Kuidas on võimalik, et sotsid ja ekrelased söövad samast katlast? See juhtub siis, kui neil on kaalul midagi enamat, kui võimu võtmine valimistel.
Aasta või paar enne Krimmi annekteerimist pidin ma Moskva kaudu sõitma Siberisse. Peas mõlkus üks filmimõte. Moskvasse jõudes aga tabas mind üks neist migreenihoogudest, mis kogu universumi ümberringi ära kustutavad. Kuna järgmine lennuk lahkus alles järgmisel päeval, olid sõbrad lennujaama mulle vastu saatnud ühe noormehe, kes pidi mind toimetama linna teise otsa öömajale. Ma kukkusin tema auto tagaistmele ja vist ei vastanud adekvaatselt ka tema küsimustele. Olukord läks järjest hullemaks, sest edasiliikumise asemel istusime koheselt Moskva ringtee ummikute sügavusse. Ühel hetkel taipasin, et noormees, olgu ta nimi Oleg, küsis kas mul valutab kusagilt. Jah, muidugi. Pea valutab. Minu üllatuseks kraamis Oleg välja oma seljakotist midagi arstipauna laadset ja leidis sealt seest tabletid.
Veidi hiljem, kui peavalu juba taganes, pärisin Olegi ravimikoti kohta. Tuli välja, et minu autojuht oli juhuslikult 20-aastane meditsiinitudeng, kes töötas raha teenimiseks kiirabis. Samal õhtulgi pidi ta minema öisesse vahetusse. Kuna ta järgneva vestluse jooksul mainis paar korda kriitiliselt Putinit, küsisin millist poliitilist jõudu siis tema eelistaks. Oleg vastas: “Mina olen kommunist.” Võib-olla ta märkas läbi peegli mu kõrgele tõstetud kulmusid, sest ta jätkas: “Ma sündisin 1991. aastal. Eks ole, väga sümboolselt! Aga ma arvan ikkagi, et Nõukogude Liit oli omas ajas maailma kõige eesrindlikum riik.”
Minu nõrga inimnartsuna tagaistmel vedelev keha ei hakanud temaga vaidlema sel hetkel. Isegi kui vaimusilmas korraks kujutasin ette, kuidas ma keset viies reas ummikuis seisvaid autosid astun põhimõttekindlalt kiirteel autost välja, sest ma ei saa ju ometi sõita koos kommunistiga…Ma ei teinud seda. Võib-olla ei olnud ka peavalu täielikult lahtunud. Järgneva vaikuse hetkel aga mõtlesin, mida mul on talle õigupoolest ette heita. Võib-olla ainult noorust. Äsja oli ta mind päästnud maailma suurimast valust ja umbes tund aega hiljem andsin talle lahkumiseks kätt, kui ta läks inimelusid päästma Moskva kiirabitöötaja näruse palga eest.
Peegelpildis olen seejärel õigel mitmel korral kohanud inimesi, kes on väga erinevad siltidest nende küljes.
Näiteks kohtasin üht prantsuse Front National-i omavalitsustegelast Nord-Pas-de-Calais piirkonnast, kes rääkis, kuidas nad teevad koostööd prantsuse sotsialistidega. Kohalikul tasandil olevat tegelikult väga selge, mida on vaja teha, et inimesed paremini elaksid. Ja et elu edeneks, tuleb lihtsalt omavahel kokku leppida. Täpselt sama kuulsin ka Eestis ühelt sotside riigikogu saadikult, kes ütles, et tema komisjoni tasandil ei ole 80% juhtudest mingit vahet, millisest erakonnast on saadik, sest probleemid on väga ühtemoodi mõistetud. „Valimiskampaaniad ongi riigi efektiivsust kahjustavad, sest selle ajal peavad inimesed igasugust jama suust välja ajama ja siis läheb hulk aega, enne kui päriselt hakatakse tööd tegema.“
Igaks juhuks seletan, et mul on suuri raskusi iseenda poliitiliste eelistuste määramisel, sest kuigi ma tahaksin ennast pidada klassikalises mõttes Lääne liberaaliks, tabavad mind migreenihoogudega vaheldumisi ka konservatiivsuse lained ja seejärel pigem vasakpoolsetele omistatud arusaam, et liigne ebavõrdsus viib paratamatult konfliktideni. Kokkuvõtlikult arvan, et me peaksime teistele inimestele võimalikult vähe kannatusi põhjustama, kuid kõiki ühekorraga rõõmustama panna on ka raske.
