Teatriarvustus: “Antigone New Yorgis”. Kuressaare Linnateater

Etenduse plakat I Foto: Kuressaare Linnateater

„Ainult armastuse pärast võib inimene nii kangekaelne olla.“ See mõte pärineb Janusz Glowacki näidendist „Antigone New Yorgis“ ja see mõte ajendas mind ka selle näidendiga taas kokku puutuma. Vanakreeka müüdis astub Teeba endise kuninga Oidipuse tütar Antigone üle oma onu, isevalitseja Kreoni käsust ja üritab matta oma lahinguväljale vedelema jäetud venda. Ta teeb seda korduvalt, sest oma südames tunneb ta selleks kohustust. Ta võetakse kinni ja müüritakse koopasse, kus ta end üles poob.

Mida aga teeb see kangekaelne ja vapper naine tänapäeva metropolis? On 90ndate algus ja Ida-Euroopa pagulaslaine on selles maailma paabelis segunenud sisserändajatega mujalt maailmast. Kuid ka hiigellinnas pole kohta kõigile. Nii leiavadki end kodutute poolt asustatud pargis Venemaalt pärit juudist kunstnik, kurat-teab-mis elukutse esindaja Poolast ja Puertoricost saabunud naine, kellel, nagu Antigonelgi, on täita oma kohus. Kolm saatust, kolm ilmavaadet, kolm maailma. Aga ainult üks park ja pargipink. Ainult armastuse pärast võib inimene nii kangekaelne olla. See näidend on üks naljakamaid ja kurvemaid, mida tean. (Peeter Tammearu, lavastaja, etenduse tutvustuseks)

Lavastus:  Antigone New Yorgis
Lavastaja: Peeter Tammearu
Teater:  Kuressaare Linnateater
Kestus: 2 tund 15 minutit
Esietenduse kuupäev:  27. september
Külastuse kuupäev: 28. september

Palun vabandust ette ära.

Jõudnud Kuressaarde, tundsin depressioonist tulevat wanderlust’i. Ma polnud eelnevalt kindlaks teinud, kas ööbimiskoht on organiseeritud, sest mul oli natuke häbi midagi tahta, kuna mul on paar arvustust kirjutamata. Ostsin süüa. Sõin pargipingil. Vihma eest leidsin varju puu kõrval. Otsustasin, et parim viis ennast motiveerida on ennast karistada või kui leebemalt öelda, siis proovile panna. Võibolla siis, kui tunnen kui halb on olla kodutu, hakkan hindama paremini kõike seda, mis mul on ja nii edasi. Pole vist just kõige tervislikum toimetuleku mehhanism, aga räägitakse, et toimib. Kui elus mingi sitt juhtub, siis on vähem aega mõelda mitteolulisele ja keskendumisvõime kasvab. See on oluline eellugu.

Teatrietendus rääkis kolmest kodutust New Yorgi pargis. Naise armastus suri ära ja viidi saarele, et matta ta koos teiste kodutute ja muidu tühiste kehadega ühte kuhja. Naisele see mõte ei meeldi. Ta veenab oma kaks sõpra keha ära varastama, et see siis pargis maha matta. Mõeldud-tehtud. Kui nad on selle parki tassinud, selgub, et see on hoopis keegi võõras. Aga naine ei saa vist aru. Ja siis naine armub ühte elavatest, vene juudist kunstnikku.

Esimese vaatuse ma pidasin kolmandas reas vastu, aga teiseks läksin kõige tagumisse, mis oli tühi. Puhkasin. Ma polnud ainuke, kes teiseks vaatuseks ümber kolis. Püüdsin ärkvel püsida, lülitasin sisse oma kriitikunupu ja püüdsin mõelda. Eriti ei õnnestunud. Jälgisin ilusaid noori inimesi kodutuid mängimas, aga ma ei jäänud neid uskuma. Ma ei süvenenud, aga miski ka ei aidanud mind selleks.

Kõige armsam oli politseinik. Etenduse avas just tema. Esimesel etteastel jälgisin teda huviga. Mööda ilusat nägu voolasid higipisarad mütsi alt välja, mööda laupa ja edasi: huvitav, mis tal mõttes oli. Järgmistel kordadel higi märgata polnud. Viimase etteaste tegi ka tema.

Lugu ise lõppes minu mälus väga ähmaselt. Mäletan, et politseinik polnud rahul kodututega. Loodan, et neil on kõik korras. Igatahes. Lõpetuseks luges politseinik ette mingi statistika New Yorgi kodutute kohta igasuguste nubrite ning aastate võrdlemisega. Ja lausus siis midagi sellist: ”Igal aastal jääb üks sajast normaalsest inimesest kodutuks ehk siis üks siit saalist järgmiseks aastaks…” Kõnetav ja valus.

Vaata lisaks: Kuressaare Linnateatri mängukava

 

Alissija-Elisabet Jevtjukova

Alissija-Elisabet Jevtjukova

Alissija on 21-aastane slaavi tüdruk Valgamaalt, kes võitis Kinoteatri konkursi ja vaatab n-ö teatrivõhikuna eksperimendi korras ära kõik Eesti professionaalsete teatrite 2018.aasta uuslavastused, saades selle eest miinumipalka. Projekti algatajate sõnul on eksperimendi mõte "vaadata, mida teeb kunst inimesega, kui palju teatrit on liiga palju, millised teemad ja võtted hakkavad korduma, milline on ühe tavalise inimese kõrvalpilk Eesti teatrile ja mis hetkeni võib kedagi üldse pidada võhikuks teatrist rääkima?" Umbes 200 etenduse äravaatamise katsumusest sünnib ka dokumentaalfilm. Loe artikleid (23)