Katrin Saali Saul: mis saab suhtest, kui romantiline udu hajub?

Foto: Pixabay

Muinasjutud lõpevad kohal: „Kui nad surnud pole, elavad nad õnnelikult tänase päevani.“ Printsid ja printsessid ei kipu lahutama ja kuningriiki kohtus pooleks jagama.

Seal, kus lõpeb muinasjutt, algab päris elu. Paraku jätavad paljud muinasjutud mulje, et raskeim osa elust on selle „õige“ ootamine ja leidmine, edasi läheb elu juba kui täispurjedes paadi liuglemine soojas taganttuules tõotatud maa suunas.

Täispurjeis paat aga sõidab romantilisest inertsist edasi vaid mõne aja. Kui minna suhtesse vaid õndsate romantiliste ootustega ja loota, et ees ootab Eldorado, leitakse end nii mõnelgi korral muinasjutu asemel hoopis Mehhiko seriaalist. Pisut teadlikkust navigatsioonist ei tee paha, ainult õnnele lootma jääda oleks naiivne. Suhtenavigatsioon allub suhteliselt universaalsetele reeglitele. Neist võiks teadlik olla, et elu murdlained paati ei uputaks. Juhtub ka teadjatega, et paat läheb kummuli. Kuid oskamatutega palju sagedamini.

Romantiline faas

Tavaliselt algab suhe romantilise faasiga, kus ollakse armunud. Püütakse arvestada partneri vajadustega ja enda vajadused lükatakse mõneti tahaplaanile, tehakse vastastikku heameelt ja võetakse ette toredaid asju. „Kallis, kuidas ma saan sind õnnelikuks teha?“ on nii loomulik küsimus selles faasis. Soovist partnerile meeldida näidatakse end (alateadlikult) kenamana, hoolivamana, väiksemate erivajadustega ja psühholoogilisest tervemana, ühesõnaga eksponeerides enda parimat osa. Püütakse sobituda partneri ootustega. Teineteise jaoks leitakse aega.

Mõte lipsab pidevalt ihaldusobjekti juurde. Nii mõnigi kord varjutab seksuaalne kirg, mida partneri suhtes tuntakse, inimese võimet aru saada, kas teine ikka temast tõeliselt hoolib.

Pole harvad juhtumid, kus just iha peetakse ekslikult emotsionaalseks sidemeks.

Põlvi nõrgaks tegev tunne läheb alati mingi aja pärast mööda. Ja hea, et läheb. Oleks see vast kurnav saatus, kui aastaid hiljem ikka iga viie minuti tagant aina oma partnerile mõtled, süüa ja magada ei saa ning tööd teha ka ei suuda.

Selles faasis pole Inimene armunud mitte ainult oma partnerisse, vaid ka iseenda tundesse. Mõnikord oma tundesse isegi rohkem kui partnerisse. Ma armastan seda tunnet, et olen armunud! See on nii erakordne kogemus, et partneri vigade suhtes, kui need ka silma üldse paistavad, ollakse pimedad.

Argipäev ja võimuvõitluse faas

Romantilisele faasile järgneb kainenemine – argipäev. Enda vajadused, mis mõnedel romantilises faasis täiesti unuvad, muutuvad jälle oluliseks. Esmane uid hajub ning partneri pidupäevanägu asendub igapäevasega. Enda oma ka. Mugav on olla oma harjumuspärases rüüs. Heas mõttes tähendab argipäev, et teineteist nähes ei lähe enam põlved nõrgaks ja vererõhk ei tõuse ja partnerid aktsepteerivad teineteist sellistena nagu nad on.

Sagedamini aga osutub argipäev avamänguks võimuvõitluse faasile. Kummalegi partnerile tundub, et just tema viis elada, raha kulutada, aega veeta, suhelda ja koristada (või mitte koristada) on õige. Ja algabki võitlus, kumma nägemus jääb peale.

Eriarvamuste lahendamisel on võtmeks soov üksteist mõista, mis tähendab aktsepteerimist, et partner võib mitmetes asjades mõelda teisiti ja „teisiti“ ei pea just alati tähendama „valesti“. Igaühel aga seda võtit taskus pole, et ta oskaks vaadata asja oma partneri mättalt. Inimesed on üllatavalt oma mätta kesksed. Kuidagi nii raske tundub partneri mätta rahulik uurimine ja maailma mõistmine just tema mättalt.