Aasta tagasi jõudis „kommunistiga-koos-autos-sõitmise“ dilemma uuesti minuni, kui võtsin vastu Kaitseliidu Toompea malevkonna vabatahtliku pealiku ülesanded. Nimekirja uurides avastasin, et meie malevkonnas on nii sotse, isamaalasi, reformareid ja ekrelasi. Vist kõige enam hämmastasid mind aga paar ekrelast, kes õppustel tegutsesid koos sotsidega ühtemoodi eeskujulikult. Seejuures ei rääkinud ei ühed ega teised oma poliitilistest jutupunktidest. Ei olnud aega. Veel ühe teise vanema ohvitseriga, kellele samuti EKRE sümpatiseerib, vestlesime pikalt kirjandusest. Nelja silma all ei tuletanud mitte miski meelde seda agressiivset sõnakasutust, mis on EKRE avalike sõnavõttude kuvandiks. Niisiis, ma olen ajakirjanduse vahendusel kritiseerinud EKRE’t, aga Kaitseliidu raames ma teen nende liikmetega koostööd… Mis see siis on? Põhimõttelagedus? Silmakirjalikkus?
Esimene vastus on väga sirgjooneline. Kaitseliit ei ole poliitiline organisatsioon ja ma ei saakski kedagi diskrimineerida nende erakondliku kuuluvuse, rahvuse või soo järgi. Senikaua, kuni inimene tunnistab meie põhikirja ja on valmis kaitsma Eesti põhiseaduslikku korda, on kõik võimalik.
Kuid loodud olukord, kus tsiviilmaailma poliitilised vastased istuvad ühe laua taga, on piisavalt huvitav, et välja astuda Kaitseliidu raamidest ja vaadata eetilise valiku poolt ja vastu argumente.
Põhimõtted peavad olema püsivad
Ühelt poolt eksisteerib oht, et viha, sallimatust ja agressiivsust normaliseeritakse. Meedias ja sotsiaalmeedias monopoliseerivad avaliku ruumi eri nurkadest tulevad hüperdünaamilised, alfaisased ja -emased poliitaktivistid, kes ületrumpamise võistluses kasutavad järjest agressiivsemat kõnepruuki. EKRE-le siin täna vastaseid ei ole. Mulle aga ei kangastu mitte ainult punakommissaride vihaagitatsioon või natside täispuhutus, vaid Aafrika missioonidel kogetu, kus ühel hetkel ei suuda jumalikkus raevus poliitilised liidrid enam kontrollida ülesässitatud fanaatikuid. Ja siis lintšitakse keset tänavaid teise hõimu kuuluvaid inimesi.
Ojaa, meie eestlased oleme muidugi tunduvalt tasakaalukamad. Ka mina loodan nii. Bangui’s, Kesk-Aafrika Vabariigis, rääkisid moslemi kvartali noored, et nad teavad kõiki kristlaste kvartali noori, sest nad kõik käisid ühes koolis. Seal ei olnud mingeid probleeme, sest tegelikult on ühed sama leiged moslemid kui teised on kristlased. Ja siis kuidagi ootamatult jõuti selleni, et kvartalijoone ületamise eest võidi sind matšeetega surnuks raiuda. Ja nii need noorukid imestasid vastastikku, mis nende naabritele järsku sisse läks.
