Valner Valme kultuuri- ja ühiskonnakriitika puudutab ilminguid, mille osas leidub arenguruumi.
Pilk köögipoolele
Viimastel aastatel reflekteerivad teatrilavastused ja etenduskunstilavastused sageli iseendaga ehk tegijatega ja teatriga. Värskeimana tuleb pähe Henri Hüti ja Veiko Tubina “Sisenemine sisenemisse”, mida ma veel näinud pole, aga “OP+” lõigu põhjal tekkis huvi. See räägib publikukutsungist, jah, meloodiajupist, mis inimesi teatrisaali kutsub.
Eri nurkade alt on etenduskunstniku ja teatri sisenditest rääkinud Sveta Grigorjeva “Rebel Body Orchestra” Sõltumatu tantsu laval, Mart Kangro “Fantastika” Teater NO99s, Mart Kolditsa “Impeerium” Von Krahli Teatris jpm. Etenduskunstides see trend pigem süveneb.
Ei hakka lõplikku tõde ütlema, kust see lavastusliku sisekommentaari komme pärineb, kas antiikteatrist, kus koor kommenteeris lauldes laval toimuvaid sündmusi või nüüdsel kujul Fellini filmidest, kus oli sageli film filmis ja näitab kaamerate tööd ja filmitegemist, meetod, mida on hiljem kasutanud kümned režissöörid David Lynchist Terry Gilliamini.
Ootaks enesepeegeldusi ka teiste elualade esindajatelt. Kingsepad, bussijuhid, turundusspetsid, politseinikud. Elu saaks palju selgemaks. Seni jääb igapäevaelu ikkagi keeruliseks, kui ka teatris on eesriie langenud.
Puhurite müra ja kümme meetrit
Seos puudub, aga kui teatris on moes teater, siis parkides ja alleedel lehepuhurid. Või on siin seos? Iial ei tea. Igatahes ei ole nii, et kõnnid sa hommikurahus tööle, lehed langevad. Ja kuigi on stress tööde tulva ees, tekitab sügis kõndides mingit sisemist rahu. Või siis ängi.
Aga ei saa õndsalt ängitseda, sest see UMIN. Ilmselt läheb puhurite müük tõusujoones. Nad teevad kahjuks päris jälki häält. Peale selle ma ei ole aru saanud, mis mõte neil on. Nad ju puhuvad puulehed ühest kohast teise, mitte ei eemalda lehti. Hoopis eri teema on see, et lehti pole üldse vaja koristada, kust siis muru ja puud ja pargid toitu saavad. Lehed on osa looduse ringkäigust.
Aga hea on see, et kui on lehti, leidub järelikult puid. Arboristide teemal kirjutas Krister Kivi Eesti Ekspressis kena loo “Kuuldes sõna arborist, haarab mu käsi kirve järele”.
Siia teemasse lisandus aga üks kurioosum. Nägin pärast seda juttu “Terevisioonis” arboristi (jäägu ta nimetuks, sest esindas Arboriste), kes ütles: rusikareegel on, et puu peaks majast jääma kümne meetri kaugusele.
Annaks puujumal, et seda meest ega ühtegi tema kolleegi meie hoovi ei lastaks. Meil on seal üks puu (võimas tamm) meetri kaugusel majast. Siis vaatan siin Kreutzwaldi tänaval tööl aknast välja. Mäherdune uhke allee. Süda rõõmustab.
Hea arborist! Keegi ei kahtle, et tunnete haige puu ära. Aga hakkab tunduma, et linna ei jääks teie reegleid järgides peaaegu ühtegi puud. Vahest see ongi teie unistus. Ehk siiski mitte. Teile ei jääks enam tööd, kui puid pole.
Otseblogi viib elust eemale
Puud seostuvad paraku ka tormiga. Uus pop blogilaad on tormiblogi: Kõpu ka juba elektrita! Elame otseblogide ajal. Lubage siiski õõnestada. Aina otseblogide jälgimine ei anna midagi. See pole info! See on mingi äraspidine meelelahutus. Vaadake, kuidas ummik tiheneb. Otseblogi Jõhvi volikogust. Ma saan aru spordi otseblogidest. Need on huvilistele põnevad. Saan aru suursündmuste refereerimisest. Ma töötan online-väljaandes. Aga siiski ma ei saa aru olmeliste, trivi- ja katastrofaalsete sündmuste otsejälgimistest. Seda tehakse ilmselt näiteks kontoritöö kõrvalt. Ventiiliks. Ventiile on vaja. Aga siiski, on veel võimalusi. Võtaks parem luulekogu arvuti kõrvale. Raamatukogud on täis materjali, mis tõesti teevad vaimselt rikkamaks. Või vaadake kasvõi vanu teatritükke ERR arhiivist.
Tekib ka küsimus, kas otseblogi viib elu keskele või hoopis elust eemale? Teinekord on paeluvam isegi aknast välja vaadata, kui jälgida mingit aknakest kuvaril.
Muuv it ap, män
Veel üks süvenev tendents. Vaatasin ühel õhtul korvpalli. Tavalised sõnad ülekandes olid (nagu alati) “muuv” (liikumine, käik), “kvalifikeišn” (valikturniir, kvalifikatsioon), “džamp šot” (hüppelt vise). Kuulame tänavatel ja poodides meie noori, iga teine sõna on inglise keeles.
Popkultuuri, arvutiterminoloogiat ja sporti puudutavaid uudissõnu on juurde vaja. Ja vasteid, mis on olemas, peaks juurutama. Sellega peaks eraldi tegelema terve osakond Eesti Keele Instituudis. Me olime popkultuurist ja tehnoloogia arengust pool sajandit ära lõigatud, ja nii võeti kasutusele ingliskeelsed terminid sõnadeks, mida saaks ka eesti keeles öelda: meinstriim (peavool), andergraund (põrandaalune), meil (kiri), subskraibima (keskkonda lisama – jah, siin ongi mõlemad variandid halvad) – neid sõnu on tuhandeid, kontori asemel öeldakse ofiss ja räägitakse bukkima (kohta kinnitama? – ongi halb, jah), follouma (minu “lemmik” – järgima!), atendima!! (seda poleks üldse vaja). Jne. Kas “äpi” asemele tõesti ei leidu midagi mõistlikumat?
Mis parema puudusel või mugavusest kasutusele võetud, see ei kipu keelest enam ära minema, teame saksa laenudest saati. Võibolla tõesti öeldakse 200 aasta pärast “volluma” ja sõnast “järgima” on saanud unarsõna.
Algusse tagasi.
Kas teatritegijate jaoks saavad küsimused, mida nad tahavad endalt publiku ees küsida, selgemaks? Ma ei usu. Kas publik saab vastused oma küsimustele, mis neid teatrisse minnes painasid? Ma ei usu, et need küsimused publikut üldse painasidki. Pigem muutub publik osaks loomingulisest tervikust. Nad saavad ise oma peas edasi luua: mis on teater, kuidas see sünnib ja milline see olema peaks. Osalusefekt on see, mida inimesed näivad praegu ihkavat. Olla osalised tormis, aga mugavalt. Olla osalised keelte paabelis, aga mugavalt. Olla osalised teatris, aga mugavalt. Ma ei tea siiski kedagi, kes lehepuhuri heli tahaks kuulata.
Valner Valme
Valner Valme on kultuurikriitik. Edasi kultuuritoimetaja, Areeni podcast'i "Muusikanõunikud" liige, elektroonilise muusika saate "Lift" (IDA Raadio) juht. Loe artikleid (252)