Sarnane huumorimeel ning pisut kiitust ja tunnustust igasse päeva aitab argipäevafaasi rahulikule kulgemisele tugevalt kaasa.

Teine argipäeva komistuskivi, mis teeb vastastikuse mõistmise tee konarlikuks, juhtub siis, kui üks paarilistest (või mõlemad) ei oska luua ja/või hoida emotsionaalset sidet, mis tähendab häälestumist oma partneri vajadustele. Majandusterminites võiks seda faasi kirjeldada umbes selliselt: „Ma olen juba nii palju sellesse suhtesse investeerinud, on saabunud aeg lõdvestumiseks ja dividendide väljavõtmiseks. Nüüd on partneri kord pingutada ja kanda minu eest parimat hoolt.“ See mõte iseenesest toob kurja kiiresti karja. Heaks suhteks on oluline, et partner oleks mitte lihtsalt kohal, vaid olemas ka just sellisel viisil, nagu mul vaja on.

Paar jõuab võimuvõitluse faasi sageli just siis, kui nende esialgsesse muretusse ellu saabuvad raskused, elukorralduslikud muutused või … lapsed (vahet pole kas ühised või partneri eelmisest suhtest). Lastel on ju alati mingid vajadused, mis teevad vanemate elu keeruliseks. Kord ei jagu aega, siis energiat või siis raha või kõike kolme.

Ühesõnaga, partneritel on erimeelsused ja algab kriitika.

Ühed kritiseerivad vaid oma peas, välja midagi ei ütle ja vastuseks partneri küsimusele: „Mis viga on?“ tuleb vaid: „Ei midagi, kõik on normaalne!“ Probleemidest ja lahkarvamustest ei räägita, püütakse siiski säilitada head nägu.

Teised kritiseerivad oma partnerit, väljendades oma pahameelt, millest tekivad tülid. Valdav osa kriitikast on appihüüe: „Ma tahan, et mu vajadused sulle korda läheksid ning ma tahan tunda sinu mõistmist ja tuge!“ Enamik negatiivsena tajutavast käitumisest – kurjustamine, kritiseerimine, näägutamine, kamandamine, kontrollimine, aga ka karistav vaikimine ja ignoreerimine – tuleb sellest, et me tahame, et juhtuks midagi või siis vastupidi, me tahame ära hoida millegi juhtumist.

Partnerid ei suuda enam sageli teineteist rahulikult ära kuulata. Ühed paarid, kus mõlemad seisavad enda eest, tülitsevad valjuhäälselt. Teised aga suruvad oma emotsioonid maha, muutuvad vältivaks ning eemalduvad. Paljud paarid elavad aastaid, ilma et nad räägiksid oma suhtest, sest nad arvavad, et kui nad hakkaksid rääkima, siis suhe puruneks. Nad ei oskaks seda ei parandada ega lõpetada ning seega valivad nad vaikimise.

Võõrandumise faas

Mõnikord leiab vähemalt üks partnereist, et ta ei suuda enam tülitseda, ta sulgub justkui keskaegsesse linnusesse, kus lossi ümbritseb müür, müüri vallikraav. Jah, aegajalt prõmmib partner küll veel suletud väravale. Kuni ühel päeval on ka kraavi ületav sild üles tõmmatud. Partner, kes esimeses suhte faasis oli sõber, on nüüd võõras, aga halvemal juhul hoopis vaenlane, keda peab tüssama, kelle eest peab peitma oma tegelikku nägu, kellele ei taha enam midagi oma sisemaailmast usaldada.

Sageli pole kaitsekindluses viibiv partner siiski ükskõikne oma partneri suhtes. Ta tunneb viha ja/või kurbust, et emotsionaalne side purunes, et ta on haiget saanud, võib-olla ta on hirmul. Näilise ükskõiksuse all peidab end tavaliselt valu. Mida vihasem ta on, seda suurema tõenäosusega kallab ta aegajalt kõrgelt müürilt alla tünnitäie kuuma tõrva või lennutab vastase suunas põlevaid nooli, et maksta kätte enda valu eest. Ja oh häda, kui sellises faasis paari elus on lapsed, kes seda kõike pealt näevad.