Huvitav, et täpselt sama juttu kuulsin ka Ukrainas, et sõda ei osanud keegi ette näha. Ka minu Venemaa opositsioonilised sõbrad ei suuda täpselt aru saada, kuidas demokraatia ühel hetkel siiski ära kadus. Kas me ei peaks siis sel puhul olema kogu aeg põhimõttekindlad? Nii nagu ma oleksin tookord Moskvas pidanud oma noorele kommunistist sõbrale kohe hakkama selgitama, et ta vannub truudust inimsööjatele.
Kontakti hoidmine ennetab konflikti
Teiselt poolt ei ole midagi halvemat, kui rääkimise lõpetamine. Konfliktide kommunikatsioon näitab, et põhiosa tülist tuleb möödarääkimistest. Mida vähem sa „teise osapoolega“ suhtled, seda suurem on võimalus, et sa omistad talle kõige kurjemaid kavatsusi. Seda vähem on võimalusi leida ühisosa ja seda vähem on võimalust vältida suurt konflikti.
2015. aasta pagulaskriisi aegu tehtud Riigikantselei avaliku arvamuse uuringud on selles valguses ammendamatu sisekaemuse allikas. Nimelt tuli sealt välja, et lisaks põhimõttelistele vastuolule sallijate vs rassistide vahel, väljendasid kõige suuremal hulgal inimesi lihtsalt oma hirmu tuleviku ees, ilma et nad oleksid võtnud põhimõttelist seisukohta äärmuste suhtes. Aga hirmu tundmine ei ole kunagi vale, nii nagu sa ei saa kõrvalseisjale iial ütelda, et sul ei ole valus. Inimesel on õigus loota, et riik kaitseb tema soovi elada nii nagu tema kodus oli tavaks.
Paradoks peitub tõsiasjas, et need mõtted on suhteliselt universaalsed ja neid peavad tegelikult omaks ka enamus vastanduvate poliitiliste erakondade toetajad. Mingil tasandil taandub kogu poliitikas osalemine võimu võtmiseks ja hoidmiseks samal ajal kui on alati teemasid, mis ei sõltu erakondlikust kuuluvusest. Ühiskonda hoiavad koos just need teemad. See tähendab, et sel ajal kui poliitiline kampaania keskendub eristumisele ja vastandumisele, peab kodanikuühiskond seda enam tasakaalu otsides keskenduma teemadele, mis meil on ühised.
See viimane arusaamine oli mulle otsekui ilmutus Kaitseliidu rollist, ühiskonna sidususe agendina.
Kodanikuühiskonna organisatsioonina ei ole siin olulised liikmete poliitilised eelistused, sest ka Kaitseliidu vastased ei ole defineeritavad mingi sildi või ideoloogia järgi. Loevad ainult konkreetsed teod. Kui keegi püüab vägivallaga muuta Eestit, piltlikult öeldes astub relvaga tänavale ja tulistab, siis ei ole vahet, mis rahvusest või rassist see inimene on. Kurjategijal või agressoril ei ole seaduse mõttes rahvust.
Nii selgineb Kaitseliit minu jaoks kui organisatsioon, kus ei ole poliitikuid. Niipea, kui sa paned selga laigulise vormi, on sinu vastane määratletud seaduse ja mitte erakonna ideoloogia poolt. Ja seni kuni sa aktsepteerid, et seadusi muudetakse rahumeelse demokraatliku protsessi abil, võid sa rahumeeli ühes Kaitseliidu üksuses leida nii erakondade liikmeid kui ka neid, kes põlgavad poliitikuid tervikuna.
Teate, see teadmine on kuidagi rahustav pärast meediast pakutavat pilti suurtest vastandumistest. Ja mis puutub riigikaitsesse, siis meid lihtsalt ei ole nii palju, et me võiksime kedagi üle parda visata. Ehkki, eks ta ju omamoodi naljakas ole, et just Kaitseliidust ma leian sotsid ja ekrelased, kes söövad ühest katlast. Ja ma ise olen sealsamas.
