Iiris Viirpalu: miks me vajame lugusid?

Inimene on semiootiline ja narratiivne loom. Ta on harjunud looma ja tõlgendama erinevaid kultuurilisi tähendusi. Kunstiteoste tõlgendamise puhul tänapäeva maailmas otsib inimene ikkagi mingit süžeed, hoolimata sellest, et suur osa kaasaegsest kunstist pole enam narratiivipõhine, vaid mängib pigem ideede, seisundite ja meeleoludega.

Kultuur on tähenduste & seoste võrgustik

Kultuuri moodustavad meie ümber, meie mõtteilmas ja inimeste vahel eksisteerivad tähenduslikud seosed. Inimmõistusele ilmnevad seosed sageli kas semantiliselt a) miski viitab millelegi, tähendab midagi, seisab millegi asemel või siis b) põhjus-tagajärg seosena – üks sündmus, situatsioon, argument vms viib teiseni loogilise ahela kaudu. Inimene on tänu oma abstraktsele ja sümbolilisele mõtlemisele võimeline asju seostama, esmapilgul ja objektiivselt eraldiseisvatele nähtustele ja asjadele ühise, subjektiivse raamistiku looma. Seega suudab inimene nii tõlgendada kui ka luua narratiive – lugusid, mis on mõistetavad teistele inimestele, iseäranis neile, kes toimetavad ja elavad sarnases või samas mentaalses maailmas, kes jagavad kultuurilisi kokkuleppeid, väärtusi ja koode.

Lisaks kultuurile pakub tähendusi ja narratiive religioon, samuti filosoofia, kuigi viimane võib tihti olla pigem küsiv-kahtlev kui midagi päriselt ja lõpuni tõeks tunnistav. Religioon põhinebki tegelikult lugudel – kas suusõnaliselt edasikanduval pärimustraditsioonil (legendid, müüdid, uskumused ja erinevad uskumustega seotud praktikad) või siis kirjalikult fikseeritud tekstidel, mis tihti edastavad jumaluste või jumala, samuti pühakute sõnumeid või jutustavad nendega toimunud sündmustest.

Miks on lugu meile inimestena vajalik?

Lugu võimaldab luua asjadele ja nähtustele, niisamuti kui isiklikult kogetule konteksti – paigutada need arusaadavasse raamistikku ja neid läbi isikliku ja kollektiivse vaatenurga tõlgendada. Loo olemasolu lubab meil üksiknähtusi ja -olukordi hõlpsamalt tõlgendada. Lugu võib vaadata üksikuid pärle ühendava niidina – see annab inimesele võimaluse näha rohkem, näha asjade ja toimunu taha, näha laiemat pilti. Ning just lood võimaldavad meil informatsiooni säilitada ja seda ka edasi anda – täites seega paljude kultuuriteoreetikute järgi põhilisi kultuurifunktsioone.

Ka on lood inimeste võimalus ise midagi luua. Seda näeme kas või selles, kuidas lugude jutustamine ilmneb lisaks kunstidele ka kultuuris viljeldavates muudes praktikates, näiteks turunduses, mille oluliseks suunaks ja trendiks tänapäeval on brändingu kaudu lugude jutustamine ja jagamine. Lugude kaudu tekib inimestel lisaks puhtale info vastuvõtmisele ka isiklik seos nähtu või kogetuga – lisandub meile nii oluline tähenduse mõõde.

Lugu on seotud mäletamisega, mäletamine on omakorda üks kultuuri alusmehhanisme. Inimene eksisteerib kultuuriruumis oma mälu kaudu. Mälust ja kultuurist on huvitavalt kõnelnud näiteks kunstiajaloolane ja õppejõud Juhan Maiste saates Plekktrumm.

Lugude kaudu tekib mälu, liites sündmustele ja kogetule oma tõlgendused ning voolides need vastavalt oma kultuurikogemusele ja saadaolevatele teadmistele terviklikeks ühikuteks.

Et mälul põhineb suuresti ka meie arusaam endast, võib mõelda lugudest kui identiteedi alustelgedest.

Ehk ongi just seetõttu inimesele nõnda oluline näha ja luua seoseid: kui üksikud sündmused ja kogetud asjad või nähtused moodustavad argisema pealiskihi, siis elule loob tähenduse eelkõige nende seotus.

Kunstnik Duy Huynh I Foto: Flickr, CC

Meie olemus kujuneb meie vaimses maailmas eelkõige tähenduslike seoste põhjal – nii võib lugusid näha nii meie olemuse kui ka meie tähenduse ja olemasolu põhjuse selgitajatena. Millega muidu põhjendada viimastel aastatel esile kerkinud lugude ja narratiivide otsingut, mis ühelt poolt avaldub kas või hüppeliselt kasvanud huvis esoteerika ja kõikvõimalike ida mõttetraditsioonide vastu, teisalt aga kas või riiklikul tasandil ja paljudel avalikel arvamusplatvormidel välja hõigatud lootusega leida Eestile uus suur narratiiv.

Inimesed vajavad lugusid, et mõtestada enese olemist ja maailma olemust. Võib-olla oleks meil kultuurina kasu sellest, kui edule ja majanduskasvule orienteerituse või numbrite kokkulugemise kõrval suudaksime rohkem  tähelepanu pöörata tähendustele ja lugudele, sest see on kude, mis meid kultuuri ja ühiskonnana rohkem koos hoiab ja ühendab.

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu on lõpetanud semiootika ja kultuuriteooria magistri ning tegutsenud aastaid nii kultuurikorraldaja kui ka vabakutselise kriitikuna. Ta on kirjutanud arvustusi, arvamusartikleid ja teinud intervjuusid kultuuriväljaannetele. Iiris on Edasi kultuurirubriigi kaasautor. Loe artikleid (15)