Mõned paarid ei kuluta närve sõjapidamise peale, nad jätkavad teineteise kõrval, võibolla mitte just keskaegse linnuse kõrguste müüride taga, aga siiski teineteisest eemale tõmbununa. Nad süvenevad millessegi muusse – töösse, lastesse, internetti, hobidesse, alkoholi, sporti, sudokudesse, raamatutesse, pidutsemisesse, koristamisesse, kõrvalsuhtesse. Isegi kui nad on kodus, pole neid üksteise jaoks kohal.

Kui logisev paarisuhe on vähemalt ühes partneris tekitanud tunde, et jätkamine on võimatu, et erimeelsused on suured või et suhtesse jäämine toob endaga kaasa rohkem kahju kui kasu, tekib revolutsiooniline situatsioon, kus üks ei taha enam endistviisi jätkata ning temast johtuvalt teine enam ei saa.

Siit edasi on kolm valikut:

  1. Teha otsus saada kokku uuel tasandil ehk pühenduda teineteisele uuesti
  2. Minna lahku
  3. Elada samamoodi edasi

Pühendumise faas

Tekkinud kriis viib ühed paarid läbimurdeni, kus suhtekriis raputab jäigastunud mustrid lahti. Tekkinud kildudest ehitatakse üles uus suhe justkui mosaiik, mis võib olla palju tugevam ja elujõulisem kui eelmine versioon. Sidusainena kasutakse sedapuhku vastastikust huvi anda teineteisele võimalus taasluua suhe, kus mõlema vajadused on rahuldatud. Räägitakse läbi oma valud, mis tulid suhte vajakajäämistest. Ja kõige olulisem – kumbki räägib välja, millised tema vajadused ja unistused olid täitmata. Kumbki küsib endalt, kas ma tegelikult tahan olla koos selle inimesega, kas ma hoolin tema vajadustest. Kui vastus on jah, tuleb õppida tegema koostööd. Nii pühendutakse teineteisele uuesti. Pühendunud paare iseloomustab huvi üksteise suhtes. Nad leiavad aega, et vestelda sellest, mis nende elus toimub, mida nad mõtlevad, mida tunnevad ning mida vajavad.

Aga ainult huvist ei piisa, vaja on ka viitsimist.

Pole mingit kasu, kui ütled oma sees, et no mingil määral mind mu partneri vajadused huvitavad, aga ma tõesti ei viitsi nende rahuldamiseks midagi ette võtta.

Kui päevasündmuste kajastamine pole võõras ka võõrandunud partneritele, siis oma mõtete, tunnete ja vajaduste rahumeelne teineteisega jagamine on siiski vaid pühendunud paaride pärusmaa. Pühendumise faas ei tähenda, et paar üldse ei tülitse. Nad nagistavad mõnikord rohkemgi kui võõrandumisest blaseerunud paarid. Aga nad lepivad.

Põhimõtteliselt jagunevadki koos elavad paarid laias laastus kaheks – nad on kas pühendunud või elavad võõrandunult. Või selle kahe vahepeal.

Kuidas Sinu suhtes lood on? Millises faasis te olete?

Rohkem infot suhtefaaside kohta

Katrin Saali Saul

Katrin Saali Saul

Katrin Saali Saul on pereterapeut ja Vikerraadio psühholoogia-alase saate „Peresaade“ autor ja saatejuht. Oma kolumnides uurib ja kirjeldab suhteid, nende toimimise ja mittetoimimise seaduspärasusi. Tema sulest on ilmunud kolm raamatut: "Naiseks olemise kunst. Avasta oma naiselik vägi läbi arhetüüpide maagilise maailma" (2015), kirjanduskonkursi BestSeller aimekirjanduse kategooria võidutöö "Eluterve kärgpere käsiraamat"(2016) ja logiraamat „Aasta eredad hetked“ (2017). Loe artikleid (5)