olemusele ning selle järgi toimida. Ehk siis panna oma süda ja mõistus koos tööle. Lõpetan värsiga minu viimaste aegade lemmikult Kabirilt:

„Siia ilma sündides nutsid
ja rõkati rõõmust su ümber.
Ela siis nii, kui saad,
et surres sama ei juhtuks.“

Ain Mihkelson

Ain Mihkelson

Ain Mihkelson on elukutseline coach ja mentor. Ain viib läbi visioonirännakuid ja erinevaid enesearenguga seotud töötubasid. Tema missiooniks on toetada inimesi päris elu loomisel ja oma kutsumuse järgi elamisel. Loe artikleid (8)