Näitleja-lavastaja Mari-Liis Lill ja dramaturg-lavastaja Paavo Piik on tänases teatris toonud pilgud dokumentaalžanrile, tuues lavale reaalsete inimeste depressioonist rääkivad lood töödes „Varesele valu“ ja „Harakale haigus“ ning tõstatades eestivenelaste ja ühiskondliku lõimumise teemad lavastuses „Teisest silmapilgust“. Sel hooajal on ETV ja ETV+ ekraanil nende loodud telesari „Meie Eestid“, kus endale olulisi paiku tutvustavad ja oma isiklikust Eestimaast kõnelevad Vene teatri näitlejad. Edasi kaasautor Iiris Viirpalu kohtus nendega ühel varasügisesel päeval, et teha juttu kultuuri ja ühiskonna kokkupuutepunktidest.
Mis teid autoritena looma ärgitab? Kas mõni laiema ühiskondliku probleemi tajumine või konkreetne isiklik kogemus? Või mõlemad sümbioosis?
M-L: Mõlemad koos. Kui ma mõtlen teema peale eestlased-venelased ja integratsioon, ei saaks öelda, et mul on mingi isiklik trauma stiilis „kohtasin õhtul pargis venekeelset meest ja mis siis kõik juhtus“. Esimene impulss on ikkagi ühiskondlik: vaatad ringi, 25 aastat, aga kogukonnad elavad eraldi, või räägitakse, et tahetakse vene koole kinni panna, samas suur seltskond on vastu. Esmalt seega ühiskondlik foon, samas olen ise elanud 34 aastat ilma, et mul oleks ühtegi sõpra, kel vene keel emakeel. Nüüd õnneks on!