Tänapäevasel kiirel ja tõttaval ajastul on valdavaks tendents tarbida kiiresti ja palju. Tarbimiskultuur ja sellega kaasnevad paratamatud mehhanismid on jõudnud ka kultuurivaldkonda, kus juba räägitaksegi pigem kunstiteoste tarbimisest, kultuuritarbimisest, mitte enam kogemisest või elamuste ja mõtteainese saamisest ja otsingust.
Kaasaegse kultuurielu ja loometöö konteksti moodustavad kapitalistlik süsteem, turumajandus ja tarbimisele orienteeritud lähenemine. Kunstiteoste kaubastamise probleemi on käsitlenud muuhulgas Dominic Strinati oma teoses „Sissejuhatus populaarkultuuriteooriatesse“, kus ta küsib, kas ehk pole tulususe ja turustatavuse kriteeriumid saanud tähtsamaks kunstnikutööst ja intellektuaalsest väljakutsest. Nõnda võime kultuuri vaadelda täna suuresti ka kommertsliku eesmärgiga „toote“ või „kaubana“, millest annab teravalt tunnistust meie igapäeva kõnepruuki lisandunud terminid nagu „kultuuritarbija“.
Eraldi teemaks on massikultuur kui selline, mis on orienteeritud suure rahvahulga kõnetamisse ja n-ö massile sobivate teoste ja toodete genereerimisele. Kui analüüsida kunstiteost tootena, pööratakse eelkõige tähelepanu turunduslikule aspektile, brändingule jms. Oluliseks lüliks selleks on kujunenud ristmeedialisus: ühe teose väljaandmine või turundamine erinevates meediumites, näiteks filmist videomängu ja koomiksi tegemine, samuti noortele suunatud filmiga seostuvad suveniirid alates mängudest kuni T-särkideni välja. Uue tõuke ristmeedialisuse suuremale levikule on andnud ka nutiseadmete lai ja vaba kättesaadavus ja senisest ohtram kasutamine. Kõik eelnev on paraku kujundanud olukorra, kus põhimõtteliselt igasugust kultuuri saab tarbida nagu tavalist meelelahutust: heita pilk peale, korraks läbi mäluda ja siis pooltoorena välja sülitada, kui siinkohal veidi labasemaid kulinaarseid metafoore kasutada.