Whitney Houston on laulja, kelle nimi ja looming pikemat tutvustamist ei vaja: paljude legendaarsete hittide esitaja, imelise ja erilise häälematerjali ja vokaalse võimekusega lauljatari peetakse siiani üheks läbi aegade parimaks artistiks. Eluloofilm paotab aga ust nii Whitney lapse- ja nooruspõlve kui ka kuulsusega kaasnevatele pingetele ja nukrale allakäigule.

Arvestades, et tagantjärele antud intervjuud ja meenutused on alati juba ajalise distantsi ja teatava vahendatusega nähtused, mõjuvad kõige veenvamalt ja ehedamalt kaadrid Whitney enda kommentaaridega. Sekka on filmi kaasatud ka vestlusi ema ja sõpradega. Neis paljastub Whitney esmalt just puhtinimlikul tasandil: nagu iga kuulsus, on ka tema inimene oma ebakindluste, murede ja ebatäiustega. Nii on see sageli: anne ja võime võib olla ideaalne, täiuslik, üleinimlik, kuid isiksus on siiski mitmetahuline ja inimene ise ebatäiuslik.

Just isiksuse mitmetahulisuse avamine on filmis õnnestunud ja samas liigset dramaatikat ja pisarakiskumise tooni vältides.

Me näeme lapsepõlve Whitneyt, kes ema käe all oma andekust avastab, karjääri algusaastete suunaotsingut, kuulsuse tipul olevat enesekindlat ja võimekat naist, lõbusat ja rõõmsameelset kergust täis inimest, lõpuks sõltuvuse küüsi jäänud inimvaret.

Esteetilises plaanis on tegu filmiga, kus on tabatud erakordselt hästi inimeste näoilmeid ja tundevärvinguid. Üksikud pausid, kui intervjueeritajale esitatakse ebamugavaid küsimusi; hetked, mil meenutatakse Whitney olemust – kõik see annab juurde veel ühe ehtinimliku ja intiimse kihi.

Kaadrid tema live-esinemistest vahelduvad intervjuude ja lavataguste kaadritega esinemismöllust. Live’is avaldus Whitney vokaalne tour de force kõige selgemal ja nüansirikkamal moel – ka mitmed Whitneyga koos töötanud managerid ja muusikatöösturid kinnitavad filmis, et Whitney oli ennekuulmatu vokaalse andega laulja. Laval artistina silmapaistev, jäi Whitney oma eraelus lihtsaks ja tavaliseks inimeseks. Film demonsteerib, kuidas lauljas polnud jälgegi ülevoolavast ja pretensioonikast diivast või ülbest suhtumisest, millega paraku mitmed staarid kehva valgusesse jäänud on.

Film on kohati karm vaatamine, kuna avanevad traagilised detailid Whitney lapsepõlvest ja sõltuvuste küüsi langemisest. Kõige olulisem asjaolu on vahest ka suhted pereliikmete vahel ning see, millele filmis ka paljud kõnelejad tähelepanu osutasid – mitmed lauljale lähedalseisvad isikud kippusid tema tähelennust kasu lõikama, kuid seda Whitney heaolust ja käekäigust suuremat hoolimata. Lähedaste vastutust pole Whitneyga seoses siiani nii teravalt ja läbivalgustavalt käsitletud, mistõttu on film kindlasti huvitav vaatamine Whitney suurimatele austajatele ja eluloohuvilistele. Välja tuleb ka õõvastavaid seiku lapsepõlvest, niisamuti on raske vaadata-kuulata Whitney ja tema abikaasa Bobbi Browni tütre Bobbi Kristinaga seostuvaid kaadreid.

Nõnda maalitaksegi vaatajale pilk andekast indiviidist, kes kuulsuse tipul ja pideva tähelepanu keskpunktis olemise varjukülgedega toime tulla ei jaksanud ning sestap reaalsuse ja oma minevikudeemonite käest meelemürkidega põgeneda üritas. Mõneti võib isiksuse portreteerimise ja teemaderingi sarnasuse poolest filmi võrrelda Amy Winehouse‘ist kõneleva, samuti postuumse, eluloofilmiga “Amy”. Jah, nii mõnedki erilised ja üliandekad inimesed jäävad kinni omaenda deemonite püünisesse ning lahkuvad valusalt vara. Seda eriti muusikatööstuse karmis maailmas.

See on film, mida võib julgelt soovitada vaatamiseks noortele ja vanadele, nii Whitney fännidele kui ka tema loominguga mitte nii kursis olijatele. Inimlik, rõõmus, lõikav ja ehe – nagu Whitney talentki.